Inglispärase grammatika pealetung

Kõnekeel võib muutuda, kuid kõik see ei pea jõudma kirjakeelde, olgu põhjuseks võõrmõju, kõnekeelsus, keeletunde lõdvenemine, teadmatus, lohakus või koguni mood.

VÄINO KLAUS

Inglise keele sõnavaralistest mõjudest kirjutajad on ikka kinnitanud, et meie kirjakeel ohus ei ole, sest muutused ega võõrmõju ei puuduta keele struktuuri, grammatikat ja süntaksit. Viimasel ajal see paraku nii enam ei ole: kohtab uusi vigu, mida seni nii palju märgata ei ole olnud, ja ka varasemad vead, mida enne tõrjuda suudeti, on hakanud tagasi tulema. Kahjuks pole sellele kõigele piisavalt tähelepanu pööratud. Ka äsjasest teemapäevast „Keelekorralduse äärmised võimalused“1 jäi mulje, nagu oleks meil keelekorralduse liigne rangus kõige valusam probleem. On ikkagi väga hea, et Toomas Kiho oma lõppsõnas rõhutas, et nii see ei ole.

Keel_Eesti keele käsiraamat 2007.

Võrded. Keskvõrret on hakatud üha sagedamini moodustama m-tunnuse asemel määrsõnadega enam ja rohkem. Inglise keeles moodustatakse pikemate sõnade keskvõrre sõna more ‘rohkem, enam’ abil, näiteks more interesting, mille eesti vaste on huvitavam, aga nüüd on üha sagedamini rohkem huvitav, enam huvitav, niisamuti rohkem tähtis, enam kasulik jne. Mõneti võib see olla ka vene mõju (более ‘enam, rohkem’ ja более интересный ‘huvitavam’), sest praegu ei tõrjuta võõrmõjusid enam nii jõudsalt kui Nõukogude ajal ning mõlemad indoeuroopa keeled võimendavad teineteise toimet. Samalaadset inglise keele survet (most ‘enim’) on olnud juba varem tunda ülivõrde puhul, nt kõige uhkema ~ uhkeima asemel enim uhke ning üsna kurioossena kõige vaadatuma ~ vaadatuima filmi asemel kirjasõnas kasutatud kõige enim vaadatud film.2Inglise ja/või vene mõju (less important ja менее важный, sõna-sõnalt ‘vähem tähtis’) on ka määrsõna vähem ülemäärane või asjatu kasutamine, selle asemel et öelda-kirjutada nt pole tähtsusetu ~ on niisama tähtis. Õnneks ei ole veel olnud kuulda-näha võrdlusi vähem suur (s.o väiksem) ja vähem väike (s.o suurem), kuid mine tea – võivad needki tulla, kui kord emakeeletaju on nürinema hakanud. Ja asi ei ole selles, et nii ei ole ilus, vaid karta on, et varsti ei saada enam üksteisest ilma võõrkeele toeta aru. Inglismõjulise keeletajuga kaasvestleja lause „See ei ole enam ohtlik“ ei tähenda rikkumata keeletajuga eestlasele ‘see ei ole ohtlikum’, vaid ‘enne oli ohtlik, nüüd enam ei ole’ (sõnal enam on ka ajatähendus – ja nii mõnelgi selle peamine või koguni ainuke tähendus). Võõrmõjud põhjustavad keele vaesumist ja üheülbalisust, sest aktiivselt peale tungivate vormide tõttu jäetakse emakeele rikkalikud võimalused kõrvale: saab ju öelda või kirjutada veel suurem/lähemal, palju suurem/lähemal, hoopis suurem/lähemal, märksa suurem/lähemal jne. Üha sagedamini rõhutatakse keskvõrret sõna rohkem ja eriti sõna enam abil (enam suurem, enam lähemal jne).

