Sõnadest ei saa isu täis ehk Elukestva emakeeleõppe kaitseks

HILLE SALUÄÄR

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Küll sa oled kõhnake,“ sõnas Kuumees. „Kas sa tahaksid midagi süüa?“

Jaa!“ vastas tiiger. „Mulle maitseksid sõnad.“1

Filoloog armastab sõnu (kr phileō + logos, ’armastan’ + ’sõna’), sõna-sõnalt. Olen filoloog ja täpselt nagu tiiger tuntud lasteraamatus, saan ma sõnadest söönuks ja joonuks, vahel ka joobnuks. Mulle meeldib neist mõelda, neid lahata, nende maitsenüansse tunda. Mõned sõnad on tuttavad ja tavalised nagu leib või pannkook, mõned uued ja võõrad nagu eksootilised ritsikaroad, mõned ahvatlevad, kuid tühja täis nagu kartulikrõpsud. Igatahes on sõnu – ja ma pean praegu silmas emakeelseid sõnu – lõpmata palju ja nende avastamise rõõm ei saa kunagi otsa. Isegi mitte filoloogil, kes sööb sõnu iga päev ja suurtes kogustes. Isegi mitte pärast veerandsajandit toimetajana, nagu mina seda olen.

Ja rahvas ütleb …“

Mind, sõnaarmastajat, on pannud mõtlema Eesti Keele Instituudi (EKI) rohkem kui aasta kestnud uus sõnastikupoliitika, mis vastupidiselt osava kommunikatsioonistrateegia väidetule pole mitte niivõrd platvormitehniline, kuivõrd senist arusaama kirjakeelest, selle korraldamisest ja hooldamisest üdini muutev tegevus. Miks ma nii arvan? Sest EKI direktori Arvi Tavasti sõnul pole viimase poolsajandi jooksul keegi eesti keeleteadlastest suutnud adekvaatselt määratleda, mis on kirjakeel2. Nagu poleks Henn Saarit, Rein Kulli, Uno Merestet, Tiiu Ereltit, Mati Ereltit, Mati Hinti, Karl Pajusalu, Reet Kasikut, Krista Kerget, Tiit Hennostet, Martin Ehalat ja paljusid teisi – kirjakeele ja keelekorralduse mõtestajaid ja kriitikuid – kunagi olemas olnudki. Ent vaatamata sellele, et valitsevat suur kontseptuaalne segadus ning uut keele arendamise teooriat (see asendab senise keelekorralduse) alles hakatakse EKI eestvõttel kirjutama, käib töö uue Sõnaveebiga täistuuridel.

Suurel keelekorpusel (kuuldavasti ei sisalda see eestikeelset ilukirjandust ega toimetatud kultuuriajakirju, ka mitte õigusaktide keelt, küll aga mitmesuguseid veebitekste) põhineva sõnastikutöö moto on „kuidas rahvas räägib“. See tähendab, kuidas ta oma räägitu internetitekstides kirja paneb. 2025. aastal peaks Sõnaveebi ühendsõnastik (s.t kuidas rahvas räägib) asendama senise kirjakeele normi allika ÕSi, mis on sisaldanud harivaid ja suunavaid soovitusi (s.t kuidas oleks õige, hea ja täpne kirjakeelt nõudvas keelekasutusolukorras eesti keelt kirja panna). Kirjakeel ei ole enam tähtis, ütleb uus ideoloogia. Õige ja hea ei ole teaduslikud kategooriad, ütleb uus ideoloogia. Keel on nagu loodus või planeedisüsteem, seda ei saa käskida, ütleb uus ideoloogia. Sõnadel ei ole selget tähendust, ütleb uus ideoloogia.3

Ideoloogilised ilmutused

Uus ideoloogia ilmutab end Sõnaveebi ühendsõnastikus. Võrdleme alustuseks märksõna kirjakeel seletusi ÕS 2018s ja Sõnaveebis. Senise ÕSi suhtelise lihtsuse asemel (kirjakeel: keele ühtseim kuju, kirjutatud tekstide keel) on Sõnaveebis esitatud keelematerjal kogu selle kirevuses.4 Kirjakeele tähenduste kurv on lõpmatuseni tõmmatud, nii et huviline saab niisama kasuliku vastuse arvatavasti guugeldades. Sõna on vaba!

Suunamudija roosabanaanike Twitteris. Kas tore sõnamäng või sõnade kiiresti muutuva tähenduse näide?

