Põliskeelte aasta – Üks tähtis aasta liivlaste elus

1990. aastate alguses arvasid paljud, et liivlased on ammu välja surnud või kohe-kohe välja suremas, aga praegu pole enam põhjust nii mõelda.

VALTS ERNŠTREITS

Liivi rahva aasta algus ja lõpp ei lange tänapäeval õigupoolest mitte jõuludele ja uuele aastale, vaid augusti esimesele nädalavahetusele, kui Irēl (Mazirbes) on liivi pühad – tähtsaim liivi ettevõtmine. Seekord olid need veelgi suurejoonelisemad kui muidu, sest tähistati liivi rahvamaja 80. aastapäeva. Juba kolmkümmend aastat järjestikku toimub üritus just augusti esimesel laupäeval, mil rahvamaja 1939. aastal avati ja mil liivlased 1989. aastal ka naasid omal ajal võõrandatud hoonesse.

Aasta tähtsündmustest tuleb kindlasti mainida kolme: Läti Ülikooli liivi instituudi loomist, liivi kultuuriruumi arvamist Läti vaimse pärandi nimekirja ja luulekogule „Trilium“ Läti kirjanduse aastaauhinna andmist.

Läti kirjanduse aastaauhind liivi luulele

Selle aasta 25. aprillil anti üle Läti kirjanduse aastaauhinnad. Eriauhinna sai Baiba Damberga, Valts Ernštreitsi ja Ķempi Kārli, kolme liivi keeles kirjutava tänapäeva luuletaja kogu „Trilium“. Kakskeelne väljaanne, mis sisaldab liivi- ja ingliskeelset luulet (tlk Uldis Balodis ja Ryan van Winkle) ning liivi kirjandusloo lühiülevaadet, koostati Londoni raamatumessi jaoks, kus aukülalisteks olid kolm Balti riiki. Eesmärk oli näidata Läti kirjanduse tervikpilti, milles on võrdväärne koht ka liivikeelsel loomel.

Luulekogule osaks saanud tunnustus toetab koostajate veendumust, et liivi kultuuritraditsioon kestab ja kirjanduse kvaliteet ei sõltu kõnelejate arvust. Auhind on tähelepanuväärne, sest on suurim tunnustus, mille liivi kirjandus on kunagi pälvinud. Sel kevadel ilmus Londonis ka Valts Ernštreitsi kakskeelne (liivi- ja ingliskeelne) kogu „Sellised nagu meie“ („Seļļizt nemē mēg / People Like Us“) ning veel tänavu on oodata kogu „Trilium“ kolmkeelset väljaannet (tõlkega läti ja eesti keelde).

Liivi pühad algasid liivi kultuuri päevaga 2. VIII 2019 Liivi rahvamaja ees ja sees. Läti Ülikooli liivi instituut oli kohal täies koosseisus (vasakult): Valts Ernštreits, Uldis Balodis, Renāte Blumberga ja Gunta Kļava.

Zane Ernštreite

Liivi kultuuriruum Läti vaimse pärandi registrisse

Liivi nüüdiskultuuriga on tihedalt seotud ka liivi kultuuriruumi (liivikeelsena Līvõd īlma) ehk liivi maailma arvamine Läti vaimse pärandi nimekirja 8. novembril 2018. Taotluse esitamisel tuli ilmsiks mitu tegurit, mis eristavad liivi kultuuriruumi teistest omasugustest.

Kultuuriruumi mõiste seostub ennekõike territooriumiga: näiteks suitide kultuuriruumil Lätis või setode omal Eestis on kaardil enam-vähem selged piirid ning kihnlaste kultuuriruum mahub Kihnu saarele. Liivi kultuuriruumi inimestest elab aga XX sajandil juhtunu tõttu suurem osa mujal, mitte liivlaste ajaloolisel alal Liivi rannas, kuigi on endiselt sellega tihedasti seotud. Seega käib liivi kultuuriruumi mõiste pigem mentaalse, mitte füüsilise ruumi kohta.

