Vene terrori eripära

„Totalitaarne romaan“ on lugu saatanast, kellele on inimeselt elu võtmisest tähtsam muuta ta mankurdiks, hävitada inimese viimnegi väärikus.

VALLE-STEN MAISTE

Eesti Draamateatri ja Vaba Lava „Totalitaarne romaan“, autor Marius Ivaškevičius, tõlkijad Ilona Martson ja Ene Paaver, lavastaja Hendrik Toompere jr, kunstnik ja videokujundaja Epp Kubu, kostüümikunstnik Eugen Tamberg, valguskujundaja Priidu Adlas, helilooja ja helikujundaja Hendrik Kaljujärv, operaator Fidelia Randmäe. Mängivad Tõnu Oja, Gert Raudsep, Kristo Viiding, Ester Kuntu, Andres Puustusmaa ja Taavi Teplenkov. Esietendus 21. IX Eesti Draamateatri suures saalis.

Marius Ivaškevičiuse „Totalitaarne romaan“ on kirjanduslikest ja dokumentaalsetest lugudest kokku pandud erisuguseid kunstivaldu liitev teatraalne kollaaž. Lõbusat, ent lohutut, traagilise ja palagani vahel viravat kompositsiooni koos hoidev küsimus on, kuidas totalitarism allutab ja alistab inimesi. Lavastuse keskne kuju on mankurt, ori, kes ei mäleta minevikku, kelle mälu on kohutava piinamisega hävitatud. Ent „Totalitaarses romaanis“ tuuakse esile muidki mankurdistamise ja mankurdistumise viise.

Unustatud Ajtmatov. Mankurdiks muutuda, s.t mälu kaotada võib ka lihtsalt rumaluse tõttu. Oma pärimusloo mankurtidest, nüüdseks kliimamuutuste tagajärjel kaduma läinud, ent kunagi Kesk-Aasia sarõ-özekke valitsenud tulnukate, žuanžuangide tühmiks piinatud kasahhi rändhõimlastest on ilmakuulsaks kirjutanud Tšõngõž Ajtmatov romaanis „Ja sajandist on pikem päev“, mille saatus Eestis on vabatahtliku mankurdistumise hea näide. Ajtmatovi eestindus ilmus 40 aasta eest 16 000 eksemplaris, nüüdses vaates hiigeltiraažis. Praegu ei leidu Tallinna rahvaraamatukogudes aga ainsatki kirgiisi kirjaniku mälu hävitamisest rääkivat teost.

Selmet Märt Väljataga kriitika¹ peale vanakraamiturult mõni Ajtmatovi teos osta, õigustab Tallinna keskraamatukogu direktriss Kaie Holm oma unustamispoliitikat kõvahäälselt. Teavikusäile juhtivspetsialist on seisukohal, et rahvalaenutused pole friikidest bibliofiilidele ning „ennekõike on oluline, et suudaksime hankida uusi, nüüdisaja autorite teoseid, mis kõnetavad praeguse aja noori“. Loomulikult ei kõneta noori mälu ja mingi kirgiis, vaid selgeltnägija Kerro, juhuslikumat laadi suhetele ja hetkelisemale õnnele keskenduv Sally Rooney jms.

Võimalik, et just kirgiisi romaani halb kättesaadavus viib selleni, et juhtivast rahvapäevalehest saab lugeda: „Ajtmatovi romaan on okupatsioonikirjanduse jälk eksemplar“³. Miks küll nahutatakse selliste sõnadega stagnaajal ilmunud süsteemikriitilist tippteost, mis meiegi rebel-teatraale (Komissarov, Hermaküla) tohutult paelus? Ajtmatov, kelle isa oli repressioonide käigus maha lastud, elas ja töötas raudse eesriide taga, pidi arvestama totalitarismi ohtude ja mängureeglitega. Ometi on kirgiisi jutustus Vene julmustele mõeldes adekvaatsem ja detailiküllasem allikas kui paljud läänes kirjutatud totalitarismikäsitlused.

