Tuhat lehekülge eesti grammatikat

„Eesti grammatika“ on kirjaliku ja suulise ühiskeele grammatika. Kui ühiskeel kattub mõnes kohas normkirjakeele või murdekeelega, esinevad need muidugi ka grammatikas.

HELLE METSLANG, TIIT HENNOSTE, ANNIKA VIHT, KÜLLI HABICHT, PIRE TERAS*

Milleks veel üks eesti keele grammatika? Tõepoolest, milleks? On ju eesti keele grammatikaid alates Heinrich Stahlist ilmunud omajagu. Siiski on enamik neist olnud normatiivsed ja/või kooligrammatikad. Suuri teaduslikke kirjeldavaid grammatikaid on ainult kolm: kõigepealt F. J. Wiedemanni „Grammatik der ehstnischen Sprache“ (1875, ee 2011), siis „Eesti keele grammatika“ (EKG, 1993, 1995) ning nüüd „Eesti grammatika“. Selle tegemise võimalus tekkis, kui Eesti keelenõukogu koostatud „Eesti keele arengukava 2011–2017“ ülesannete seas oli ka eesti keele tervikkäsitluste ja akadeemilise grammatika koostamine, mida rahastati riikliku programmi „Eesti keel ja kultuurimälu“ toel.

Milliseid allkeeli EGs kirjeldatakse? Kõigepealt, EG ei ole murrete grammatika. Kohamurrete kohta on olemas „Eesti murded ja kohanimed“ (viimane trükk 2020), kus murrete ülevaated on kirjutanud Karl Pajusalu, Tiit Hennoste ja Ellen Niit, ning Jüri Viikbergi „Eesti murrete grammatika“ (2020), mis annab detailse pildi eeskätt sõnamuutmisest. See ei ole ka normingulise kirjakeele grammatika. Selle tarvis on Mati Erelti, Tiiu Erelti ja Kristiina Rossi „Eesti keele käsiraamat“ (viimane trükk 2020). EG on kirjaliku ja suulise ühiskeele grammatika. Kui ühiskeel kattub mõnes kohas normkirjakeele või murdekeelega, esinevad need muidugi ka grammatikas, aga eraldi tähelepanu neile pole juhitud.

Ühiskeeles ja ka EGs on kaks suurt pearegistrit, kirjalik ja suuline keel. Kirjalikku registrit esindavad sõnamuutmise, sõnamoodustuse ja süntaksi osa, suulist poolt foneetika ja suuline süntaks. (Sõnamuutmine on suulises keeles üsna kirjaliku ühiskeele ja normkirjakeele nägu, ennekõike tänu normingute sajandipikkusele koolidrillile.) Kitsamaid registreid ei ole süsteemselt eristatud, kuigi konkreetsetel juhtudel on mainitud nt ajakirjanduse, ilukirjanduse või institutsionaalse suulise suhtluse keelt. Oluline on, et EG näitab tüüpilist, keskset, valitsevat vormistikku ja selle kõrval varieerumisi. Näiteks seda, kui sõna hääldatakse nii teises kui ka kolmandas vältes ja sellest tuleb ka erinev käänamine/pööramine: (nt aula: II vältes aulasid ~ III vältes aulaid).

Mida uut on EKGga võrreldes? Uut on palju. Kõigepealt on uus põhjalik sissejuhatus, mis annab peatükke ühendava tausta, tutvustab keelestruktuuri tasandeid ja keskseid mõisteid.

Uus on foneetika ja fonoloogia osa. Sealt leiab ülevaate eesti häälikusüsteemist, häälikute kombineerumisest ja häälduse varieerumisest, sõna­prosoodiast, kus kesksed teemad on rõhk, välde, leksikaalse sõna ja kõnetakti suhe, ning lauseprosoodiast, kus on kõne all väit- ja küsilausete intonatsioon ning intonatsiooni roll infostruktuuri ja kõne liigenduse markeerimisel.

Sõnamuutmine on ka EKGs, aga nüüd esitatud uut moodi. Enim erineb muuttüüpide kirjeldus. EGs on aluseks Ülle Viksi „Väikese vormisõnastiku“ (1992) tüübistik, mis annab kõige ülevaatlikumal ja täpsemal moel edasi eesti vormimoodustuse kirevuse. Selle tüübistiku toel on kirjeldatud üldisi seoseid ja suundumusi ning ka iga üksiku muuttüübi omapära.

Eelmise grammatikaga võrreldes on muutunud ka teoreetiline lähenemisnurk, sünteesikesksest näidisvormistiku- ehk paradigmakeskseks. Nii saab kasutaja hõlpsasti ülevaate sarnaselt käänduvate või pöörduvate sõnade kohta. Lisandunud on ka nüüdiskeeles sageli varieeruvate vormide kirjeldus eesti keele ühendkorpuse põhjal, mis võimaldab kinni püütud varieeruvusi edaspidi ajas jälgida.

Sõnamoodustus on samuti EKGs olemas, siin aga kirjeldatud teisiti: suunaga tähenduselt vormile. Iga sõnaliigi puhul esitatakse kõigepealt nii tuletistes kui ka liitsõnades väljendatavad tähendusstruktuurid ja sellest lähtuvalt nende moodustustüübid.

EG süntaks toetub funktsionaaltüpoloogilise moodustajasüntaksi mudelile, mille töötas EKG jaoks välja Mati Erelt. Samas pole tegu EKG süntaksi kordusega. See on põhjalikum ning pakub palju uusi tulemusi. Süntaksi peatükis antakse kirjaliku keele andmete põhjal ülevaade eesti lause põhistruktuurist, lauseliikmetest ja fraaside ehitusest; komplekslausest (liitlause, infiniit- ja absoluuttarindiga ning nominalisatsiooniga lause); lause kommunikatiivsest struktuurist ja süntaktilistest protsessidest.

Täiesti uus on suulise keele osa. Seal on välja toodud need suulise keele jooned, mille poolest see erineb põhimõtteliselt kirjalikust keelest ning mis esinevad ennekõike süntaksis ja dialoogis. Need võib jagada kolmeks. Üks osa on suulise intonatsioonilause erijooned (nt ebaaredad lausepiirid, pikad lauseketid, lõpetatud lausele järgnevad samasse lausesse sobituvad jätkud jm). Siia kuulub ka suulise süntaksi suurim erijoon ehk eksplitsiitsed järjeotsimised ja lause ümbertegemised. Just see on keskne nähtus, mis varem kuulutati veaks ja lohakuseks. Teine teema on partiklid ja diskursusemarkerid (jah, ahah, ma arvan, noh jms). Ja kolmandaks, suuline keel esineb valdavalt dialoogis ja selle grammatika on kohastunud dialoogi ehitamise vajadustega. Seetõttu tulevad just suulise keele osas käsitlemisele dialoogilised keelenähtused: küsimused-vastused, direktiivid, koste ehk tagasiside jm.

Uus on ka see, et EG on valdavalt korpusepõhine grammatika, toetudes erinevatele kirjaliku keele korpustele, suulise eesti keele korpusele ja eesti keele spontaanse kõne foneetilisele korpusele. Foneetikaosas on toetutud ka ekperimentaalfoneetika (artikulatoorse ja akustilise foneetika) uurimistulemustele.

Mis on ikkagi suulisel ja kirjalikul registril vahet? Eestis hakati suulist keelt süsteemselt uurima 1990. aastate keskel. Sel ajal valitses arusaam, et kõnekeel on kirjakeele normilõdvem kuju, mida kasutatakse vähenõudlikumas igapäevases suhtluses. Ja muidugi oli selge, et lohakat keelt pole mõtet eraldi uurida.

Maailmas olid juba 1960. aastatel alanud suulise keele uuringud näidanud, et see on omaette register ning „lohakused“, „parasiitsõnad“ jms aastakümneid taunitud nähtused on suuremas osas suulise keele erijooned. Just siia kuuluvad näiteks aastakümneid mõnitatud eksplitsiitsed järjeotsimised ja otsimispartiklid (noh, nagu, ee jt). Erijoonte põhjused on lihtsad. Suulise keelekasutuse ärakaotamatud tingimused erinevad põhimõtteliselt kirjaliku keele kasutuse tingimustest. Sealjuures on need ennekõike kohustavad mõjurid ja suulise keele erijooned on kujunenud nendega kohanedes.

Suulise teksti tegemine on reaalajas toimuv protsess: inimene samal ajal mõtleb, teeb lause ja ütleb selle välja. Sellist lauset saab toimetada ainult jooksvalt, kirjateksti puhul ollakse aga reaalajast vaba: võib rahulikult ka kaks päeva vahet pidada ja siis uue lause kirjutada. Suulise lausungi tegemine on tugevalt seotud inimese kõnetempoga (2–3 sõna sekundis) ja töömälu mahuga (keskmiselt neli üksust). Suuline tekst on lühiajaline ja lenduv, lineaarne. Suuline tekst on ka kustutamatu: mis välja öeldud, seda tagasi võtta ei saa.

Suulise keele tarbeks ei kõlba ka kõik kirjaliku keele / kirjakeele arusaamad, mõisted ja uurimismudelid, kuna suulises keeles esineb palju nähtusi, mille jaoks kirjaliku keele ja kirjakeele grammatikatest ei ole termineid lihtsalt võtta. Selle kõrval on oluline ka, et suulise suhtluse keele uurimismeetodite terminid erinevad osalt kirjaliku keele meetodite omadest.

Millised suuremad keelemuutused EGs kajastuvad? Grammatika on tegelikult üsnagi püsiv osa keelest. Suuri muutusi me leidnud ei ole.

Foneetikas on täheldatud mõnes positsioonis mõne hääliku kvaliteedi muutumist (nt vokaalide vahel lühikese h ja lühikeste sulghäälikute helilisena hääldamine, järgsilpides e hääldamine ä-poolsena või ä-na, lihtsustatult kirjutatuna tulä, terä, pähä).

Sõnamuutmises võib näha keerukate tüvemuutuste ärajäämist, nagu laadi­vahelduse taandumist (hüljes : *hüljese, käive : *k`äive), astmevahelduse kadumist erandliku struktuuriga oma­sõnades (nt piklik : pikliku : *piklikut) ja võõrsõnades (kontsert : *kontserti : *kontsertit). Silma hakkab ka kaashäälikuga lõppevate tüvevariantide asendumine muutmissüsteemis tavalisemate täishäälikulõpulistega, nt peenar : peenra : *peenrat; *naasema : *naaseda : naaseb. Sellised nihked toimuvad juba pikka aega.

Sõnamoodustuses levivad liitverbid (kepikõndima, keeletoimetama).

Lauseehituses toob võõrkeelsete nimede vool kaasa nimetava käände (kui identifitseeriva) kuju levimise omastava alale, näiteks Abrams tankid. Laienemas on passiivi- ja progressiivitarindite kasutamine (näiteks aknad olid pestud, muutused on toimumas).

Suulist keelt võrrelda ei saa, sest EKG-aegseid andmeid ei ole.

On eesti keele kohta grammatikaid piisavalt välja antud? Raske öelda. Kui võtta arvesse keele ja keelekasutuse muutumisi, uusi andmepanku ja teoreetilisi muutusi, siis palju rohkem ei olekski saanud olla. Huvitav oleks olnud 1930. aastatel kirjutatud suur grammatika. Selleks ajaks oli keeles palju muutusi võrreldes Wiedemanni ajaga ja puudusid Nõukogude aja muutused, mida peegeldab EKG. Siiski võib palju huvitavat leida tolle aja normatiivsetest teostest, näiteks Johannes Aaviku „Eesti õigekeelsuse õpikust ja grammatikast“ (1936).

Kui sageli ja mis põhjusel suur grammatika välja anda? Pakume neli piiri, mis mõjutasid praeguse grammatika tegemist ja paigutuvad kõik umbes 1990. aastate algusesse.

Esiteks, kui keel või selle kasutus muutub nii palju, et vana grammatika osutub osalt ebaadekvaatseks. Näiteks avalikus eesti keele kasutuses toimus 1990. aastatest alates mitmeid muutusi, kui seni valitsenud tugevalt normikeelekeskne keelekasutus kujunes palju vabamaks. Kirjandusse ja ka ajakirjandusse tuli palju argikeelt ja suulise keele jooni. Selle kõrval suurenes ka keelekontaktide ja välismõjude ulatus.

Teiseks, kuna kirjeldav grammatika lähtub tegelikust keelekasutusest, siis kehtib lihtne tõde: mida rikkalikuma ja mitmekesisema materjali põhjal seda on uuritud, seda adekvaatsem on ülevaade. Eesti keele kohta hakkas uusi andmeid tulema samuti alates 1990. aastatest, kui hakati koostama suuri keelekorpusi.

Kolmandaks, kui toimuvad muutused keeleteaduses. Siin tuleb mainida kahte pööret. 1980. aastatega on märgitud kognitiivset pööret, mille järgi keel kui osa inimese maailmakogemusest kujuneb kasutuses, mängib välja­kujunenud mustritega, mida laiendab kujundlikkuse arvel. Suulise keele uurimine toetub aga 1990. aastatel välja kujunenud suhtluslingvistikale, mille lähtekohaks on samuti arusaam, et keel kujuneb suhtluses ja kohaneb suulisele suhtlusele omaste konsituatiivsete piirangutega.

Neljas punkt võiks olla see, et teadmised keele kohta on võrreldes eelmise grammatika tegemise ajaga kõvasti kasvanud. Ka siin toimus nii kvantitatiivne kui ka kvalitatiivne hüpe alates 1990. aastatest. Kasvas uurijate hulk ja publitseerimine, arenesid plahvatuslikult rahvusvahelised kontaktid, alustati suulise keele uuringuid jne.

Kaks uut piiri on ilmselt peagi kätte jõudmas. Üks piir on keele enda muutumine. Keeltes (mitte ainult eesti keeles) on praegu toimumas suur muutuste laine: netikeele allregistrite väljakujunemine ja kiire areng. Eriti oluline on siin tšätisuhtluses täiesti uue keeleregistri, kirjaliku spontaanse argidialoogi kujunemine. Sel on palju suulise keele jooni, aga on tehtud ka uuendusi (näiteks ilma öeldiseta laused). Selle kõrval uuenevad muud kirjalikud registrid ennekõike tehnoloogia mõjul.

Teine piir on uurimine. Väga oluline oleks järgmises grammatikas näidata süsteemselt allkeelte erinevusi, mis on suurel määral statistilised. Oleks ilus, kui saaks esitada näiteks diagrammid suulise keele, kirjanduskeele, ajakirjanduskeele ja teaduskeele kesksete statistiliste erinevuste kohta. Kas või sellised, nagu pehmendavate partiklite (vist, võibolla, ilmselt jms) statistika, mis näitab, et argivestluses on neid 10 000 sõna kohta umbes 60, kirjanduses ja ajakirjanduses 40, aga teadustekstides alla 20. Kuna korpused ja metoodikad nende võrdlemiseks on suures osas olemas, võib see aeg saabuda üsna pea.

Kaks tegurit on veel: raha ja inimesed. Kui Eesti teaduspoliitika rahajaotamise süsteem ja prioriteedid jäävad samaks, siis võib juhtuda, et uue grammatika aega ei tule enam kunagi. Aga kui juhtub ime, siis oleneb selle valmimine sellest, kas leitakse inimesed ja raha. EG põhitegijaid oli seitse, „Iso suomen kielioppi“ ja inglise suurte grammatikate tegemiseks läks vaja viit-kuut inimest. Kui võtta arvesse ka ilmunud tervikkäsitlused, siis kestis meie töö kokku kümmekond aastat. Soomlastel läks kaheksa-üheksa. Nii soome grammatikat kui ka kunagist EKGd koostasid uurijad valdavalt põhitööna, seevastu „Eesti grammatikat“ tehti enamasti ülikoolitöö kõrvalt. Kui tahta kiiremini, siis tuleks tegijad muudest töödest vähemalt viieks-kuueks aastaks vabastada. Lisaks abilised, kes teeksid nt statistikat, aitaksid otsida näiteid, kirjutaksid mõne väiksema osa jne. Mis see maksab? Näiteks praeguse kaasprofessori miinimumpalga juures oleks summa vähemalt paar miljonit.

EG on kirjeldav grammatika – ja roppusteta ei saada ju hakkama? Hea küsimus, ütleksid poliitikud. See on grammatika, roppused on üldjuhul sõnad või kinnisfraasid. Kui EG näited läbi kammida, siis leidub näiteks üksik sittagi ja päris palju kuradit (kui seda roppuseks pidada). Enamasti on sel juhul sõna saanud mingi uue grammatilise ülesande: sittagi ta teab väljendab eitust ’ta ei tea midagi’, kuradi kiiresti tähendab ’väga kiiresti’ jne.

Oleks muidugi huvitav põhjalikult uurida, kes ja mis olukorras tegelikus elus ropendavad … Näiteks suulise keele korpuses ropendamist peaaegu ei ole (leiduvad nt mine persse, asi läks persse, persetäis). Ropendamine on noorte, ennekõike varateismeliste teema, uusimal ajal ka mõne vaimsesse puberteeti pidama jäänud juutuuberi või püstijalakoomiku armastus. Grammatika lähtetekstid on üldjuhul täiskasvanute keel.

* Jutuotsa üles võtnud Aili Künstler, kokku kirjutanud Tiit Hennoste.