Umbisikulise tegumoe täis- ja enneminevik. Umbisikulise tegumoe täis- ja ennemineviku korrektsete vormide on + tud-kesksõna ning oli + tud-kesksõna (nt on kirjutatud, oli kirjutatud) asemel on viimasel ajal levima hakanud nii kirjas kui ka kõnes väärad ollakse/oldi + tud-kesksõna ning ollakse/oldi + nud-kesksõna, nt „Tihtipeale rollimudelid, mida ollakse maast madalast nähtud ja kogetud“ – õige: on … nähtud ja kogetud; „kriisiks valmistumisest ollakse valitsusele pikalt rääkinud“ – õige: on … räägitud; „teineteisest oldi kuuldud, elatud isegi samades majades, kuigi mitte samal ajal“ – õige: oli kuuldud, elatud;Kuigi nädalapäevad varem oldi edukalt esitlenud“ – õige: oli esitletud. Nende vigade põhjuseks on inglise keele mõju, vrd is been written ‘on kirjutatud’, sõna-sõnalt ‘ollakse kirjutatud/kirjutanud’ ning was been written ‘oli kirjutatud’, sõna-sõnalt ‘oldi kirjutatud/kirjutanud’. Samuti on võõrmõjuline umbisikulise tegumoe puhul sõna poolt kasutamine (tehtud kellegi poolt). Umbisikulise tegumoe liit­aegade puhul tuleb mainida veel nende asemele juba varem tunginud ja praegu üha sagedamini tungivaid passiivi ehk/ja seisundipassiivi vorme, nt oled internetipangast välja logitud, vrd eestipärase umbisikulise tegumoega sind on internetipangast välja logitud.

Pea- ja kõrvallause mõlemad lihtminevikus. Kõrvallause ajavorm ei sõltu eesti keeles pealause ajavormist: selliste fraaside nagu ütles, et õpib ülikoolis füüsikat ja ütles, et õppis ülikoolis füüsi­kat tähendus erineb. Aga kui inglise süntaksi­reeglit rakendades kasutatakse vääralt – ja seda kohtab üha sagedamini – kõrvallauses lihtminevikku, kuigi tegevus või sündmus on olevikuline, siis see tähenduserinevus kaob.

Isikuline asesõna enesekohase asemel. Ilmselt inglise keele mõjul kasutatakse tihti enesekohase asesõna asemel ekslikult isikulist asesõna, nt „Ma olin väga lähedane minu vanaemaga“ – õige: oma vanaemaga.

Tegusõna + mitte. Sagedamad on needki võõrmõjud, mida on täheldatud ka varem, aga mida on õnnestunud kirjakeelest edukamalt või edutumalt tõrjuda. Võõrkeelte mõjul väljendatakse eitust jaatavas vormis tegusõna + mitte abil. See viga on algselt saksa-, hiljem ka vene- ning praegu tõenäoliselt inglis­mõjuline, nt „kumbki pool kasutab … mõneti üllatuslikult mitte Nõukogude Liidu lagunemisele järgnenud … etnilist puhastust, aga 20. sajandi algusperioodi sündmusi“ – õige: ei kasuta …, vaid.

Mitte + tegusõna käändeline vorm või + omadussõna või nimisõna. Samalaadne võõrmõju on tegusõna käändeliste vormide eitavat vastet asendav konstruktsioon mitte + tegusõna käändeline vorm, nt olemata asemel mitte olles, sidumata asemel mitteseotud. Niisugust väära mitte-konstruktsiooni võib ette tulla ka verbaalnoomenite puhul, nt mittekaevamine, mittelaulja või lubamatu asemel mittelubatav, samuti omadussõnade puhul, nt tähtsusetu asemel mitte tähtis, ning nimisõnade korral, nt mittelaps, mitteinimene jne.

Verb omama. Seda hakati kunagi kasutama saksa keele eeskujul, aga praegu soodustab seda ilmselt üha rohkem inglise keel. Eestipärane on alalütlevas käändsõna + tegusõna olema vorm, nt mul on, mitte mina oman.