Kuvatõmmis

Korpusest, mille alusel valmib Sõnaveebi ühendsõnastik, näevad leksikoloogid ühte ja teist. Aasta jooksul on jäänud EKI keeleteadlaste sõnavõttudest mulje, et põhiliselt on korpuses sisalduvast keelematerjalist näha, kuidas rahvas kümmekonnal paronüümil (õieti ja õigesti, järgi ja järel, peale ja pärast jne) vahet ei tee, vaatamata aastakümneid antud keelenõule ja emakeeletunnis õpitule. Need õnnetud paronüümid (sarnassõnad) on uue käsitluse järgi nüüd sünonüümid (samatähendussõnad) ning nende „vabastamisele“ on pühendatud hulk keeleteaduslikku auru (artiklid Keeles ja Kirjanduses) ning turunduspropagandat (EKI ühismeediakanalid). Uues sõnastikus on nende juures „ÕSi soovitusena“ vormistatud keelekorraldajate (s.t keelearendajate) mantra: „Üldkeele sõnade tähendusi ei normita, vaid need kujunevad keelekasutuses.5 Õnneks on raskesti õpitavate paronüümide vabastamise tuhin enne käsitsema-käsitlema-käsitama, võõrandama-võõrastama jt juurde jõudmist otsa saanud.

Paronüümid paronüümideks (või osa neist sünonüümideks), ideoloogiat immitseb Sõnaveebi ühendsõnastikust mujaltki. Sõnaveebi „ÕS soovitab“ lahtrike jätab viimistletud kirjakeelse teksti koostaja sageli nõutuks. Kuna uus ideoloogia heidab keelekasutajatele ette „formaalsete regulatsioonide ihalust“6, siis võtavad soovitused sellise hämav-teadusliku vormi, nagu on näha mehaanika (sünonüüm: mehhaanika) näitel. Sõnaveebi ÕSi uus soovitus kõlab nii: „Sõnade mehaanika, mehaanik, mehaaniline erandlik ühe h-ga kirjutamine lähtub Elmar Muugi ettepanekust 1920ndail käsitada neid laen-, mitte võõrsõnadena. Alates 1953. aasta ÕSist olid lubatud nii ühe kui ka kahe h-ga variandid, alates ÕS 2006st on paremaks peetud ühe h-ga variante“. Kas keelekasutaja saab seda lugedes asja selgemaks või tekib tal veel suurem segadus?

Veelgi naljakam lugu on aga kantseliidiväljendite ja ihaluskeeltest tulvavate toorlaenudega, mille asemele on kirjakeele korraldajad siiani kindlameelselt ladusamaid keelendeid ja omakeelseid vasteid soovitanud. Tõsi, nii kantseliidi­sõnade kui ka toorlaenude juures on Sõnaveebis „ÕSi soovitusi“, kuid nende üliettevaatlik sõnastus („mõjub enamasti paberlikult“, „sobib eelistada“ jms) reedab uue ideoloogia viljelejate vastumeelsust n-ö vanas vaimus keelekorraldusega tegelda – nagu oleks hirm keelekasutajat oma nõuannetega ahistada.

Elevandi leiutamine

Tiigri juurde tagasi. Mis kasu või rõõmu on sõnadest, mis tähendavad korraga kõike? Kui Sõnaveebi koostajatele on kõikevõitev teaduslik argument „rahvas räägib“, siis rahvas räägib ka „sõnade tähendusest“. Ja sõnade tähendusi õpitakse elu jooksul. Ema ütleb lapsele kõtu ja pepu, aga ka tass, lusikas ja puder. Koolis õpime nimisõna, tegusõna ning murrud ja astendama. Ülikoolis kohtub mõni meist semiosfääriga ja mõni teine plasmiidiga. Aga see on ainult üks osa sõnaõppest, teine on veel.

Nimelt: üks õppeaasta kahe gümnaasiumiklassi emakeele- ja kirjandusõpetajana viis mu kiiresti arusaamisele, et emakeeleõpe koolis ei tähenda ainult uute ja tundmatute aineterminite, vaid üha enam ka täiesti tavaliste sõnade õpetamist. Elevandi lonti teatakse, aga mis on elevandiluu, ei teata. Kihv, võhk ja vandel on võrdselt tundmatud sõnad. Liiderlikuks peetakse heade juhioskustega inimest ning kedagi embama võiks sama hästi olla kedagi tutistama, pole kuulnudki. Vihma käest räästa alla tähendab klassi rahvahääletuse tulemusel halvast olukorrast pääsemist (tänapäeva majadel on laiad räästad), mitte veel suurema jama krae vahele saamist.

Võib ju mõelda, et las iga uus põlvkond avastabki uuesti elevandi ja saab sellele nagu süütu Aadam paradiisiaias nime panna, ühtlasi leida uued sõnad ka tema kõrvade, londi ja võhkade jaoks. Kindlasti see mingil määral ja mõne nähtuse ja sõna puhul nii ongi. Kuid erinevalt Aadamast, kes nägi elevanti esimese inimesena, sünnime meie oma emakeelde, sõnade ja tähenduste sisse. See, et neid ei teata või pakutakse umbropsu, on tegelikult ka hariduse, mitte ainult keeleküsimus.

Ehk saaks õpetajaikka jõudnud põlvkond – lapsevanemate, õpetajate, aga ka keelekorraldajatena – oma keele, kogemuse ja kultuuri edasiandjana midagi paremini teha, et üksteise jutust ka üle aegade aru saada? Tuumkeele, Rein Kulli sõnadega „dünaamilises tasakaalus“7 kirjakeele hoidmine (s.t korrastamine ja hooldamine) on minu meelest möödapääsmatu. Arvestades moodsa aja vähest lugemishuvi, sõnameedia asendumist võimsa ja värvilise pildimeediaga, üha ingliskeelsemaks muutuvat mõtteilma, olen ühte meelt ka teeneka keelekorraldaja Tiiu Ereltiga: „Kasutuse ainukriteerium tooks aga tagasi nelja aastakümne taguse moevoolu, et keel olevat täielikult isereguleeriv süsteem. Veel varasemast ajast meenuvad 1940. ja 1950. aastad: tollane „rahvakeelsus“ oli samasugune võlusõna kui nüüd „kasutuspõhisus“. Praeguses päris täbaras keelepoliitilises olukorras oleks keelearendusest (sh professionaalide nõuannetest) loobumine karuteene meie rahvuskultuurile.“8 Pigem tuleks sõnavara nüansirikkust väärtustada, eriti kui seda soodustavad praegu kõigile imelihtsalt kättesaadavad tehnilised lahendused.

Monument kirevusele ja ükskõiksusele

Loomulikult ei välista öeldu muutusi keeles: uus maailm toob uued sõnad, osa vanu sõnu kaob koos vana maailmaga, eriti filoloogile pole see mingi uudis. Sõnadega saab mängida, neid käänata ja väänata – aga kindlasti saab neid ka õppida. Sõltumata vanusest ja haridusest jätkub emakeelset avastamist elu otsani, ja sõnaraamatu tegijad ei peaks ära võtma keelegurmaanide rõõmu teha peenikest vahet näiteks autorsusel ja autorlusel, kui kellelgi peaks tõesti selline tuju tulema.

Kõikehaarav, tänapäeva eesti keelt ükskõikselt (hinnanguteta) kirjeldav Sõnaveeb on väga tänuväärne asi, omamoodi monument eesti keele lõpmatule kirevusele. Ometi võiks seal olla selgelt eristatud kirjakeele (norm-, standard-, tuumkeele) kiht oma nõuannete, soovituste ja põhjendustega. Sest niisamuti nagu on kokkupuutepunkt „formaalsete regulatsioonide ihalusel“ ja diktatuuril, on ühisosa piiramatul vabadusel ja mõttetul anarhial. Vabavärss on tore, aga tõelise poeedi vabadust ei piira ka sonetivorm. EKI-l ei maksaks edaspidigi häbeneda oma senist õpetajarolli, sõnateadja ja sõnaseadja rolli. Meistritelt õpitakse rõõmuga. Ja need, kes sõnu armastavad, on meistritelt õppinud: sõnad, olgu omad või eksootilised, on kohastena mõttekad, ilusad ja head, nõtked ja paindlikud, tummised, targad, täpsed ja õiged.

PS. Minu viimatine toimetajatöö käigus õpitud uus sõna on murdekeelne nulk (omastav nulga; Setomaal: maa-ala, paikkonna kõrvalisem, eraldatud nurk. Aitäh põhjalikumalt selgitamast, Sõnaveeb!). See sõna maitses nagu magustoit.

1 Donald Bisset, Kõnelused tiigriga. Tlk Evi Vanem. Eesti Raamat, Tallinn 1979.

2 19. XI 2021 Tallinna ülikoolis ja veebis toimunud XVII muutuva keele päev. Vt konverentsi ettekandeid 

3 Nt Vikerraadio „Keelesaade“ 16. ja 23. I 2022.

4 Vt Sõnaveeb 

5 Vt nt märksõna järgi: 

6 „Miks on kasutajatel või vähemalt teatud gruppidel nagu õpetajad ja toimetajad ihalus formaalsete ettekirjutuste järele?“ Nõnda arutleb EKI juht Arvi Tavast 23. ja 24. IX 2021 Tartus toimunud Eesti filosoofia aastakonverentsil. Konverentsi teesid:

7 Vt Rein Kull, Kas kindel või lagundatud kirjakeel? Rmt: R. Kull, Kirjakeel, oskuskeel, üldkeel. Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn 2000.

8 Tiiu Erelt, Emakeele Seltsi keeletoimkond XX sajandi II poolel. Emakeele Seltsi aastaraamat, 2021.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht