Vend Unt, õde Ojasoo

Mati Undi kirjutatud ja Tiit Ojasoo (taas)lavastatud „Vend Antigone, ema Oidipuse“ üheks peateemaks saab pidada võimu ja selle juures püsimist.

KAUR RIISMAA

Eesti Draamateatri „Vend Antigone, ema Oidipus“, autor Mati Unt, lavastaja ja kunstnik Tiit Ojasoo, kostüümikunstnik Jaanus Vahtra, helikujundajad Tiit Ojasoo, Anne Türnpu ja Lisanne Rull, valguskujundaja Kaido Mikk. Mängivad Lauri Kaldoja, Guido Kangur, Helena Lotman, Hilje Murel, Karmo Nigula, Raimo Pass, Mirtel Pohla, Teele Pärn, Gert Raudsep, Inga Salurand, Tiit Sukk, Taavi Teplenkov, Ursel Tilk, Priit Võigemast ja harfil Lisanne Rull. Esietendus 1. XI Eesti Draamateatri suures saalis.

Sajandi algus Eestis. Traagilised üheksakümnendad olid möödas, ees terendas Euroopa Liit ja NATO, elu oli läinud lihtsamaks ja rikkamaks, iseasi, kas ka paremaks. Eurovisioni lauluvõistluse võit. Sotsioloogid rääkisid „teisest Eestist“. Šmigun, Veerpalu ja Nool. Paar kuud pärast Undi „Vend Antigone, ema Oidipuse“ esietendust Vanemuise teatris moodustas Juhan Parts valitsuse, mille ministritest pool järgmise kahe kümnendi jooksul eri skandaalide ja kuritegude tõttu poliitikast kadus.

Kuningas Pentheus. Võimu ja selle juures püsimist võib pidada ka Tiit Ojasoo lavastuse üheks peateemaks. Etendus on kolmes vaatuses, millest esimene põhineb Euripidese „Bakhantidel“, teine Sophoklese „Kuningas Oidipusel“ ja kolmas samuti Sophoklese „Antigonel“ (undilikult on seoseid eri tekstidega muidugi palju). Lugusid ühendab Teeba linn ning üks suguvõsa omavaheliste suhetega.

Lavastuses on „Bakhantide“ peategelane Pentheus (Gert Raudsep), Teeba kuningas. Aeg on muutunud, võõralt maalt on tulnud uus usk. Dionysos hullutab linna naised, kes lahkuvad mägedesse bakhanaalile, aga seda situatsiooni võib vaadata ka veidi laiemalt. Pentheus on poliitik, kellele on oluline hoida linnaelu käimas, kõik elanikud oma tööde ja tegemiste juures ja talle ei lähe korda woke’ide elanike jutt uuest elust. Uue usu kuulutaja tuleb kividega surnuks loopida – „niisugune on meie, Teeba bakhanaal“.

Siin tuleks küsida, et kui tuli uus usk, milline see vana siis oli? Milline oli selle olukorra taust Euripidese publikule (ja Mati Undile)?

Müüdiline kõrvalepõige. Pausanias kirjutab „Hellase kirjelduses“ (9.10.5), et Ismenose jõe ääres on Arese pühapaik ja selle lähedal jõejumal Kaanthuse haud. Tolle õde oli Melia, kelle Apollon röövis. Kaanthuse isa käskis tal õe tagasi tuua, mis ei õnnestunud. Raevunud Kaanthus põletas maha Apolloni templi ning kättemaksuks tappis Apollon Kaanthuse.

See lugu peegeldub ka Teeba esimese kuninga Kadmose loos: tiirane Zeus viib minema Europe, Kadmose õe. Kadmose isa käsib pojal minna õde otsima. Delfis annab Apollon oraakli kaudu nõu, et mine ja vaata, kus näed lehma puhkamas, sinna raja linn. Kadmos leidiski lehma ning rajas linna, aga pidi tapma lohemao, kes Ismenose jõe ääres Arese allikat valvas. Kadmos tappis lohe ja tema ette ilmus Athena, kes käskis mehel lohe hambad maha külvata. Nendest külvatud hammastest ilmusid maa alt sõdurid, kes kohe omavahel taplusse tõttasid. Viiest, kes ellu jäid, said Teeba ülikud.

Kadmose naiseks sai Harmonia, kes oli Aphrodite ja Arese tütar. Aga Aphrodite oli Hephaistose proua ning kui viimane sai naise truudusetusest teada, needis kogu abielupettusest sündiva soo. Et asi kindel oleks, kinkis Hephaistos pulmapeol Harmoniale kaelakee, mis selle kandja igavesti noore hoiab, kuid toob kandjale õnnetuse kaela.

Harmonia järel kandis kaelakeed tema tütar Semele, kellesse armus Zeus. Zeusi naine Hera ütles Semelele, et kui Zeus naist tõeliselt armastab, siis ta näitab ennast kogu oma välgunooli pilduvas hiilguses. Zeus ei saanud Semele palvest keelduda, kuid surelik ei või hukkumata jumalat näha. Maa värises, loss langes kokku, aga enne kui Semele suri, rebis Zeus naise ihust nende lapse, tulevase veinijumal Dionysose ning peitis oma reie sisse. Semele õed Agaue, Ino ja Autonoe levitasid juttu, et Semele jäi kogemata lapseootele ja kogu lugu Zeusist oli selle varjamiseks. Dionysos tuleb seega Teebasse oma au ja väärikust kaitsma: ta on ausalt Zeusist sündinud ja kõigi jumalatega võrdne.

Üks Harmonia kaelakee kandjaid oli Iokaste, Oidipuse ema. See oli põhjus, miks Iokaste püsis noor ja kaunis, kuni Oidipus meheks sirgus. Oidipuse poeg Polyneikes andis kaelakee Eriphylele, kes vastutasuks veenis oma abikaasat Amphiaraust Teeba vastu sõjakäiku ette võtma.

Kuningas Pentheus ja tema ema. Esimese vaatuse tugevaim roll on kindlasti Hilje Mureli Agaue: tal on omad võimsad stseenid („Mehetapja Maie“ alguses, pojamõrva taipamine lõpus), aga näidendi ja lavastuse fookus kipub kanduma Pentheusele (ja Teiresiasele): mehed on koomilised ja saavad palju rohkem lavaaega. Dionysos (Tiit Sukk) tuleb kätte maksma Agauele, mitte Pentheusele.

Konfliktil on kaks poolt: Dionysos tahab, et teda tunnistataks täieõigusliku jumalana ning Pentheus pole sellega nõus (Pentheus ei tunnista ka Apollonit jumalana ja pilkab oraakel Teiresiast. Pentheus on peast ja südamest kuningas, tänapäeval ütleks ta enda kohta, et „mõtleb oma peaga“).

Konflikti teine pool on Agaue ja tema õdede levitatud kuulujutud Dionysose ema kohta. Kui „Antigone“ osas räägitakse venna ja õe suhtest, siis „Bakhantide“ konflikti tekitab õdedevaheline suhe. Üldmulje on võimas, aga Agaue ja Dionysose konflikti teravus on langenud tagaplaanile, misläbi on kannatada saanud sisu.

Kuningad Dionysos ja Apollon. Euripides (ja Unt) kirjeldab Dionysost: kuldsed (hrysokomes) õlgadeni juuksed. Sama epiteeti kohtab näiteks 34. orfilises hümnis: „kuldsed on su juuksed, ja täpsed ennustused“, aga nüüd Apolloni kohta. Nii et päris ühene Dionysose välimus ei ole ja Tiit Suka kostüüm toetab tema tegelase kaksipidisust. Ka ütlemises „veinis on tõde“ või „vein on aken inimesse“ peidab ennast apollonlik tõetaipamine ja dionüüsiline joovastav pool.

Dionysos võib endale muidugi täpselt sellise kuju võtta, nagu ise tahab. Lavastuses meenutab Dionysos olekult ja kostüümilt kunagist popstaari, kes hullutas 1980. aastatel oma kahe hitiga maailma diskoteeke , kuid ei taha nüüdki olla maha kantud ning esineb Euroopa väiksematel laululavadel. Ja selline näidendi Dionysos tegelikult ju ongi, või üleüldse Dionysos. Tiit Suka kostüüm laseb aimata näidendite dionüüsoslikku ja apollonlikku poolt, tema mängus on aga parajaks tembitult kombineeritud naudisklev kaosetekitamine ja täpselt sihitud kättemaksuiha. II ja III vaatuses taandub ta pigem jutustajaks või kommenteerijaks.

Guido Kanguri Teiresiase roll näidendis ja lavastuses on väiksem kui Tiit Suka Dionysosel. Võib jääda mulje, et näidendis ongi ainult üks jumal, kuid Teiresias on jumal Apolloni oraakel. Apollon kaitseb ennustajaid ja hiiri, kes käivad seintest läbi siinse ja teispoolse maailma vahet. Tema hoole all on muusad ja muusade kaudu kaunid kunstid.

Kui „Bakhantide“ osas tuleb Teebasse „uus usk“, dionüüsoslik metsikus, võib siin soovi korral näha üldist kultuuri allakäiku: Kadmos andis teebalastele tähestiku ja kirjaoskuse, aga keda kirjutamine ikka enam huvitab, kui saab orgiatel aeleda. Kadmos pole päris samas kategoorias sellise triksteriga nagu Prometheus, aga temagi on kultuuri tooja ning linna asutaja.

Kangur mängib Teiresiast algul koomiliselt. See on üks vahva vanamees, keda ei pea ülemäära tõsiselt võtma (ning Teeba kuningad ei võtagi). Oma sisemist väge laseb ta aimata Oidipust ähvardades: ta on väikesest vihasest mehest nii füüsiliselt kui ka vaimselt suurem. Sisuliselt-kunstiliselt on ta aga kõige vägevam lõpus, mil silmanägemise tagasi saab: nüüd näeb ta inimeste maailma ja jumalate oma on talle suletud. Kangur jääb tagaplaanile, teiste näitlejate varju, aga võib-olla niimoodi ongi mõjusam tema surma ja häda keskel mõttetult korrutatav „mis tegelikult toimub?“.

Kuningas Oidipus ja kuldne sein. Ojasoo lavastuses on sära ja hämarus mõlemad esindatud, ehkki Undi näidendis on Dionysos rohkem esil ning Apollon ilmub ainult vihjamisi, kujundi kaudu. Lavakujunduse dominant on tohutu kõrge kuldne sein, mis varjab vastavalt stseeni vajadusele lava ja tegelasi, liigub taha ja ette. Üleelusuurune, justkui mingist ulmefilmist pärit sein täidab kogu lavaaugu ja kui seda liigutatakse, tundub, et kohe-kohe riivab sein ülal prožektoreid.

Sein rõhutab seda, et kõike me ei näe, kõigele ei „heideta valgust“, osa on mõeldud ainult asjasse pühendatutele, müstikutele. Kui Oidipus (Priit Võigemast) taipab tõde (anagnorisis), on sein põiki saali ning selle taga mustab lavasügavus. Oidipus oma sündi needmas, käpuli seina kõrval maas – ainuüksi see üks visuaal võtab kogu „Kuningas Oidipuse“ loo kokku.

Sophokles oli omas ajas moodne mees ning jumalaid oma näidendis väga mainima ei kippunud – nõnda ka Unt, kui Dionysos välja arvata –, aga kus tekstis viidatakse valgusele või päikesele, seal on ka Apollon kohal. Pent­heusele tundub, et taevas on kaks päikest. Kreon ütleb Oidipusele: „Ei taha sulle etteheiteid teha. Kaaskodanikest kui ei hooli, siis päikest häbeneda ikka võiks.“ Ka Antigone hüüatab: „Võib-olla peitub mus päike!“ (vrd „Kas teate, ma kardan nii õudselt pimedust.“)

Lavastuseski on silmipimestav päike: kui Oidipus või Antigone saali (s.t surma) ronivad, pöörduvad prožektorid lava ees saali ja põletavad esimestes ridades istujate vikerkestadesse augud. Mul on hea meel, et siin ei ole sekkunud tervise- või tarbijakaitseamet, sest see valgus on tõesti Apollonit väärt ja pakub näidendi-lavastuse hämarale, dionüüsilisele poolele vajaliku vastukaalu.

Millised on need kreeka jumalad, kes inimeste elu juhivad? Raske on neis näha maailma juhtivat korda või anonüümset ja ratsionaalset loodusseadustikku. Nad on iharad, solvuvad kergesti ja peavad kaua vimma. Jumalad meenutavad inimese siseelundeid. Inimene ei saa oma maksa tööd reguleerida, aga kui oled maksa vastu õhtul ülbe olnud, kannatad hommikul pohmelli käes.

Müüdivalgel tasub endalt küsida, kas Oidipusel on üldse lootust? Ei ole, mitte mingisugust. Oidipuse sugu on algusest peale neetud. Ja ometi on Oidipus vapper mees. Ta tunneb, et kuningana on tal kohustus, vastutus linnaelanike heaolu eest seista. Selleks tuleb välja selgitada, kes tappis Laiose, maksku mis maksab.

Priit Võigemasti tõlgenduses on Oidipus intensiivne, Adidase dressipükstes vihane väike mees, kes ajab taga maailma tõde ja õigust. Tänapäeval kirjutaks ta arvamusartikleid ja iga päev Facebooki poliitilisi kommentaare. Miskipärast ootasin ma mõtlikumat, tegutsevamat Oidipust, sest ta kukuks seeläbi kõrgemalt. Võigemasti variant on põnevam: ta kukub raevutsevast tõejanust nagu enesetapja selle tõe pistoda otsa.

Kuningas Kreon. Kolmas vaatus („Antigone“) jäi mulle kõige kaugemaks. Sisu pole siin vähem kui kahes esimeses vaatuses, ja õe lein oma venna pärast on ka tavalisele inimesele ilmselt kõige samastutavam teema, aga tegevust on vaatuses vähem. Palju on lihtsalt öeldud teksti, kujundiloomet ja itkemist. No ei suuda ma neid maadlustrikooga Eteoklest (Lauri Kaldoja) ja Polyneikest (Ursel Tilk) tõsiselt võtta. Nad ei mõju sõduritena, vendadena, kes võimu nimel on teise valmis tapma, vaid undiliku vimkana: vaat kus ma võõritan! Aga see nülib Antigone (Teele Pärn) leinalt tõsiseltvõetavuse. Kui ma ei ela fratritsiidile kaasa, on mul raske ka ülejäänud itkumist südamega võtta. Ei surnud ju Polyneikes, vaid üks maadlustrikoos mees, kelle poosid ja venitamised mul muige suule tõid. Võrreldes teise vaatuse Oidipuse looga, kus groteskne, verine Oidipus näitab oma tühje silmakoopaid, on Antigone lugu markeeritum ja regivärss tõmbab veel hoogu maha.

Milline roll on valgusel ja nägemisel Antigone osas? Näiliselt väike. Aga on üks valvuri (Raimo Pass) monoloog, mille Unt on rahvakeelseks kirjutanud, kuid mis on isegi Sophoklese kohta võimas. Kreon (Taavi Teplenkov) nõuab valvuritelt aru, kes käib Polyneikest matmas ja riitusi läbi viimas. On tähelepanuväärne, et Antigone ei lähe venna juurde öö varjus, vaid nagu valvur ütleb: kui „päike korraga kõrges oli“. Seejärel saabub torm ning tormist ilmub Antigone. Antigone on tõest vabastatud: kui temalt küsitakse, miks ta tegi, mis tegi, siis vastab ta ükskõikselt „tegin mis tegin“. Antigone on Oidipuse, oma isa vastand ja see kajastub ka näitlejate mängus. Mõtlik, juurdlev Oidipus oleks Teele Pärna õrna, kuid enesekindla Antigonega liiga sarnane. Kui Võigemastil on mõni harv vaikne hetk, siis Teele Pärn saab mängida vaiksemalt, ka täpsemalt – ja seeläbi tõuseb ta esile.

Teplenkovi Kreon on huvitav kuju. Paratamatult tuletab ülikonnas poliitikut mängiv Teplenkov meelde „Riigimeeste“ sarja. Iseendale viitamine on väga undilik ning on näha, et ka Teplenkov ise tajub seda seost ega hoia poosides, hääles ja miimikas tsiteerimisega tagasi. Selles lavastuses ollakse aga kurjem: Kreon ei ole naiivne, suhteliselt loll sotsiaalse sidususe minister, vaid kaalutlev ja salakaval linnapea, kelle naeratava suu kohal on õelalt vidus silmad.

Ta on põnev kontrast esimese vaatuse Pentheusega: kui Pentheus püüab säilitada riigis endist korda iga hinnaga ja tema motiivides on positiivset programmi (Pentheus ei hukku võimu-, vaid uudishimu tõttu), siis Kreonile on oluline võim ise, lihtsalt poliitiline võim. Kreoni ei huvita, mis on selle võimu sisu, oluline on olla pumba juures. Kreoni saatuseks on saada võimule ja võimu kaudu kõik kaotada.

„Kui oleme probleemid lahendanud linnas, siis eksistentsi küsimuste juurde naaseme.“ See lause on konfliktis Kreoni käitumisega, kui Teiresias ennustab, et Teeba jääb püsima vaid siis, kui lahingus hukkub Kreoni poeg Menoikeus. Kreon varastaks linna tühjaks, annaks varanduse pojale kaasa ja saadaks ta maapakku, kuid Menoikeus pole sellega nõus, sööstab lahingusse ja hukkub. Antud liin on Undi näidendis puudu, ent annaks Kreoni käitumisele teise plaani: kui ohus on ta enda pere, siis usub Teiresiase ennustusi küll. Näidendis jutustatav Antigone peigmehe Haimoni (Karmo Nigula) liin kirjeldab Kreoni vähem ja jääb ka lavastuses ähmasemaks.

Kuningas olevik. Vaevalt oleks meie poliitiline lähiminevik teistsugune, kui Undi lavastust oleks üle jõu elanud ja võlgades Vanemuises mängitud rohkem kui kaheksa korda. Ent meelde tuletab see tekst küll: ära mine ülbeks. Väldi liialdusi. Hoia oma siseelunditega häid suhteid ja pea meeles, et Atropose käärid ei nüristu.