Visates raamatukogudest välja Ajtmatovi, minetame me Vene õudustest rääkivate kirjanike lugemise kogemuse ja oskuse. Me ei taipa enam, et Ajtmatovi lõigud, kus peljatakse, et ergastuvad jõud, „kes näevad igas hokiväravas poliitilist edu“, või nõutakse, et „kodu asemel tuleb aabitsais rääkida võidust ja Stalinist“, on ilkumine nagu Ivo Uukkivi ja Mati Undi Reagani-kirumised või Undi nokumälestused isamaasõja päevilt. See ei ole vene ideoloogiast läbiimbumine, nagu diagnoosib Postimees.⁴

Raamatukogutöötaja asi oleks niisuguseid asju mõista ja lugejate, sh noorte maitset ning lugemisharjumusi ja -eelistusi kujundada, mitte lohiseda moevoolude tuules. Selgeltnägijad tulevad ja lähevad, Vene õudustega tegelevat kirgiisi on tõlgitud ent rohkem kui sajasse keelde. Seda enam tuleb tunnustada Hendrik Toompere jr, kes lakkamatute suurõnnestumiste järel edu tipul troonides on teinud Eesti Draamateatri noorte hulgas populaarseks, ent ei pelga „noortele suunatud rahvaraamatukogudest“ välja praagitud teost.

Absoluutse idiotismi näited. Kiitust väärib Toompere ka seetõttu, et esindusteatri kunstilise juhina on ta hästi tähele pannud, mida tehakse väljaspool suuri lavasid ning hoidnud oma teatri avatuna olulistele tegijatele Sveta Grigorjevast Märt Meoseni, kellest viimasega koostöös „Totalitaarne romaan“ sündiski. Just Meos on lähikümnendite läänevaimustuse pööristes pidanud oluliseks mitte kaotada sidet idaga, sh postsovetliku kultuuri ja maailmaga.

Ka meie suhtumises viimastesse avaldub vabatahtlik mankurdistumine ehk mälu, olulisele keskendumise ja mõtlemisvõime kadu. „Ma ei olnud midagi kuulnud Tadžikistani kodusõjast,“ sõnab lavastuses leedulasest autorit Marius Ivaškevičiust kehastav Andres Puustusmaa, taustaks tühised reisipildid meid viimastel kümnenditel paelunud lääne suurlinnadest, kuurortidest, mittekohtadest. Ometi hukkus selles meile sugugi mitte tähtsusetus geopoliitilises konfliktis Ukraina tragöödiaga samas suurusjärgus inimesi.

Kesk-Aasia „seltsimeeste“ olemasolu oleme me suuresti unustanud. Vahel meenutavad omaaegseid sinna kanti tehtud trippe kunagised Nõukogude Liidu hipid, mõne reisi ja raamatu kaudu on meie teadmisi värskendanud Olev Remsu ning Tauno Vahteri agendid Erika Fatland ja Peter Frankopan. Seejuures on olnud esiplaanil ja muutunud kogu piirkonna sümboliks absurdihuumori sõprade lemmiklood, türkmeeni presidentide Saparmurat Türkmenbaşy Suure ja Gurbanguly Berdimuhamedowi gigantsed tembud.

Koguni Peter Frankopan, kes Türkmenbaşy disneyland’e imetleb ja ida esiletõusule koos kurikuulsa Rein Müllersoniga entusiastlikult kaasa elab, ei suuda maha suruda ohet, mõeldes valitsejaile, kelle juhiloaeksami baastekstideks olevaid ajalooraamatuid lennutatakse kosmosesse, et „maal miljonite südamed võitnud teosed vallutaksid maailmaruumi“, kes nimetavad oma hiilguse kujutamiseks ümber kalendrikuud ja kelle tohutud pöörlevad kullast kujud vaatavad alati päikese poole.

Nii vaid süvendatakse Kesk-Aasiaga seonduvat orientalistlikku upsakust ja eelarvamusi, mida ei tasakaalusta teisedki levinud sovetistanilood puruvaestest tadžiki külaneiudest, kes oskavad vaid naeratada ja valmistada kaamelipiimajooke, mis kõhu lahti löövad. Ehkki „Totalitaarses romaanis“ türkmeene tegelastena tadžiki, kirgiisi ja usbeki esindajate kõrval laval ei ole, tuuakse Türkmenistani lavastuses korduvalt absoluutse idiotismi näiteks. Ent ka Emomali Rahmon, Tadžikistani president 1994. aastast, kellele 2015. aastal anti rahu ja koosmeele alusepanija tiitel, türkmeniseerub „Totalitaarse romaani“ peategelase, Tõnu Oja kehastatud tadžiki dissidentlavastaja arvates silmanähtavalt.

Vene terrori erakordne jõhkrus. Vältimaks kõrkust Kesk- Aasia suhtes, võiks ometi kuulata Firyuzat või Guneshi, müstilisi türkmeeni bände, kelle rahvaliku repertuaari juured ulatuvad keskaega ja mis ei ole kehvem jazz-fusion, proge ja funky kui Radar, In Spe või meie 1970. aastate etno-funk. Nende plaadid aitavad ehk kahandada üleolekutunnet, mille ajel kiputakse vett peale tõmbama kõigele Kesk-Aasiaga seonduvale, sh Ajtmatovile. Niisugusest mankurdistumisest püüab ka Toompere jr meid hoida. Haljandudamlikule orienditeekonnale „Totalitaarse romaani“ vaatajat ei viida, kuid varjust tuuakse välja paljud olulised idakogemuse kihid.

„Teatrielus 2023“ oli mul võimalus arutleda XX sajandi totalitarismi ja inimsusevastaseid režiime käsitlevate lavastuste üle, mis Ukrainale kallaletungimise järel meie teatris ilmavalgust nägid.⁵ Kurtsin, et ajaloos Venemaa korda saadetud jubedused on seal tagaplaanil, alamäletatud ja -mõtestatud. Lähimineviku koledustest rääkimise aluseks on natsikuriteod, mis on esile toodud kõige tooremal ja naturalistlikumal moel. Vene terroriajaloo hirmsaimaid peatükke lähiajalooainelistes teatritöödes ei puudutata.

Mõeldes kolmele mullusele tipp­lavastusele, mis kandideerisid ka lavastaja­auhinnale (Bertolt Brechti „Kolmanda impeeriumi hirm ja viletsus“, Tadeusz Słobodzianeki „Meie klass“ ja Günter Grassi „Plekktrumm“), on raske soostuda mälu-uurijate Aija Sakova ja Maarja Kaaristoga, kes ammu enne Jevgenia Ginzburgi, Varlam Šarlamovi, Anatoli Martšenko jt Vene terrorit valgustavate tähtautorite eestindamist sedastasid, et Nõukogude okupatsiooni mäletamise kaudu saavad meil tähenduse kõik teised XX sajandi kogemused ning holokausti ja Saksa okupatsiooni koht meie kollektiivses mälus on tagaplaanil.⁶

Vastupidi, mõtleme ajalooõudustest pigem sakslaste näitel, kes on mälutöö ja -poliitika alal teenäitajad. Idanaabri terroriajaloo asemel fašismist rääkides käime ent ühte jalga Venemaa minevikukuritegudest möödavaatava mälupoliitikaga. Oma siseriiklike ja okupatsioonide käigus sooritatud õuduste mahavaikimine ning ajalookoledustele mõeldes sakslastele ja natsidele keskendumine on just see, mida soovib vabastaja kuvandist kinni hoidev imperialismimeelne Venemaa. Liiati pole natside ja Venemaal rakendatud terrori toimemehhanismid ühesugused ega bestiaalsus sarnane.

Stalin lahutas miljonid võsukesed vanematest, lapsed surid tänavatel ja laagrites, lapsi hüljati, mis oli sageli parim võimalus nad päästa. Venemaal õpetati lapsi vanematest lahti ütlema, ema-isa üles andma, põlgama. Mitte ainult bandiitkangelased à la Pavlik Morozov, vaid ka sellised eliiti kuulunud haritlassangarid nagu Konstantin Simonov ei teinud numbrit oma lähisugulaste represseerimisest ja hukkamisest, leides sellele õigustusi. Pereliikmete, naabrite ja kolleegide peale kaebamine oli sundus, millest möödahiilijaid süüdistati valvsuse kaotamises.

