Vastutustundetult sisustatud aed

Kuna lavastuse „Issanda loomaaed“ kontseptsioon on ühtaegu ambitsioonikas ja seejuures rabe, on raske öelda, kas lavastaja täitis enda seatud eesmärgi ja sai soovitud vastused.

MADIS KOLK

Endla teatri „Issanda loomaaed“, lavastaja Laura Jaanhold, lavastusdramaturg Anne-Ly Sova, kunstnik Illimar Vihmar, muusikaline kujundaja Taavi-Peeter Liiv, valguskunstnik Kristen-Kalev Lina. Mängivad Fatme Helge Leevald, Kadri Rämmeld, Liis Karpov, Ago Anderson ja Nils Mattias Steinberg. Esietendus 2. IV Küünis.

Viimasel ajal võib Eesti teatris täheldada kasvavat huvi religiooni vastu, eriti ühiskondlik-poliitilises kontekstis. Theatrumi puhul pole see muidugi midagi uut, kuid just selle poliitilisuse aspektist on kõnekas Ivan Võrõpajevi „Iraani konverents“. Seda, et teema ka publikule ja auhinnažüriile korda läheb, kinnitab Marta Aliide Jakovski debüütlavastuse „Fundamentalist“ (Von Krahli teater ja EMTA lavakunstikool) edu ja menu. Religiooni üle arutles oma lavastuses „Divide et impera“ (Ekspeditsioon ja Kanuti gildi saal) ka Jarmo Reha. Kaks kevadist uuslavastust olid aga lausa osa lavastajate magistriõpinguist Tartu ülikooli usuteaduskonnas: Elar Vah­teri „Lea“ (Kuressaare teater), mis võttis ette küsimuse, kas Juhan Smuul väljendas näidendis kristlikke või ateistlikke seisu­kohti, ning siin kõne alla tulev Laura Jaanholdi „Issanda loomaaed“.

Iseenesest pole selles midagi taunimisväärset, et religioon jõuab inimese huvisfääri ühiskondlike filtrite kaudu. Ei saagi eeldada, et teatripublikut peaks huvitama mõne kõrbeeraku palveelu, dramaturgiline pinge tekib ikka seoses konflikti või skandaaliga, olgu selleks siis pagulaskriisiga enam teadvustunud islamiäärmuslus, paljastused seoses kiriku rüpes toimunud pilastustega ja kas või alles Ukraina sõja ajal rohkem uudiskünnist ületama hakanud teadmised õigeusu kiriku Moskva patriarhaadist. Selles mõttes on sümpaatne Jaanholdi lavastuse dokumentaalne lähtepunkt: seitseteist intervjuud eri konfessioonidesse kuuluvate Eesti kristlastega. Lavastaja rõhutas intervjuudes, et kuna ta ise ei ole kristlane ja sõpruskondagi eriti usklikke ei kuulu, ajendas teda ülikooli õppima minema ja lavastust tegema soov sellest valdkonnast rohkem teada saada.

Seejuures kaasneb selle ausa ja siira taotlusega ka teatav banaalsus juba ülesandepüstituses. Jaanholdi on eelkõige huvitanud, kuidas kristlased end Eesti ühiskonnas tunnevad, ning sellest lähtusid ka neile esitatud küsimused. Jah, küsida võib ju kõike ja ega teaduslikkusele pretendeerivat uuringut teisiti teha saagi kui uurimisobjekti kuidagi piiritledes, luues oma ja võõra või mina ja teise duaalse distantsi, see tähendab aga omakorda paratamatult mõningast lihtsustust, isegi sildistamist ja objektistamist.

Kristlasele on tema usutunnistus loomulikult tähtis, aga see on lausa nii tähtis, et samavõrd on see osa tema identiteedist. See ei ole harjumatu aksessuaar või esimeste suveilmadega saadud päikesepõletus, mis valutades või sügeledes endast pidevalt märku annab. Ka eestlane olemine määratleb kindlasti mu maailmast mõtlemise viisi, seda eriti võrdluses mõne teise rahvusega, kuid see ei ole diagnoos, millest äsja teadlikuks saanuna pidevalt ja ärevalt mõtlen. Ja isegi diagnoos ei jää inimesele pitserina otsa ette, vaid järgmine ülesanne on, kuidas sellega edasi elada.

Inimene on (postmodernses) ühiskonnas ühtaegu esindatud mitmel viisil: tal on rahvus, tal võib olla usutunnistus, ta võib olla lapsevanem; tema töö, paljudel juhtudel veel tema erisugused tegevusalad tingivad lisaks järgmisi ja järgmisi ühiskonnaga suhestumise registreid. Nende registrite uurimine ei saa olla isegi mitte narkoosi all sooritatav vivisektsioon, vaid peaks olema täiesti elus ja teadvusel interaktiivne protsess. Millestki juba ehk kõnelevad konfessioone kõrvutavad anekdoodid, aga uuring „Kristlane versus ühiskond“ mõjub elutu organismi lahkamisena. Seda võib teha, aga üldistuste tegemisel peame arvestama, et me ei saa sealt midagi teada inimese kohta.

