Sukulentne sünnipäevapidu katastroofi äärel

Tegelaste käitumine on tinglik, jabur, üks kentsakus ajab teist taga. See kõik sobib Pinteri näidendi loogika või ebaloogikaga nagu rusikas silmaauku.

PILLE-RIIN PURJE

Tallinna Linnateatri „Sünnipäevapidu“, autor Harold Pinter, tõlkija Joel Sang, toimetaja Triin Sinissaar, lavastaja Alo Kõrve, kunstnik Martin Mikson, kostüümikunstnikud Martin Mikson ja Anna-Liisa Pärt, valguskunstnik Jürgen Jaam, helikujundaja Arbo Maran, liikumisjuht Rauno Zubko, videokunstnik Lauri Urb, videooperaator Kristjan-Jaak Nuudi. Mängivad Simo Andre Kadastu, Külli Teetamm, Argo Aadli, Maris Nõlvak, Tõnn Lamp ja Mart Toome. Esietendus 10. VI Saku vallas Üksnurmel Rehe küünis.

Meg: Oli hea?

Stanley: Mis asi?

Meg: Praetud leib.

Stanley: Sukulentne.

Meg: Nii ei maksa ikka ütelda.

Harold Pinteri „Sünnipäevapidu“ ilmus 1970. aastal Loomingu Raamatukogus Joel Sanga tõlkes. Eestis on seda näitemängu varem lavastatud kahel korral, mõlemal puhul tudengitega. Peeter Raudsepa tõlgendust TÜ VKA VII lennuga (2008) ma kahjuks ei näinud. Eredalt püsib meeles Mati Undi EMTA XIV lennuga tehtud lavastus, mis esietendus 1990. aastal Noorsooteatri väikeses saalis. Ennekõike Maria Avdjuško, kes mängis end Megi rollis vaimuka isikupärase orgaanikaga kohe publiku lemmikuks ja Undi omanäitlejaks. Veel ei osanud midagi arvata Jaan Tätte tulevikust, kes parodeeris tohutu lokipahmakaga Goldbergi monoloogis tolleaegset telehüpnotisööri Anatoli Kašpirovskit. Kui vaadata praegu Undi lavastuse telesalvestust, tundub sealne maailm palju süütum, muretum kui Tallinna Linnateatri uuslavastuses.

Kavalehel on tsiteeritud vastukaja „Sünnipäevapeo“ esmalavastusele Londonis: „Härra Pinter on suutnud tabada eksistentsi esmast tõsiasja. Me elame katastroofi äärel.“ Sedasama tõsiasja on tabanud lavastaja Alo Kõrve. Pealkirjasõna „sukulentne“ krabasin tunnustuseks Pinteri dialoogist, muigamisi ja seejuures täitsa siiralt. Kõrve lavastust annaks iseloomustada veel õige mitme subtiilse sõnaga. Õhustik, mis saab alguse juba enne Rehe küüni sisenemist, on külluslik, pentsik, nihestatud, sugestiivne, heidutav, peibutav jne. Absurditundlik. Totaalselt mänguline. Üheainsa etenduse põhjal (19. juunil) „Sünnipäeva­pidu“ lahti muukida on lootusetu, aga nähtu inspireeris hullupööra.

Martin Miksoni maksimalistlik kujundus määrab paljugi. Veider keskkond saab alguse õuest, kus näeme rannakabiine, toolidel lösutab kaks mehetopist, ühel pea(k)s pilvemustriga kuubik, teisel ümara riivi moodi lillepott. Napakad kunded passivad perfektselt Pinteri laadiga kokku. Nagu ka Saku muusikakooli õpilased, kes musitseerivad loomadeks-lindudeks kostümeerituna enne algust ja vaheajal. Kui üks noortest muusikutest koos näitlejatega kummardama tuli ja trio nimel aplausi vääris, mõjus see kummatigi õõvastavalt, justkui oleks mängu kistud juba järgmine Stanley … Heliruum küüni seinte taga sekkub jõuliselt ja teatraalselt: hakkad vägisi kahtlema, et äkki kimavadki mootorrattad etenduse ajal Üksnurmes ümber Rehe küüni nagu ringrajal.

Miksoni loodud lavaruum on põnev, mitmekihiline, ühtaegu vohav ja detaili­täpne. Kõik, mis näha, kaasatakse mängu.

Lavailm on pehmeks padjastatud, vetruvate madratsitega, see tingib petlikult turvalise, ent pidetu ja infantiilse lavaliikumise. Kontrastiks on kõledad, roostes, põhjata (kiik)toolisõrestikud. Keskne mööbliese mõjub ratastel kanderaamina, lisab ebamugava ohuaimuse. Eesriided või kardinad katavad seinu nii, et ei oska arvata, kus on sisse- ja väljapääsud. Teises vaatuses on kunstnikul varuks robinal üllatusi, rabavaid ruumilisi metamorfoose.

Tegelaste käitumine on tinglik, jabur, üks kentsakus ajab teist taga. See kõik sobib Pinteri näidendi loogika või ebaloogikaga nagu rusikas silmaauku, alates Megi (Külli Teetamm) esimesest ilmumisest madalast kapikesest või praetud leiva langemisest laest. Leivakäär silmuses – milline kujund! Liikumisjoonisele lisavad veidrust loomaetüüdid, mis seostuvad muu hulgas lavakooliga. Goldbergi poetatud „vastuvõtukomisjon“ haakub etüüdide süsteemiga. Nagu ka üksteist üle trumpavad diktsiooniharjutused. Või linnuvidinad, laksutav-vilistav ööbikukoor.

Mida tavatum on tegelaste käitumine, seda vaimustavam ja üksiti ähvardavam saab atmosfäär. Kas või sünnipäevapeo pimesikumäng, kus pimesikul ei seota kinni silmi, vaid hoopistükkis käed või jalad. Koonusekujuliste sünnipäevamütside isevärki kandmine teeb mütsist suukorvi, linnunoka … Terve omaette number ja Maris Nõlvaku rolli kõrghetk on, kuis Lulu pohmelusehommikul sõna otseses mõttes kräunub, väljendades värvikalt kassiahastust.

Oma funktsioon on väikesel televiisoril, mis alguses kaetud linaga. Ekraanil ei toimu ülemäära palju, seda mõjusamaks pisike kribuline pilt selgineb. Pikka aega näeb saabumas kaht pahaendelist meest, nende lõputult liginevat autot nagu vääramatut saatust.

Kõik näitlejad mängivad ilmse mõnuga, ansamblina tervikut hoides. Külli Teetamme Meg on huvitavalt eatu, roll koosneb prognoosimatutest piruettidest, kütkestav on jälgida ja mõistatada Megi enesekaitse ja sulandumise sujuvaid piire ümbritsevas sõgekaoses. Sünnipäevapeol kannab Meg imetabast kleiti ja siin ei pääse seosest või sillast ühe teise, samavõrd ununematu kollase peokleidiga: Liina Olmaru Amanda kostüümiga lavastuses „Klaasist loomaaed“ (lavastaja Maria Peterson, kunstnik Lilja Blumenfeld, Eesti Noorsooteater, 2023). Paralleel võib esmapilgul tunduda kohatu, eks ole ju Tennessee Williamsi ja Pinteri helistikud sedavõrd erisugused. Ja ometi, minevikuihalus, kaotsiläinud nooruse, süütuma maailma igatsus on Megi ja Amanda saatuses võrreldav, magusvalus, melanhoolne.

Kuratlikult täpse, rafineeritud ja fookuses rolli teeb Tõnn Lamp. Goldbergi laitmatu hambumus, naeratav suu ja naeratusest kaugel valvsad silmad, konkreetne skinhead’i kolju (nagu vastukaal Tätte rolli lokikuhila-nimbusele!) – kõik mõjub pelutavalt. Lambi viimne kui intonatsioon ja žest on lihvitud, nii et jube ja lust vaadata. Mart Toome stiilselt juhmaka(ma) kannupoisi McCannina rebestab-ribastab keskendunult ajalehti, võib-olla surmakuulutuste lehekülgi. Toome saab ootamatu flirtiva soolo, kui demonstreerib oma kumedat lauluhäält, duetis Elvisega teleekraanil. McCannile kuulub ka kurjakuulutav tango Stanleyga, mis viitab punases valguses ja isegi liigutustes Mati Undi lavastatud Sławomir Mrożeki „Tango“ finaalile.

Irriteerivalt on lahendatud Stanley tegelaskuju. Ilmtingimata on see Simo Andre Kadastu seni põhjatuim roll Tallinna Linnateatris, veenev vankumatus irratsionaalsuses. Stanley pole üheselt ohver ega märter, tema näilises pehmo-olekus peitub miskit sala- või suisa kurikavalat, laveerivat, manipuleerivat.

Joel Sanga tõlget on Triin Sinissaar toimetanud just piisaval määral. Parim näide on üksainus sõna, millega päädib Stanley kontserdikirjeldus: „nad hävitasid mind“ asemel ütleb ta nüüd „nad tühistasid mind“. Ajakohastus toimib hoobilt ja löövalt. Hiilgav leid on Stanley „prillid“: kriimud kõutsisilmad, grimmiga silmade ümber joonistatud rõngad nagu maskeraadi paroodia; prillide väevõimuga äravõtmist tähistab grimmi ärapühkimine ja vastupidi.

Ambivalentsena serveeritakse Stanley finaali. Ainuüksi tema tagasitoomine üleni valges mõjub artistlikult, pidulikult, irooniliselt. Tema suures plaanis ristilööduringutus ukselävel ja pagemine äraspidiste kulisside vahelt õue, kaugenemine eheda looduspildi sisse – sisaldub ses lootus või vastupidi? Mnjah, ka väljapääsusilt ukse kohal on tagurpidi. Kahe mehega saabunud autos sõidab Stan viimaks teleekraanil üksipäini, aga tagaistmel, auto hoiab kurssi ilma juhita. Väljapääs, hallutsinatsioon, surm? On need kõik üks ja seesama? Võib-olla hõljub õhus veel mingi neljas võimalus?

Esialgu tundub, et Argo Aadli mängib Megi abikaasa Petey diskreetselt kõrvalrolliks. Petey naerab oma naisukese nalju, naerab lahkelt ja südamest: oh sind küll, sa ikka oled … Naerab võib-olla liigagi ülevoolavalt, tahtes Megile heameelt teha. Enamasti on Petey rannas tööl, sünnipäevapeoltki puudub ta, justkui vaistlikult halba aimates. Aga lõpu eel on mõjuv stseen, kus Aadli roll muutub noolteravaks. Kui Petey püüab Stanley kaitseks välja astuda, näeme ausat, läbinägelikku, arukat meest. Otsese ähvarduse ees ta siiski taandub, seegi on üdini inimlik, kaastunnet ja mõistmist äratavam moment, mis absurdi minema pühib. Kavalehel on autori kommentaar, mis puudutab Petey lauset „Stan, ära lase neil ennast käsutada“. Harold Pinter väidab: see on kõige olulisem repliik, mis ma kunagi olen kirjutanud. Just selle olulisuse mängib Aadli klaariks.

Viimaks on Meg ja Petey jälle kahekesi. Mees naerab veelgi, soojalt, heatahtlikult. Nüüd on naerus aga kurbust, haprust, hirmugi. Mehe ja naise sõrmed mänglevad, koduselt ja harjunult, kuni põimuvad. Nad jäävad teineteisel käest kinni hoidma, tugevamini kui tavaliselt. Olla koos – mõlemad teavad, et see ongi ainuke lootus, viimane lohutus siin kurjas ilmas, katastroofi äärel.