Naiivne lääs. Sellise pretsedenditu hulluse kõrval on Brechti natsidest mõeldes kirjutatud „Ülima rassi eraelu“ stseenikesed liivakastimäng. Venemaast rääkides Brechti „Kolmandale impeeriumile“ toetumine pole julge fašismi ja Vene totalitarismi võrdsustav žest, vaid vene terroriajaloo tegeliku õõvastavuse unustamine, brutaalse hakklihamasina ilustamine. Sellega vaadatakse mööda õudustest, mis lasti käiku Venemaal talupoegadest üleöö prolede vormimiseks, inimeste ümbervoolimiseks ja võimu kindlustamiseks.

Vene terrori jõhkrust konkreetselt eritlemata oleme uue Vene ohuga silmitsi seistes naiivsed ja ette valmistamata. Lääne teooriad, nt Giorgio Agambeni inimeste ühiskonnast välja­arvamist takistama mõeldud kasutu eksistentsi ülistus ja kiidulaul Melville’i Bartleby moel kõigest keeldumisele, on Vene terrorile mõeldes kohatud. XX sajandi õuduste uurimisele pühendunud Agambeni ratsionaalsus ei toimi Stalini peksukambris, kus valida on pealekaebamise või „valvsuse kaotamise“ „süü“ vahel. Stalin lähenes kulakuks või rahvavaenlaseks tegemisele jm väljaarvamiskategooriatele piiritu mängulisusega, fleksibiilselt nagu skisoanalüütilised ihaloogikud.

Hiilgav ajaloolane Timothy Snyder püüab raamatus „Türanniast. 20 õppetundi 20. sajandist“ vastata esimese järgu eksistentsiaalsele küsimusele, mida teha, et mitte olla totalitaarsetes oludes taas lammastena tapal. „Pidage kinni tööeetikast“, „uskuge tõesse“, „kasutage silmsidet ja vestelge“, „kindlustage eraelu“, „kaitske institutsioone“ on soovitused. Jevgenia Ginzburgi „Ränga teekonna“, mis on Stalini terrori üks paremaid, mitmeplaanilisemaid ja detailsemaid pildistusi, läbinuile tunduks Snyder kardetavasti empaatiatu.

Nii nagu erineb riikide mälupoliitika, pole ühesugused ka totalitaarsed režiimid. Palju peksa saanu käitub teisiti kui hoole ja armastusega hoitu. Ohver, kes saab valust rääkida, on tervem kui valu allasurunu. Kurjategija, kes on kordasaadetut tunnistanud, kahetsenud ja karistada saanud, erineb end õigustavast jõhkardist. Vene terrorit ei saa mõista ja selle vastu rohtu leida natsi-Saksamaa näidete ja läänes kogetu põhjal konstrueeritud teooriate najal. Vene totalitarism ei ole mingid tõrvikud, odinlased ja kaabud. Stalini troikad polnud pruunsärklasekesed, kellega Remarque’i protagonistid (kohatise eduga) pusklesid.

Ahto Lobjakas, Marju Himma jt osundavad aeg-ajalt, et läänes on demokraatial, vabal ajakirjandusel jm institutsioonidel pikk traditsioon, mida ei õnnestu üleöö imiteerida. Venemaal seevastu on inimese alandamise, allasurumise, inimhingede ümberkujundamise ja inimloomuse teisendamise kauaaegne traditsioon: inimestel on veres, et pekstakse ja tapetakse, et allutaks, ja allutakse, kuna on teada, et pekstakse ja tapetakse. Allumisinstinkti toel on venelasi treenitud aru saama, et „suurürituste“ (tee kommunismile, sõjaline erioperatsioon jne) puhul tuleb „kodanlikud pisiasjad“ nagu tunded, lapsed, perekond ja lein, kõrvale heita. Seda Vene terrori ja totalitarismi deliirset-skisoidset eripära ei tohiks esile toomata jätta.

Repressiivne inimtöötlemis­masin. „Totalitaarne romaan“ räägib konkreetselt ja otse Vene terrori õudustest. Bulkakovlik Korovjev Gert Raudsepa hiilgavas esituses peegeldab Vene (eraelu)reformide pioneerlikku dekadentsi vastupandamatult: „Naisterahvas, nagu teate, on meil ühisomandis. Igal seltsimehel on õigus ükskõik millisele seltsimehele. Mul käib see kähku. See on nagu juua kuumal päeval klaas vett. Ein, zwei, drei – ja goodbye.“ Ja ei aita naisterahva puiklemine à la „Aga te vastaskorteris ei proovinud? Kõik käivad seal, komsomolineiu juures.“ Vene värki pole vaja ilustada mingite kodanlikust valehäbist nõretavate Brechti-stseenikestega.