Teiseks on liivlased elanud suuresti Läti territooriumil ja ka Eesti edelanurgas. Seetõttu on üks tähtsamaid liivi vaimse pärandi kandjaid läti keel ja kultuur, millega liivi pärand on aastasadadega lõimunud. Kuna üht pärandit pole teisest võimalik eraldada, võiks liivi kultuuriruumi mõistet kasutada tegelikult kogu Läti ja veel osa Eestigi puhul. Ometi on liivlased suutnud säilitada oma keelelise ja kultuurilise eripära. Seetõttu peetaksegi liivi kultuuriruumiks just selliste elementide kogu, mis on säilinud eraldiseisvana, peegeldab liivi kultuuri uuemat aega ja eraldab liivi vaimse pärandi muust Läti vaimsest pärandist.

Kolmas tähtis asi on keel. Kuigi liivlasi ja liivi keele kõnelejaid on vähe, kannab just keel liivlaste eripära. Neist 250 inimesest, kes peavad ennast liivlaseks (tegelikult võib neid olla palju rohkem), räägib liivi keelt parimal juhul kümnendik, kuid keelel on äärmiselt tähtis roll kõigis kultuuriprotsessides, alates pühadest, laste suvelaagritest ja kuulutustest kuni toidu ja isegi rahvarõivaste valmistamiseni.

Vaimse pärandi all mõistetakse tavaliselt rahva kultuuri, eluviisi ja muid traditsioonilise kultuuri väljundeid, kuid liivlaste puhul kuulub sellesse ka tänapäevane kultuuriprotsess. Sellel on olnud ja on endiselt tähtis roll nii järjepidevuse kindlustamisel kui ka kultuuriväärtuste pärandamisel ja arendamisel. Näiteks on liivi kirjandustraditsioon peaaegu 200 aastat vana ning liivi luuletajate paljud tööd on olnud ja on jätkuvalt liivi muusika loomise allikaks.

Kaua oodatud Läti Ülikooli liivi instituut

Võimalik, et eelmise n-ö liivi aasta tähtsaim sündmus on Läti Ülikooli liivi instituudi asutamine 21. septembril 2018. Sellega on alanud täiesti uus ajastu nii liivi uurimises kui ka liivi pärandi säilitamises, mis ei ole ilma kvaliteetsete uuringuteta võimalik. Juba esimesel tegevusaastal on instituut võtnud osa mitmest Läti riigi uurimisprogrammist, mille raames on valmimas elektroonilised vahendid liivi keele uurimiseks ja õppimiseks ning viiakse läbi liivi uuema ajaloo uuringuid. 26. ja 27. augustil toimub Riias instituudi korraldusel rahvusvaheline konverents „Livonica 2019“, samuti hakkab veel tänavu ilmuma instituudi kirjutiste sari, mille juhatab sisse selle vanemteaduri Renāte Blumberga monograafia Liivi rahvamajast. Koostatakse uusi projektitaotlusi.

Vastasutatud instituut on eesmärgiks võtnud ka ühiskonna harimise. Erilise tähelepanu all on liivlaste kodumaa Läti, kus teadmised liivlaste kohta on endiselt väga puudulikud. Instituudi teadurid on juba jõudnud käia mitmeis Läti koolides, läti keele ja ajalooõpetajate kokkusaamistel, aga osalenud konverentsidel ja seminaridel ka väljaspool Lätit (Eestis, Norras ja Rootsis). Seekordse liivi aasta lõpetas instituut liivi päevadel ettekannete tsükliga „Läti Ülikooli liivi instituudi lood“.

Liivlaste töö on vilja kandnud

Liivlaste visadusest andis tunnistust ka Eesti ja Läti riigiametnike osavõtt liivi päevadest: üritusel käis esmakordselt Eesti Vabariigi kultuuriminister Tõnis Lukas, kes andis üle tänukirja rohkem kui 20 liivi kultuuritegelasele, ja vastvalitud Läti president Egils Levits, kes näitas oma külaskäiguga üles austust Läti teise põlisrahva vastu.

1990. aastate alguses, kui Eesti ja Läti oma iseseisvuse taastasid, arvasid paljud, et liivlased on ammu välja surnud või kohe-kohe välja suremas, aga praegu ei ole selline arvamus enam põhjendatud. Seda lubab väita liivlaste aktiivne tegutsemine: viimasel kahekümnel aastal on liivlaste sulest ilmunud üle 30 sisulise ja kvaliteetse väljaande (üks iga kümne liivlase kohta). Liivlased on saavutanud Läti ühiskonna teadvuses stabiilse positsiooni.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht