Mõistestik korda, terminivara otstarbekaks

PEEP NEMVALTS

Emakeelepäeva eel on kohane meenutada, et eriti just teaduslik mõttetöö vajab loogiliselt selget mõistesüsteemi, kus iga mõiste on määratletud nii, et nähtub selle sisuline seos ülemmõiste ja naabermõistetega. Mis tahes tegevusala mõistestikku tähistavas terminivaraski on arukas taotleda süsteemsust, et kajastada mõistete seoseid võimalikult täpselt. Selleks tuleb kasutada tähenduselt läbipaistvaid oskussõnu, ka seesuguseid, millest üksikuna ei tarvitse mõiste esmapilgul läbi paista, ent terminisüsteemi osana on tähistatav mõiste hõlpsalt taibatav.

Eestis tegutseb küll üsna palju terminikomisjone, kuid vajaka näib jäävat tõelisest mõistepõhisusest ja süsteemsusest terminivara korrastades-arendades. Igal elualal tekib uusi mõisteid või avastatakse tuntud mõistete vahel uusi seoseid ja mõne mõiste sisu muutub. Seetõttu on paratamatu pidev terminikorrastus, mis eeldab ka mõistestiku korrastamist.¹ Niisiis on vaja eriala asjatundjate ning keeleteadlaste järjekindlat koostööd, sest tuleb põhjalikult tunda käsitlusala mõistestikku ning süvitsi keele olemust. Mis tahes keeles on niisuguseid väljendusvahendeid, sh sõna­tüvedena, sõnamoodustusviisides ja lause­ehituses, mida teistes keeltes ei leidu. Sestap on loomulik ühte ja sedasama mõistet tähistada ning mõiste­seoseid kirjeldada eesti keeles ühtmoodi, inglise keeles teisiti ja hiina keeles kolmandal moel. Nii-öelda rahvusvaheliste võõr­sõnaliste terminitega tuleb olla ettevaatlik, sest need ei pruugi keeliti tähistada sugugi üht ja sama mõistet.²

Liiga sageli kiputakse terminitööd pidama tõlketööks ja tõlketööd esimese ettejuhtuva sõnastikuvaste valikuks. Igas keeles on mõistlik taotleda selle keele omapärast lähtuvat mõtteselgust soodustamaks ühiskonna ladusat toimimist. Asjalikus suhtluses peaks eelistama ühemõttelist sõna mitmetähenduslikule. (Ilukirjanduses jm kultuuriloomes võib mitmetähenduslikkus muidugi olla voorus.) Olen varemgi juhtinud tähelepanu tõigale, et oskussõna terminoloogia on tarvitatud neljas tähenduses ning koguni keeleteadlased ja -korraldajad pruugivad seda kahe-kolme mõiste tähisena, kuigi täpsed ühemõttelised terminid on meil olemas.³ Oleks kõigiti kasulik, kui senistes ÕSides (1999, 2006, 2013) kahetähenduslikuna esitet terminoloogia saaks uues ÕSis ühese tähenduse „terminiteadus, -õpetus“; samuti peaks täpsustama terminoloogiastandardit.⁴ Viimases tuleks alustada juba pealkirjast: „Terminoloogiatöö. Sõnastik“ asemel „Terminitöö. Sõnastik“ või „Terminoloogiasõnastik“. Seal saab süsteemselt kirjeldada terminiteaduse ehk oskussõnaõpetuse mõistestikku ning esitada iga mõiste tähisena ühemõttelise otstarbekaima eelistermini ja kõlblikud rööpterminid. Kaks-kolm sünonüümi ühe ja sama mõiste tähistena – sh oma- ja võõrsõna – lisavad keelde vaheldusrikkust (vt joonis).

Mis tahes muu teaduse või eriala terminivara esitav sõnastik saab olla üldnimetuselt üksnes terminisõnastik (mitte terminoloogiasõnastik), erialatermineid korrastab terminikomisjon. Loomulikult on mõisteid, mida vaja mitmel alal, siingi oleks suurepärane jõuda ühemõttelise terminitarvituseni. Ettekandeid ja loenguid pidades kasutatakse tarkvara, mille abil saab teksti ja pilte seinale kuvada. Sinna kuvatut märgivad paljud inglise laenuga slaid, mis pole sobivaim. Nagu inglise keeles slide ja dia(positive), nii sobib eesti keeleski slaid võõrsõna diapositiiv rööbikuks tähistama mõistet ’läbipaistva alusega foto (filmil või fotoplaadil)‘.⁵ Silme ette kuvatut tähistab otstarbekaimalt soome laen kuva, mille viidatud leksikoni autor on esitanud mõiste ’andmete nähtav esitus ekraanil vm kuvapinnal‘ tähisena.⁶ Sisult seotud kuvade kui tervikliku kogumi terminiks ei kõlba esitlus, mis tähistab hoopis muud, vaid süsteemne ja läbipaistev kuvastik. Kasutagem siis oma mõttekäikude selgituseks nüüdisaegseid kuvastikke, ent ärgem põlakem ka aastakümnetetaguseid slaide, mida saab näidata kas vana diaprojektoriga või skannitult kuvana.

Terminikorrastus peaks mis tahes tegevusalal rajanema oskussõnavara süsteemsel käsitlusel, lähtekohaks selge arusaam mõistest kui mõtteüksusest ja terminist kui mõiste sõnalisest tähisest – eesmärgiks täpsus ja ühemõttelisus.

Kirjutis põhineb osal IV eesti teaduskeele konverentsi (2. ja 3. XII 2016) ettekandest.⁷

1 Tiiu Erelt, Terminiõpetus. Tartu Ülikool, Tartu 2007; Rein Kull, Tänapäeva terminoloogiatöö põhimõtted. Rmt: Kirjakeel, oskuskeel ja üldkeel. Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn [1984] 2000, lk 95–106; Peep Nemvalts, Terminiteadusest eesti teaduskeeleni. Rmt: Eesti teaduskeel ja terminikorrastus. Peep Nemvalts (koost, toim). TLÜ Eesti Keele ja Kultuuri Instituudi Toimetised 13, TLÜ teaduskeelekeskuse köide 1. Tallinn 2011, lk 136–171.

2 Tiiu Erelt, Terminiõpetus, lk 95–104; Peep Nemvalts, Võõrsõna – harituse või harimatuse tunnus? Rmt: Kalender 2009. Olion, Tallinn 2008, lk 65–69.

3 Peep Nemvalts, Õigus mõista õigusakte. – Õiguskeel 2007, nr 1, lk 16–20; Peep Nemvalts, Terminiteadusest eesti teaduskeeleni.

4 EVS-ISO 1087-1:2002 = Eesti standard EVS-ISO 1087-1:2002. Terminoloogiatöö. Sõnastik. Osa 1: Teooria ja rakendus. Terminology work. Vocabulary. Part 1: Theory and application. Eesti Standardikeskus.

5 Lembit Abo, Elektroonika ja infotehnika leksikon. Inglise-saksa-soome-eesti. Tallinn 2010.

6 ÕSides on 1999. aastast selle mõiste sisu kujul „silmanähtav kujutis, nt kuvariekraanil, valgusreklaamis“. ÕS 2006 veebiversioonis puudub kuva hoopis, leidub vaid raamatus.

7 Vt http://teaduskeelekeskus.weebly.com/konverentsid.html