Kujutades toorelt Suure isamaasõja „kangelaslikkust“ ja selle tagajärgi, Metallica laulus „One“ kujutatud jalgade ja käteta könte, kellest sõjajärgne Nõukogudemaa kubises ja kellest keegi ei hoolinud jms, peegeldab Ajtmatovgi hästi Venemaale omast robustset-brutaalset suhtumist inimelusse. Suurepäraselt kujutab Ajtmatov ka absurdse saatanlikkusega inimest allutavat Vene vägivallarežiimi. Meid praegu ähvardava Vene ohuga silmitsi seistes on oluline just Ajtmatovi-laadsete kirjanike kogemus.

Ajtmatov kirjeldab mankurdiks muutmist kui kohutavat piinamist, mis toob kaasa mõistuse segimineku. Mankurdiks muudetud orja ei püüdnud ka lähedased enam tagasi osta, sest oleksid saanud vaid inimese kesta. Orjana oli mankurt, kes ei mäletanud oma päritolu, isa ega ema, aga eriti hinnas.⁷ Iga ori on potentsiaalne vastuhakkaja, ent mankurdile on mässu– ja vastuhakukihu absoluutselt võõras. Ta on kuulekas ja ohutu.

Kristo Viidingu kehastatud Bulgakovi stalinliku õrritamise jt lugude kaudu tuuakse välja Vene terrori saatanlik-psühhedeelne olemus, mida lääne teoreetikutest on parimini kirjeldanud Orwell ja millega sarnaneb ka Timothy Snyderi „ühiste kuritööde teooria“: „tapa vaid üks juut (või kirjuta mõni talla­lakkujalik ülistusteos) ning saad kõik andeks ja omad meiega tulevikku“. Oluline pole mitte niivõrd inimene füüsiliselt hävitada, vaid hävitada temas inimlikkus, moraal, hea pale, viimnegi, mida saaks pühaks pidada, siiralt uskuda. Oluline pole võtta inimeselt elu, vaid (enese)väärikus.

Mankurdistumisest laiemalt. Miks oli Stalinil vaja miljonite töötajatega repressiivaparaati, kuudepikkusi ülekuulamisi, piinamisi, ülestunnistusi, paberimäärimisi? Loomulikult polnud need seadused ega õiglustunne, millele mõeldes prussakavunts süüalustele nipsust kuklalasku või orjalaagrit määrata ei lasknud. Repressiivses inimtöötlemismasinas tekkis mankurtide, oma hinge saatanale andnud kuulekate väärikuseta olendite, vastuhakule ja üldse millelegi mitte mõtlevate orjade mass. Nagu Bulgakovi puhul mõtles Stalin ka siin: „Kohe tappa, milleks?“ Ilma südametunnistuse, moraali, päevavalgust kannatava mineviku, mälu ja identiteedita orjalikke olendeid lisandus kui tootmisliinilt nii represseerijate kui ka represseeritute ridadest.

Toompere ja Ivaškevičius interpreteerivad mankurdi mõistet Ajtmatovist mõnevõrra avaramalt. Mankurdistumine on igasugune murdumine, ka oportunistlik kaasajooksiklus. Stalin sisistas Pravdas umbes nii: „See on sihilikult äraspidiselt teostatud taies, meelega selliselt tehtud, et jõuaks vaid eluterve maitse kaotanud esteetide-formalistideni. Need isikud ei usu ka ise oma „aistingutesse“ ja „nägemustesse“, kuid püüavad muudest põhjustest lähtudes selle häbematusega meid solvata.“ Ja kunstnikud viskasid oma Gauguini-ande nurka ning asusid sotsialistlikku ülesehitustööd ja suure kodumaa otsatut ilu kujutama.