Või siis saame nende teadmiste kaudu infot hoopis iseenda kui uurija kohta. Sest mis seal salata, vaatamata oma eelkirjeldatud ideaalile, kuidas tänapäeva ühiskonnas inimeste identiteetide interaktsioon võiks toimida, olen ka ise korduvalt kogenud, kuidas isegi heade sõpradega koos grillipidu pidades – stseene ühendav läbiv motiiv ka lavastuses – võib pärast neljandat õlut sugeneda pisut provokatiivses toonis vestlus stiilis, kuidas ikka teil, kristlastel, selle või tollega lood on. Ei ole selles enamasti midagi solvavat või märterlikku, natuke on selles piire kompavat Spiel’i, natuke siirast uudishimu, natuke on see lihtsalt tüütu, aluseks aga ometi kahepoolne teadmine, et omad inimesed ju. Aga ikkagi … Õhust see lavastaja lähte­küsimus võetud ei ole, kuidas ma ka seda väita ei tahaks, kuid kahjuks ongi selle küsimusega piirdutud.

Aga mis meetodeid siis küsimuse uurimiseks ja kunstivormi valamiseks kasutatakse ning kuhu välja jõutakse? Vihjasin juba, et lavastus annab ehk rohkem kui Eesti kristlastest (peegel)-pildi lavastajast endast, aga pilt on ilmselt piisavalt üldistusjõuline, et selles saab end ära tunda ka osa publikust. Ja see pole sugugi halvustusena mõeldud. On ju teater paik, kus saadakse osa laval nähtud tegelaste elust, otsitakse ühisosa ja vastandumist ning püütakse sel moel ka rohkem iseendast aru saada.

Lavastus ei ole terviklike psühholoogiliste kangelaste omavaheline suhtlus, viie monoloogi kaudu saavad pikemalt sõna viis tegelast, kõik eri konfessioonidest ja ka kehastatud erisuguse läbielamisvõttestikuga. Stseene seovad aga mängulised, võõrituslikud, estraadlikud jne sketšid, kus näitlejad vahetavad rolle, kõnelevad kohati iseendana – ühe­sõnaga, komplitseerivad igati subjekti ja objekti suhet ning sedakaudu ka publiku suhtumist.

Meil ei lasta läbi elada ja kaasa tunda üksnes neile viiele mainitud tegelasele, vaid lavastaja on teadlikult lisanud kommentaare ja kõrvalpilke, olgu siis selleks, et andagi lavastusele selgelt omaenda allkiri (see, mida te näete, ei ole Eesti kristlaskond, vaid minu mõtted ja eelarvamused sel teemal) või hoopis vastupidi, selleks, et vältida selgeid ja lõpuni arendatud kujundeid, mõttemaailmu, hinnanguid … vastutust?

Mitte ainult „Issanda loomaaia“, vaid üsna paljude viimasel ajal nähtud dokumentaallavastuste puhul teeb mind nõutuks verbatim-tehnika kasutus. Mitte see tehnika ise, vaid selle roll ja rakendus konkreetses lavastuses. Meetodist, mis tekkis peamiselt taotlusest rõhutada dramaturgilise alusmaterjali autentsust eesmärgiga tungida läbi teatrivaataja fiktsioonile orienteeritud tajumugavuse kookonist, on režiis saanud omakorda moe- ja mugavusvõte, millega justkui markeeritakse lavastuse dokumentaalsust, ehedust, isegi poliitilisust, vabastades end kohustusest neid omadusi igas ainukordses lavastuses samm-sammult läbi töötada ja välja arendada.

„Issanda loomaaias“ on selle võtte variatsiooniks siis recorded delivery ehk räägin-mis-kuulen, kus teatud stseenides panevad näitlejad pähe kõrvaklapid, kust kuulevad lavastaja kogutud informantide teksti, edastades seda siis lavaruumi justkui „ehedalt“, ilma teatritehniliste manipulatsioonideta. Ma ei saa öelda, et see võte mind lavastuse üldise pinnapealse ja eklektilise esteetika taustal nüüd rohkem häirinuks kui miski muu, kuid eesmärk jäi segaseks.

Kui lavastaja ja näitlejate intervjuu­vastustest sain teada, et see võte on nagu nii ühelt poolt kui ka teiselt poolt …, et sellega saab nii vahetult, ilma rollifiltrita, kõneleva inimeseni jõuda, kui samal ajal ka koomilist efekti tekitada, siis lavareaalsuses on esimene võimalus peaaegu täielikult välistatud. Võte võimendab informandi jutu „kontektist välja rebimist“, mis loob esmatasandil kahtlemata koomilise situatsiooni. Seejuures, tuleb tunnistada, et lavastaja ei lasknud läbi selle filtri mõnda teemat, mille puhul ühiskondlik-publikupoolne väljanaermine olnuks garanteeritud, vaid (vähemalt esietendusel, juhul kui selle võttega kasutatakse erisuguseid tekste) „räägiti-mis-kuuldi“ mh näiteks abordi teemal, nii et vähemalt formaalselt oli pinnas eksperimendiks loodud, lihtsalt võte ise on nii devalveerunud, et selle väärindamine nõudnuks suuremat põhjalikkust ja läbimõeldust. Seejuures, koomikalainel jätkates töötasid kõrvaklapid kui sümbol hästi Jehoova tunnistajate nakatamismisjoni stseenis.

Näib, et selle konfessiooni puhul toimiski enim see eelmainitud lavastaja vaatepunkt, mis püüdis otsida suurimat ühisosa n-ö eeldatava publikuenamuse eelhäälestusega. Aga siin tuleb kiita lavastaja ja trupi head maitset just näitlejatöö poole pealt, sest stseenist ei kujunenud maaslamaja peksmist, vaid teada-tuntud koomikuandega Kadri Rämmeld stseeni võtmetegelasena suutis panna kuulama oma tegelase argumente.

Kuna lavastuse kontseptsioon on ühtaegu ambitsioonikas ja seejuures rabe, on raske öelda, kas lavastaja täitis enda seatud eesmärgi ja sai soovitud vastused. Kuigi lavastaja oli küsinud informantidelt vaid teatud küsimusi ning lavateksti jõudis vastustest ilmselt vaid murdosa, avaneb igas monoloogis vähemalt hetkeks midagi olemuslikku nii konkreetsest konfessioonist kui ka seda esindavast inimesest. Jakob (Nils Mattias Steinberg) aktualiseerib hea õhtujuhi kombel seitsmenda päeva adventisti debati evolutsionistliku maailmapildiga, babtist Sofi (Fatme Helge Leevald) ja vabakogudustes mõttekaaslust otsinud Rebeka (Kadri Rämmeld) väljendavad oma muret ühiskondliku arvamuse pärast. Tundub, et nende kaudu saigi lavastaja enim vastuseid just oma küsimustele ning need monoloogid on veenvad.

Minu lemmikud jäid aga lavastuse teise vaatusse. Liis Karpov toob katoliiklast Johannat kehastades väga kõnekalt ja vaid detailide kaudu esile nii oma tegelase inimlikud mured kui ka rõõmud, lastes publikul tunda kergendust, et ta on kloostrist tagasi ilmalikku ellu naasnud, ent seejuures jättes endale kahetsustunde, et see elu ei ole täiuslik. Nõnda, inimlike vihjete kaudu, väljendub ka tema sümboltegelase üleinimlik mea culpa.

Kuid eelviimase tegelasena saab sõna õigeusklik Polli Ago Andersoni kehastuses. Konfessioonile viitab tema lavale ilmudes küll ristimärgi suund, kuid tegelase soost saame aimu alles monoloogi käigus. Monoloog sisaldab hulganisti naerukohti, kuid ometi ei tule Polli tegelasse kaasa grammikestki Endel Kellapit ega ka travestiaesteetikat. Oma sooülese lavakuvandi ja leplikult humoorika „Issand heida armuga“ kõneleb Polli meile sellest, kuidas kristlus ja tavaelu ongi üks ja seesama. Kuidas veepühitsusel krae vahele saadud sahmakas ongi naljakas, kuidas kirikuelus tihtipeale kohatavad moraalihinnangud on ka teoloogilises plaanis naeruväärsed. Polli kaudu saame põgusa, kuid veenva sisse­vaate sellesse, millest kogu etenduse jooksul pidevalt puudust tundsin: milline on tõsieluline kristlik elu- ja palve­praktika, sõltumata sellest, mida keegi arvab või kas mind seostatakse EKREga.

Maitsekas on Taavi-Peeter Liivi muusikaline kujundus, mis põimib monoloogide ja sketšide teoloogilisi motiive kohati peaaegu märkamatult lavastustervikusse. Tunduvalt agressiivsema kujunduselemendina mõjub Illimar Vihmari lavaruumi püstitatud Hieronymus Boschi „Maiste naudingute aed“ koos oma kognitiivse dissonantsi lambikesega. Lavastuse alguses arusaamatu raamistusvõte võetakse lõpustseenis vähemalt verbaalselt kokku: kõik, mida te siis näete/nägite, räägib rohkem vaatajast, Jumala loodud maailm on ise palju kirjum. Väide on õige ja leiab ka lavastuses kinnitust, ent kripeldama jääb see, et liiga palju vastutust on lavastaja siin veeretanud publiku õlule ja liiga vähe püüdnud seda Boschi sulgedega ehitud aeda ise sisustada.