Ka Eestis on põliskeeled olemas

Murdekeeli rahvusvahelisel tasandil põliskeelteks pidades kaitseme omaenda keelerikkust, innustame hõimurahvaid ja edendame Eesti mainet maailmas.

OLIVER LOODE

Hiljutises Sirbis (nr 4, 31. I 2020) imestab keeleteadlane Mart Rannut artiklis „Eesti keele aasta 2019“ selle üle, et läinud aastal tähistati Eestis rahvusvahelist põliskeelte aastat. Rannuti meelest pole Eestis põliskeeli, on vaid eesti keel ja „õiguslikult vähemuskeeled“. Kuna põliskeelte olemasolus Eestis kahtlevad veel mõned spetsialistid, ent rahvusvaheliselt on põliskeeled tõusnud üha enam päevakorda, on põhjust teemat selgitada.

2019. aasta rahvusvaheliseks põliskeelte aastaks1 kuulutamise tekkeloos oli ka Eestil oma osa. ÜRO põlisrahvaste püsifoorumi (UNPFII) Eesti poolt nimetatud sõltumatu eksperdina aastatel 2014–2016 seadsin üheks eesmärgiks, et mu tegevusest oleks kasu soome-ugri põlisrahvastele Venemaal. Üsna pea aga nägin, et otseselt Venemaa-suunalised soovitused foorumi ametlikku, ÜRO agentuuridele ja liikmesriikidele mõeldud aruandesse ei jõua, kuna kolleegid Venemaalt lihtsalt vetostavad need. UNPFII ja seeläbi ÜRO päevakorda oli aga võimalik tuua laiemaid teemasid, millest meie hõimurahvastel Venemaal ja soome-ugri liikumisel oleks enim võita. Valisin teemaks põliskeeled, lähtudes soome-ugri kauaaegsest koostööst, aga ka praegustest põhiprobleemidest.

Üks UNPFII võimalusi kujundada ÜRO päevakorda on iga-aastased asjatundjate seminarid,2 mille teema valivad foorumi 16 eksperdist liiget. 2015. aasta kevadel pakkusin koos Kanada põlisrahvaste pealiku Edward Johniga 2016. aasta seminari teemaks põliskeelte kaitse ja taaselavdamise. Ka ülejäänud kolleegid, sh mõlemad Venemaa esindajad, tulid selle mõttega kaasa. Nii toimuski 2016. aasta jaanuaris New Yorgis põliskeelte asjatundjate seminar, mille raames tegi karjala ja soome-ugri aktivist Aleksei Tsõkarev ettepaneku nimetada üks aasta põliskeelte aastaks. Mõne kuu pärast sai sellest UNPFII ametlik soovitus ja seejärel hakkas see ÜRO süsteemis n-ö oma elu elama, kuni ÜRO peaassamblee kuulutaski 2016. aasta detsembris välja rahvusvahelise põliskeelte aasta 2019. Vahetu osalejana selle protsessi algjärgus kinnitan, et põliskeelte aastat poleks ilma Eestita olnud. Eesti käsi on mängus ka läinud aasta 17. detsembril ÜRO peaassamblees välja kuulutatud rahvusvahelise põliskeelte kümnendi puhul (2022–2032), kuna Eesti on ka vastavat ÜRO peaassamblee otsust3 spondeerinud.

Seega on igati mõistetav Eesti liitumine välisministeeriumi kaudu UNESCO juures tegutsenud põliskeelte aasta juhtkomiteega. Kultuuriministeerium võttis tänuväärselt Eestis põliskeelte aasta tähistamisel juhtrolli, asetades põliskeelte aasta keskmesse eesti murdekeeled. Sellest alguse saanud sündmused ja meediakajastus4 suurendasid nii keeleringkondade kui avalikkuse teadlikkust põliskeeltest nii üleilmselt kui ka Eestis.

Eesti riik ei tunnusta küll oma territooriumil ühtki põlisrahvast ÜRO põlisrahvaste õiguste deklaratsiooni5 mõistes, kuid see ei takistanud Eestis põliskeelte aastat tähistamast. Üks võti selle mõistmiseks on põliskeelte aasta ametlik nimetus ehk International Year of Indigenous Languages, mis ei piira selle rakendamist vaid ÜRO liikmesriikide poolt tunnustatud ega ka end ise määratlevate põlisrahvaste (nt saamide) keeltega, vaid hõlmab kõiki põliseid, eelkõige aga ohustatud ja oma riigis mittedominantseid keeli. See, kas tegemist on vastava riigi seaduste mõistes keele, murdekeele, murraku või millegi muuga, ei ole vähemasti ÜRO vaatenurgast sugugi oluline. Palju rohkem loeb kõnealuse põlisrahva või põliskeele kasutajate enesemääratlus.

Nii et kui Eestis peavad setod ise oma keelt seto keeleks ja võrokesed võro keeleks ja on määratlenud oma keele põliskeelena (seda on tehtud ka järje­kindlalt6), siis on olulisim kriteerium osalemiseks rahvusvahelistes põliskeelte protsessides täidetud. See ei tähenda aga kuidagi Eesti keeleseaduse eiramist, vaid seda, et Eesti seaduse mõistes murdekeel võib olla ühtlasi üks maailma põliskeeltest. Lisaks lähendavad nn murdekeeli rahvus­vahelises mõistes põliskeeltele mitmed objektiivsed tunnused: 1) kuigi põlised, ei ole need koduriigis dominantsel positsioonil ja 2) ei ole ühtki teist riiki, kus näiteks seto või võru keel omaks ametlikku, sh riigikeele staatust ning mida võiks käsitleda nende keelekogukondade emamaana. Need on peamised põhjused, miks ei kvalifitseeru vastavalt 1) eesti ja 2) vene keel ÜRO mõistes Eesti põliskeelteks, küll aga jäävad sõelale setu, võru, mulgi, kihnu ja teised keeleseaduse mõistes murdekeeled.

Ainuüksi see, et Eestis on põliskeeli, ei tähenda veel, et Eesti riigil oli kohustus tähistada põliskeelte aastat või et Eesti peaks osalema eelseisva põliskeelte kümnendi kavandamisel. Selleks peab olema lisapõhjusi, mis vastavad meie riigi huvidele. Toon siinkohal välja kolm tähtsamat.

Eesti keelerikkuse kaitse. Ka ilma ÜRO-ta on Eesti riik keeleseadusega kohustunud toetama nn murdekeelte kaitset, kasutamist ja arendamist.7 Seda on ka jõudumööda tehtud. Öelda, et selle tulemusel on vastavad keeled hea tervise juures, on siiski liialt optimistlik. Ka neist suurima kõnelejate arvuga võru keel on rahvusvaheliselt tunnustatud platvormi Ethnologue hinnangul in trouble – s.t hädas.8 Seetõttu võiksime tervitada kõiki rahvusvahelisi algatusi, mida on võimalik rakendada nn murdekeelte kaitseks ja elavdamiseks, eriti siis, kui sellega ei kaasne Eesti riigile erilisi lisakulutusi. Just selline oli võimalus tähistada põliskeelte aastat, mis seisnes eelkõige põliskeelte olukorra osas teadlikkuse tõstmises. Põliskeelte kümnendile ehk aastatele 2022–2032 mõeldes näen rohkelt võimalusi Eesti põliskeelte edendajatel suhelda ja koostööd teha kolleegidega üle maailma (sh jagada oma kogemusi, aga neilt ka sama palju õppida). Soovi osaleda põliskeelte kümnendi planeerimises ja elluviimises on väljendanud kümme Eesti organisatsiooni, kes moodustasid 2019. aaasta lõpus Eesti põliskeelte koostöökogu.9 Lõpuks toetab osalemine rahvusvahelises põliskeeltealases koostöös Eesti keele- ja kultuuririkkust ning võiks kõnetada peale keelekogukondade meid kõiki.