Mitmete loovisiksuste „kõrvalekaldumist nõukogude kunsti peateelt“ on lavastuses kujutatud siiski veidi plakatlikult, nüanssidest üle sõites ja rohmakalt hinnanguid andes. Mitte ainult ajalooraamatute, vaid ka nt Julian Barnesi „Aja müra“ lugeja saab täpsema ja empaatilisema pildi nii Stalini sõjast „kodanluse väärastunud maitse kõdistamise“ vastu kui ka Šostakovitšist, keda on lavastuses üleliiagi tümitatud. Iseäranis meie vembutiste, Kajade ja Andruste taustal, kes on Šostakovitšist hullemad mankurdid palju väiksema surve all.

Kokkuvõttes on „Totalitaarne romaan“ ent inimese maadligi surumise näidete vapustav kollaaž. Ajtmatovi mankurt, Bulgakovi poolt morfiiniuima ning Stalini satanismi kogemusi sünteesides kirja pandud Korovjevi & kassi skisoidsed manipulatsioonid on lavastuse põhikujundid, mis avavad Vene totalitarismi, kurjuse ning psühholoogilis-füsioloogilise inimhävitamismasina paremini kui lääne teooriad, nt Hannah Arendti „kurjuse banaalsus“ või Christopher Browningu ja Stanley Milgrami karjakuulekus jms, millega resoneerusid meie teatri mullused totalitarismiteemalised tipplavastused.

Karikatuursed rollisutsakad ja kandev tervik. „Totalitaarne romaan“ on kokku õmmeldud kümnetest miniatuursetest misanstseenidest, mida ühendavad vaid teema ja toon: saatanlik-skisoidne manipuleerimine, jõuetus ja hirm ning mankurdistumine. See ühisosa võimaldab karikatuursetel rollisutsakatel ent kandva terviku moodustada. Toompere puhul on hinnatav, et ta lisab lavastustesse küllaga õhku, ei karda palagani, kitši, bisarset, vaid vürtsitab oma töid seesugusega mõnuga, pelgamata sügavuse ja tõsiseltvõetavuse kadu.

Gert Raudsepa ja Taavi Teplenkovi Bulgakovilt laenatud meeleseisundid andsid lavastusele värviküllase lopsaka garneeringu ja hoo. Teplenkov teeb seda ikka ja jälle – karikeerib (kuri)kuulsaid vene vanamehenässe, ent naudin seda taas ja taas. Teplenkov jääb erakordsena meelde ka siis, kui lavastus ei ole tugev, nt „Eisensteinis“. Värvikaimaks kirsiks tordil said ent Ester Kuntu eleegilis-poeetilised lavahetked vene kriitikuproua ja represseeritud geeniuse piinatud naisena.

Tahan Toompere suhtes ka kriitiline olla. Priit Pedajas võinuks Eesti Draamateatris edasi töötada. See oleks ilus olnud ning Pedajas on omas vaos tegutsedes jätkuvasti väga lummav. Ometi ei saa salata, et Toomperel tulevad asjad hästi välja. Järjekordselt on ta miniatuurse trupiga teinud pika, mastaapse ja kõneka, valusalt kordamineva lavastuse, mille kõik komponendid on väljapaistvad ja meeldejäävad: sovetikunsti eri ajajärkude ekspositsioon, Epp Kubu visuaalid ja videod, Hendrik Kaljujärve muusika jm. Tegu on olulisima lavastusega meie Ukraina tragöödia aegses teatripildis.

1 Märt Väljataga, Ei ole lõppu raamatute riiul. – Sirp 21. VI 2024.

2 Kaie Holm, Et ei oleks lõppu lugejatel. – Sirp 9. VIII 2024.

3 Andrus Karnau, „„Totalitaarne romaan“: uus hitt Draamateatris, kuhu pileteid on võimatu saada?“. – Postimees 24. IX 2024.

4 Samas.

5 Valle-Sten Maiste, Vene terrorikene ja kohutavad natsid. Rmt: Teatrielu 2023. Koost Madli Pesti ja Tambet Kaugema, statistika ja kroonika koost Tiia Sippol ja Karmen Juhkam. Eesti Teatriliit ja Eesti Teatri Agentuur, 2024.

6 Aija Sakova ja Maarja Kaaristo, Mõtestades minevikku, mäletamist, mälu. Järelsõna. Rmt: Aleida Assmann, Mineviku pikk vari. Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2021, lk 429.

7 Tšõngõz Ajtmatov, Ja sajandist pikem on päev. Tlk Maiga Varik. Eesti Raamat, 1983, lk 97–102.