Arvsõna ja seda laiendav nimisõna. Soome-ugri keelte üks iseloomulikke jooni on, et nii arvsõna kui ka seda laiendav nimisõna on ainsuses. Arvsõnade kümme, sada, tuhat, miljon, miljard puhul selle reegli vastu eksitakse, nt „kümneid meetreid kõrgemal kui tänane meretase“ – õige: mitukümmend meetrit. Seesama kehtib ka asesõnade mitu, mitmes, mitu-setu, mitmes-setmes, mitmendik ja mõni kohta: „Ainuüksi YIT-l on mitmeid tuhandeid eestlasi objektidel“ – õige: mitu tuhat eestlast. See viga on tekkinud kõigepealt saksa keele mõjul, hiljem on oma osa olnud vene ja tänapäeval ka inglise keelel.

Nimetav kääne omastava asemel. Ka asutuste nimetuste, kaubamärkide, pealkirjade ja muude samalaadsete nimede käänamata jätmise üks põhjusi võib olla võõrmõju, sest peale võõrast päritolu nimede on nüüdseks see komme laienenud ka lihtsatele eesti nimedele, nt Kalevi kommid asemel Kalev kommid. Igal juhul on käänamata jätmine eesti keele struktuuriga ilmses vastuolus.

Järeltäiend eestäiendi asemel. Järeltäiend on tekkinud võõrkeelte mõjul (vrd Vilde „Musta mantliga mees“(1882), aga Tšehhovi novelli tõlge „Daam koerakesega“) ja selle puhul kannatab väga tihti mõtteselgus, nt „Saare sõnul on Ratase järjekordne järeleandmine Helmetele suur pettumus“ – õige: Helmetele järeleandmine. Eriti just järeltäiend ei lase vabalt moodustada arusaadavat lauset, vaid lähtuda tuleb sellest, et fraasi põhisõna ei peaks käänama. See aga ahendab väljendusvõimalusi: kui kunstinäituse asemel on näitus kunstist justkui Stahli ajal, siis ei kõlba ju „Ta kõneles näitusest kunstist“.

Keeletoimetajate silma alla on sattunud ka sellised laused nagu „Kõige kummalisemaks manifestatsiooniks autori siseemigratsioonist on ajakirja erinumber“, „Autor ja lavastaja on püüdnud demonstreerida ühismeedia võimendust pool- ja ebatõdedele“, „Enamikule ei lähe korda ka see, mida arvab mees surnukuurist“ (jutt on siin surnukuurimehest). Lisaks toob see kaasa ohu, et peale asutuste nimetuste, kaubamärkide ja pealkirjade võidakse käänamata jätta kõik käändsõnad (ta kõneles näitus kunstist nagu vaata „Tasujad: Lõppmäng“ uhiuut treilerit, „Ruum ja vorm“ näitused või „Ruum ja vormi“ kuraator).

Viimastel aastatel on kirjakeelde tunginud ka vigu, mida ei saa seletada võõrmõjudega, vaid kas kõnekeelsuse, keeletunde lõdvenemise, teadmatuse, lohakuse või koguni moega.

Käskiv kõneviis. Siin vohab kõnekeelne ärme + pöördetunnuseta põhitegusõna, nt ärme lähe (vormi lähe tegusõna minema paradigmas ei ole!), ärme ole jne. See on vastuolus kirjakeelega, kus eitussõnal ja põhitegusõnal on sama tunnus, ja loob eelduse süsteemi lõhkumiseks, mille kohta vähemalt üks näide ongi juba olemas: „Mis oli, see oli, mäletagem toimunut, kuid ärgem puhu seda jätkuvalt lõkkele“ – õige: ärgem puhugem.

Eituslauses ei … ega asemel nii … kui ka. Õige ei … ega asemel on hakatud kasutama eituslausesse sobimatut jaatavat ühendsidendit nii … kui ka, nt „Teada pole nii kriisi ulatus kui ka selle tagasipööramise aeg“ – õige: ei … ega. Jaatavates lausetes on üha sagedamini õige nii … kui ka asemel nii … kui ning seda võib leida ka vigastest eituslausetest, nt „Nii Põltsamaa kui Salvesti moosimarjad Eestist ei pärine“ – õige: Ei … ega. Reeglipärase ühendsidendi ei … ega asemel on sageli ei … ja ei, nt „ei helistata enam tagasi ja ei taheta oma käike enam jagada“ – õige: ega taheta; „Ja ei jäänud teda ka“ – õige: Ega jäänud.

Rõhulises positsioonis pika minu asemel lühivariant mu. Isikulistel asesõnadel on pikk variant ja rõhutus positsioonis kasutatav lühivariant. Viimasel ajal on mood tarvitada asesõna lühivarianti mu seal, kus oleks loomulik pikk variant minu, näiteks koos kaassõnaga või rõhulises positsioonis (mu jaoks, mu arust, mu meelest).

Perekonnanimede ebaloomulik käänamine. See komme on nii levinud, et ainult üksikjuhtudel on kuulda või näha loomulikku käänamist, nagu „Raivo Aja kandidaat“3, enamasti käänatakse aga laadivahelduseta ja i-tüveliselt, s.o Kask : Kaski, Kaljulaid : Kaljulaidi, Aeg : Aegi jne. Selline käänamine on meie keele omapära suhtes väga ohtlik ja võib kaasa tuua astmevaheldus- ja käändesüsteemi murenemise. Sellele viitavaid hämmastavaid vigu võibki juba leida, nt „nende põhitoidus olid kartulipannkoogid segatud rukise ja kanepiseemnetega“.4 Siin on õige rukki asemel rukise täpselt niisamuti nagu korrektse Ratta asemel on pidevalt Ratase. Ning kui juba vältevaheldusega eksitakse, siis ei üllata laadivahelduse vead üldse, nt osanud asemel oskanud, osastava käände vormi sütt asemel süsi, soe asemel susi, tõbede asemel tõvede, nõoga asemel nõbuga, „Filmikäol“ asemel „Filmi­kägul“. Kui luua perekonnanimede jaoks omaette, keele foneetilisest ja morfoloogilisest süsteemist erinev süsteem ning seda toetada ja võimendada, siis on asjatu loota, et see ei hakka negatiivselt mõjutama kogu keele struktuuri. Nii et käänakem ka perekonnanimesid nagu kõiki emakeele sõnu (üksikuid erandeid võib ju olla). Praegune mood on lihtsalt tühi, kuid kahjulik eputamine.

Osa esitatud vigu on sellised, mis panevad kahtlema, kas tänapäeval koolis üldse õpitakse, mis vormid käände- ja pöördeparadigmasse kuuluvad. Kooli emakeeletundide arvu on ju tugevasti vähendatud.5 Nii mõnigi neist eksimustest on jõudnud kahjuks eesti filoloogidegi keelde, mis näitab, kui agressiivselt võõrkeel peale tungib, ja seetõttu peaks selle vastu astuma niisama tõhusalt. Võib-olla piisaks alustuseks sellestki, kui öelda kirjakeelest kõneldes otse välja, et viga on viga. Kõnekeel võib muutuda, kuid see ei pea jõudma kirjakeelde. Ikka ja jälle tuleb üle korrata, et „emakeele väärtustamine … tähendab ka seda, et me hoolime korrektsest kirjakeelest, peame seda tähtsaks ja hoiame seda. [—] Normitud kirjakeel ei ole kellegi kodukeel, kirjakeel on kultuurikeel, selle piirid on keelekorraldusotsustega üsna täpselt määratud ja need normid tuleb selgeks õppida“.6

1 Vt https://www.emakeeleselts.ee

2 Allikaviiteta näited leiab internetist.

3 Valitsuse pressikonverents 24. X 2019. https://www.youtube.com/watch?v=vskSKyon7ko&list=PLI25-Yx7s7gpjDRq-T3o7aIw1m5-_bEyl&index=25 (u 35. minutil).

4 Dagmar Lamp, Tõeline isolatsioon. Vene perekond elas Siberi taigas aastakümneid, kohtumata kunagi teiste inimestega. – Postimees 11. IV 2020.

5 https://novaator.err.ee/1126786/kasvatusteadlane-eesti-keele-opetamine-on-teinud-vahikaiku.

6 Reet Kasik, Kirjakeele väärtus: muutumine ja püsimine. – Keel ja Kirjandus 2019, nr 1-2, lk 115–116.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht