Võrdõiguslikkuse vürtsiga kriminaalne lugu

„Kes tappis trükkal Lackneri?“ on lugu lapseohtu naisest: vormilt kriminaalne kohtulugu, sisult paksudes toonides sotsiaaldraama.

ANDRUS KARNAU

Ajateatri „Kes tappis trükkal Lackneri?“, autor Loone Ots, lavastaja ja muusikaline kujundaja Anne Velt, kunstnikud Liina Tepand ja Jana Volke-Valk, valgus- ja helikujundaja Teet Orupõld. Mängivad Mart Toome, Grete Konksi, Martin Kõiv ja Katrin Tuuksam. Esietendus 22. III Tallinnas Hopneri majas.

Kui mõtlen Ajateatri lavastusele „Kes tappis trükkal Lackneri?“, meenuvad esimesena punased kindad, võbelev küünlaleek vanalinna maja eeskojas ning hirmu­segune ootusärevus. „Kes tappis trükkal Lackneri?“ on lugu lapseohtu naisest: vormilt kriminaalne kohtulugu, sisult paksudes toonides sotsiaaldraama. Ükskõikseks noore naise kurb lugu ei jäta, sest näidendi autor Loone Ots on peategelasse pannud värvi ja traagikat.

Ajateatri eelmine lavastus „Anne Franki päevik“, mida mängiti Kumu auditooriumis, oli juba enne sündi asetunud raami ja konteksti, sest holokaust ei kaota päevakajalisust ilmselt iialgi. Vene-Ukraina sõja taustal omandab Teise maailmasõja meenutamine tähendusvarjundi, millele lavastaja ega näitlejad ei peagi mõtlema – see on olemas enne proovide algust.

Lavastusega „Kes tappis trükkal Lackneri?“ on aga lugu keerulisem: vaesus ja rikkus, õiglus ja ebaõiglus – see võiks tänapäevaga kaasa kõlksuda, aga assotsiatsioone tekkis õige vähe. Lavastuses on koht, kus linnanaised sajatades süüdlasele surmanuhtlust nõuavad. Naiste häälekas klatš tuletas meelde Suur-Lähtrust pärit naise, keda lapse surma pärast taga otsiti. Selle naise Facebooki-kontolt võib leida sadu samasuguse sisuga sissekandeid: mõrtsukas, põle põrgus, surmanuhtlus tuleks taastada. Nutikal kombel astub lavale 1865. aasta Facebook – turunaiste vada ja hüüded. Faktina köitis huvi, et tsaaririigis oli surmanuhtluse kohaldamine piiratud, see polnud mõrtsukale kergel käel mõistetav karistus.

Lavastus ise on korralikult tehtud. Valguskujundus mõjus Hopneri maja diele’s huvitavalt, väikesesse ruumi oli tagasihoidlike tehniliste võimalustega loodud haarav lahendus. Pilkases pimeduses hubisevast küünlast oli juba juttu. Kui lavastaja kavatsus oli manada vaatajate ette hetki XIX sajandi teise poole linnamajas, siis õnnestus see hästi. Realistlik miljöö toetas meelelahustuslikku krimilugu ning muusika lõi pinges atmosfääri.

Mart Toome (Tallinna Linnateater) tegi kokku viis rolli, kui proloogi kojamees ka kaasa arvata. Eks see oligi suuresti Toome lavastus, tema võimalus näidata oma oskusi. Grete Konksi oli põiminud oma peategelase Pauline Moltini kujusse üheaegselt lihtsameelsuse ja kavaluse, julmuse ja haavatavuse. Tema mängitu ei saanud jätta külmaks.

Lavastaja Anne Velt oli mänginud leidlikult detailidega. Punased kindad lavastuse finaalis: kui südamlikult sai nende abil öelda rohkem kui pika monoloogiga. Ajateater pakub Hopneri maja diele teatrisaalis, kus leidub põnevaid treppe, uksi ja kodasid, mida mängu kaasata, psühholoogilist teatrit neile, kes seda laadi näitemängust puudust tundnud.

Kriminaalnäidendi „Kes tappis trükkal Lackneri?“ pinge püsis lõpuni. Mis küll peategelasest saab, kas mõistetakse surma või pääseb ta traagilisest loost eluga? Kui millestki puudust tundsin, siis kurjast kangelasest, sest peategelase rähklustele polnud õiget vastukaalu. Peategelase abikaasa (või õigemini pilastaja ja vangistaja) oli oma olemuselt õige tühine. Loo traagilise sündmuse käivitaja, noore naise viimase piirini viija ja sealt üle serva tõukaja oli surmatud trükkal. Aga temast ei saa vaatajad suurt midagi teada. Ta ei astu kordagi lavale.

Trükkali kuju on mu meelest „Kes tappis trükkal Lackneri?“ kasutamata võimalus. Temast räägitakse õige riivamisi, aga vähesest selgub, et ta oli vastuoluline tegelane. Mis sundis teda vägivallale noore naise kallal? Milline oli trükkali lugu? Võib-olla nende vastuseta küsimuste pärast kippus lavastus lõpuks pihkude vahelt pudenema. Kuna loos, mis Loomingu Raamatukogu vahendusel saadaval ja millest Loone Ots lähtunud, on peategelase abikaasa mõrvatöö algataja, siis mõistan autori kimbatust kunstiliste rõhkude panekul, kuigi lavastus niikuinii ei esita kohtukroonikat.

Näidendi autor ja lavastaja on teinud oma valiku ning selleks on soov näidata ääretut ebaõiglust, mille ohvriks langes loo peategelane. Jane Austen on kirjutanud naiste allasurutud kohast ühiskonnas romaani, mis on juba kakssada aastat ülipopulaarne kogu maailmas. Ugala teatris näeb praegu romaani uusversiooni. See teema ei aegu ega ole hetke kultuurisõdade moevool. Loone Ots tunneb silmanähtavalt kaasa noorele naisele, kes korraldas trükkali tapmise. Osavõtlikkust naise suhtes oli tunda ka lavastuses, kuid näitleja loodud tegelaskujus oli sümpaatia tasakaalustatud kohati esile tungiva egoismi ja saamahimu väljamängimisega. Nagu öeldud, psühholoogiline teater.

Riivamisi võiks seda nimetada isegi võrdõiguslikkuse eest seisvaks näitemänguks, sest lavastuses on kogu sündiva kurja ja väärkohtlemise juur ikkagi see, et naisi koheldi alamate ja vähem väärtuslikena. Mind küll häiris niigi ilmselge moraali uuesti ja uuesti kordamine. Teatris piisab ka aimdusest, aga ilmselt Ots ja Velt tunnevad oma publikut paremini.

Ootamatul kombel pöördus lavastus lõpus jumalasõna poole: püha sõna langes ega teadnud, mille külge end haakida. Või oli see lihtsalt sentimentaalne hüüatus? Grete Konksi tegelaskuju Pauline Moltini igatsus millegi kaua-kaua aega tagasi kaduma läinu järgi oli niigi suur. Kel huvi, saab Loomingu Raamatukogust trükkali mõrva kohtutoimiku alusel loodud poolkunstilist lugu ise lugeda. Õigupoolest võib lavastust võtta kui kriminaalset meelelahutust ja selliseid näite­mänge pole Eestis ülemäära palju.