Hõimurahvaste innustamine. Eesti riik väärtustab meie Venemaal elavate hõimurahvaste toetamist ja nendega koostööd. Selle kinnituseks on olnud riiklik hõimurahvaste programm, mille abil on rahastatud hõimukaaslaste õpinguid Eesti kõrgkoolides, teadus­tegevust, kultuurivahetust ja palju muud. Tulenevalt Venemaa praegusest poliitilisest korraldusest, sh kasvavast läänevastasusest (välisagentide seadus jms), peame enesekriitiliselt küsima, kuivõrd hästi senised meetodid edaspidi töötavad ja milline on suurim lisaväärtus, mille Eesti võib Venemaa hõimurahvastele anda. Lisaks senistele meetmetele võiks see olla pehme jõud, mis väljendub eeskuju näitamises ja tulemuslike kogemuste jagamises. Eesti murdekeelsete osalemine rahvusvahelises põliskeelte liikumises on üks võimalusi – saadud kogemusi jagavad setod, võrokesed ja teised kindlasti ka hõimukaaslastega Venemaal.

Eesti maine maailmas. Tänu järjekindlale tegevusele ÜROs on Eestil maailma põlisrahvaste ja nende õiguste toetajana hea maine. Sellele on kaasa aidanud nüüdseks juba viie eksperdi töö põlisrahvaste püsifoorumis, Eesti rahaeraldised ÜRO põlisrahvastega seotud kehanditele, aga ka president Toomas Hendrik Ilvese kõne Ida-Euroopa riikide bloki nimel ÜRO põlisrahvaste maailmakonverentsil 2014. aasta septembris.10 Maailma põlisrahvad tunnevad Eestit kui põlisrahvaste suhtes empaatilist Euroopa väikeriiki, kes ei tee vaid tühje sõnu. Seda mainekapitali maailma põlisrahvaste, aga ka põlisrahvaste õigustest hoolivate riikide silmis on Eesti võimuses kasutada ka oma siseriiklike eesmärkide edendamiseks.

Tänu Eesti senisele tublidusele on meil võimalus kujundada eelseisva põliskeelte kümnendi eesmärke ja tegevust mitte ainult laiale maailmale ega ka Venemaa hõimurahvastele mõeldes, vaid silmas pidades ka meie oma põliseid keelekogukondi ehk setosid, võrokesi, mulke, kihnlasi ja kõiki teisi, kes oma paikkondliku keele eest seisavad ja seda ise põliskeeleks peavad. Milleks sulgeda omaenda põliskeelte kõnelejate ees ust, mida oleme aidanud kogu maailma põlisrahvastele ja -keeltele avada?

Miski peale meie endi mõttepiiratuse ei takista meil kokku leppimast, et keeleseaduse tähenduses murdekeeled võivad samaaegselt olla rahvusvahelises tähenduses põliskeeled, ning liituda selle teadmisega rahvusvahelise põliskeelte kümnendi kavandamisega – eel­kõige omaenda keelerikkuse kaitsmise eesmärgil.

1 https://en.iyil2019.org/

2 Ingl k: expert group meetings (EGMs)

3 https://undocs.org/en/A/RES/74/135

4 „Keelesaade“ akadeemik Karl Pajusaluga: https://vikerraadio.err.ee/932304/keelesaade-poliskeel-ja-poline-keel

5 https://vm.ee/sites/default/files/content-editors/web-static/298/Polisrahvaste_deklaratsioon_EST.pdf

6 https://sirp.ee/s1-artiklid/varamu/kakskeelsus-ja-keelepoliitika-voru-eesti-naitel/

7 Keeleseadus, § 3 (3).

8 https://www.ethnologue.com/language/vro

9 https://www.sirp.ee/online-uudised/kumme-organisatsiooni-asutasid-eesti-poliskeelte-koostookogu/

10 https://vp2006-2016.president.ee/et/ametitegevus/koned/10588-2014-09-22-17-12-27/index.html

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht