Väikekeel – kellele ja milleks? Kas ja kuidas päästa hääbuvat keelt?

Väikseid keeli ei ole olemas. Kõigil keeltel, sealhulgas väikekeeltel ehk väikese kõnelejaskonnaga keeltel, on maailmas oma koht ja eluõigus.

JÜRI VIIKBERG

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Konverentsi „Väikekeelte võimalused kirjanduses, kultuuris ja ühiskonnas“* lõpetas 11. veebruaril vestlusring „Väikekeel – kellele ja milleks? Kas ja kuidas päästa hääbuvat keelt?“. Neil teemadel arutlesid Sven-Erik Soosaare juhtimisel Øyvind Rangøy, Nikolai Kuznetsov, Jüvä Sullõv, Anna Verschik ja Indrek Park.

Sven-Erik Soosaar: Palun ütelge oma nimi, kust te pärit olete ja mis on teie emakeel. Võiksite ka hinnata, kuidas teie emakeelel läheb.

Øyvind Rangøy: Olen pärit Norrast Rangøy saarelt, nagu viitab mu nimi, sest norralase perekonnanimi on harilikult seotud tema sünnikohaga. Minu emakeel on mu kodukoha norra keel. Seda peaks vist nimetama murdekeeleks, sest norra keelekujusid on palju. Kui küsida, kuidas läheb mu emakeelel, siis arvan, et pole viga. Norra kõnekeel on kõigis oma variantides vägagi elus. Mis kirjakeelde puutub, siis esindab minu nynorsk n-ö vähemusvarianti, aga kirjandus on meil kindlasti tugev.

Nikolai Kuznetsov: Olen keelelt ja meelelt komi ja pärit Komimaalt, mis on Venemaa koosseisus. Emakeele kohta ütleksin, et selle käsi võiks käia paremini. Kui siin konverentsil on kõlanud, et eesti keel on väike keel, paneb see mõtlema. Kui juba eesti keel on väike, ressursside või kõnelejaskonna poolest, ja kui siia kõrvale panna komi keele kõnelejad, siis pole komi keel võib-olla isegi mitte väikekeel, vaid näiteks minikeel. Kui võrrelda aga näiteks vadja keelega, siis läheb muidugi hästi.

Jüvä Sullõv: Passi perrä Sulev Iva. Mu imäkiil um võro kiil, a tuu, kuis täl lätt, um suhtõlinõ. Mingit lõunaeesti keelt oskab eelmise rahvaloenduse järgi 102 000 inimest, lausa kümnendik eestlastest, mis on enam-vähem sama osakaal kui Soomes rootsi emakeelega soomlastel. Kui aga arvestada võro keelt kodukeelena, siis see pilt nii ilus ei ole. Panin kirja kuus peret, keda ise kindlalt tean. Kui lisada need, mille kohta olen kuulnud, et seal võro keelt ka lastega kõneldakse, tuleb 20 peret, mitte rohkem. Annika Pasaneni ettekandest kuulsime, et ka inarisaami keelt räägib 20 peret. Ainult et kui inarisaami keelel on 450 kõnelejat ja võro keelel 75 000, siis need 20 peret seal ja 20 peret siin ei ole päris tasakaalus.

Väikekeelekonverentsi vestlusringis (vasakult) keeleteadlased Sven-Erik Soosaar, Indrek Park, Anna Verschik, Jüvä Sullõv, Nikolai Kuznetsov ja kirjanik Øyvind Rangøy.

Vivian Siirman

Anna Verschik: Mis üldse on emakeel? Kui inimene on ükskeelne, on kõik selge. Kui keeli on rohkem, saab lähtuda kolmest kriteeriumist. Esiteks päritolu. Sel juhul on emakeel see (või need), mida on räägitud lapsepõlvekodus. Mina olen sündinud Peterburis ja kodus räägiti vene keelt, vanem põlvkond rääkis jidišit. Teine kriteerium on keeleoskus ja asi läheb huvitavaks, kui keeli on mitu. Üldjuhul eri keeli täpselt samas funktsioonis ei kasutata, aga pole ka võimalik öelda, nagu oleks üks keel tugevam kui teine. Eesti keel on minu enda valik ja kodus ning suurel määral ka erialaselt käib mu elu eesti keeles. Keeleoskust arvestades olen ma eesti ja vene kakskeelne, n-ö võrdselt kakskeelne (balanced bilingual). Kolmas kriteerium on identiteet, s.o mis keeltega ma end seostan. Väga hea, et rahvaloendusel sai kirja panna kaks emakeelt, minu enesemääratluse järgi on need eesti ja jidiši keel.

Kuidas mu emakeeltel läheb? Kõik teavad, kuidas on lood eesti keelega. Jidiši keelega on asi huvitavam, aga kurvem. Enamik kõnelejaid on ultraorto­dokssed juudid, kelle maailmas pole kirjakeelel, keelehooldel või kirjandusel mingit tähendust, sest keelt kui sellist ei väärtustata. Ilmalikke jidiši kõnelejaid on suhteliselt vähe. Enamik entusiaste räägib seda õpitud keelena ja see pole halb. Kahjuks vaieldakse tarbetult palju keelekorralduslike küsimuste, näiteks uudissõnade kasutamise lubatavuse üle.

Indrek Park: Mu emakeel on eesti keeleks lamendunud lõunaeesti keel. Nagu teada, on eesti keel ÜRO vaatevinklist makrokeel, mille alla kuuluvad eesti kirja­keel ja võro keel. Suuresti tänu Sulevi pingutustele on võro keel saanud oma koodi, mis näitab, et see on omaette keel. Kahjuks jätab see räästa alla muud lõunaeesti keelevariandid, nagu seto, mulgi ja tartu keele. Seega peaks asjad klassifitseerima hoopis nii, et eesti keeles on omaette makrokeeleks lõunaeesti keel, mille alla kuulub neli keelt. Neist neljast läheb paremini võrokestel, aga tartlastel läheb väga halvasti. Kambja keelt ei räägi vist enam keegi, mõni kõneleja peaks olema Rõngus.

Kuidas siis defineerida keelt ja kust jookseb piir keele ja murde vahel?

Jüvä: Keele tunnuseks on öeldud oma armee ja laevastik, aga kui keeli on üle 7000 ja riike paarsada, on keele sidumine riigiga jabur. Keeleteaduse järgi võiks arvestada ühe lõunaeesti keelega, aga rahvaloendus näitas, et lõunaeesti on pigem üldmõiste, kas keelerühm või ajaloolis-kultuuriline tervik. Võib vaielda, mis koht on lõunaeesti keelerühmal lingvistiliselt teiste läänemeresoome keelte seas, aga identiteedi järgi küsimust ei ole, seal on neli lõunaeesti keelt.

Mida väiksem keel on, seda raskem on seda arendada. Kas ei annaks eeskuju võtta Norrast, kus kirjakeel ehk nynorsk on eri murrakute baasil kokku pandud?

Rangøy: Vaidluse asemel, kas keel või murre, tasuks parem vaadata, kuidas on päriselus. Minult küsitakse tihti, kumba norra keelt ma kõnelen. Aus vastus on, et ükski norralane ei räägi mitte kumbagi, sest need on kirjakeeled, aga kirjakeel ja kõnekeel on eri asjad. Meil on palju kõnekeeli, allkeeli ja murdeid. Sellega, et meil on kaks kirjakeele varianti, kaasneb huvitav efekt, mingi pingeväli, sest alati on kaks viisi, kuidas mõelda ja väljenduda. See ärritab paljusid, kes sooviksid järgida vaid üht standardit, ent nüüd tekib omamoodi kolmemõõtmeline ruum, kus saab mõelda nii, saab mõelda naa. Kaht kirjakeelt ei loodud Norras teadlikult. See lihtsalt kujunes nii, sest olid mitmed ettekujutused, milline peaks norra keel olema. Aga sellel, kuidas see välja kukkus, on oma kasulik aspekt, sest kõik kõnekeele rikkused võivad elada nende kahe normi vahepeal.

UNESCO andmeil on kümme protsenti maailma keeli kriitilises seisus, sest neid kõneleb vaid mõni vanainimene. Kas on üldse halb, kui keeled välja surevad?

Park: Selline see seis on. Kui 600–700 keelel on vähem kui 10 kõnelejat ja 700–800 keelel pole ühtki alla 50aastast kõnelejat, siis võib arvata, et 1600–1700 keelt on kindlalt minekul. Mida teha? Hääbuvaid keeli tuleks dokumenteerida nii palju kui võimalik. Kahjuks seda ei tehta. Kui 1960.-1970. aastail käis USAs välitöödel keeleainest talletamas 50 inimest aastas, siis äsja lugesime ühe kolleegiga kokku ja saime kaks tükki, s.t meie kahekesi. Kõik ülejäänud tegelevad arvutilingvistika või muu selletaolisega. Me ju ei tea, kunas võib neid keeleandmeid vaja minna. Heebrea keel näiteks on ellu äratatud 2000 aastat peale keelesurma. Seega – põhitähelepanu tuleks pöörata keelte massiivsele dokumenteerimisele. Kui raha on vähe, tuleks kasutada doktorante, nemad on valmis kas või nälgima, peaasi et saaks päästa mõne keele unustusest. Aga pangem siia kõrvale panda, maailma loodusfondi üks vapiloom, kelle elushoidmiseks kulub väidetavalt 200–300 miljonit dollarit aastas. Kui saaksime kasutada pandade rahast ka ainult ühe aasta jao, saaksime kõik maailma keeled üles kirjutatud.

Kuznetsov: Ideaalmaailmas, kus raha ja inimressurssi on nii palju kui vaja, võiks kindlasti päästa kõik keeled, hinda küsimata, aga meie reaalmaailmas mitte. Olen nõus, et mõne keele puhul võib olla rong juba läinud ja et võimalikult palju ressursse tuleks suunata olemasoleva dokumenteerimisele. Kuid ma pole nõus, nagu ei tehtaks seda üldse. Tahaksin kaitsta oma kolleege, kes välitöödel käivad. Võib-olla nad ei kogu nii massiivselt, kui oleks vaja, kuid kogumistöö käib.

Jüvä: Ohustatud keelte dokumenteerimine on tõesti oluline, kuid on ka keeli, kas või Lõuna-Eesti keeled, mis juba on hästi dokumenteeritud. Eesti Keele Instituudis näiteks on ilusad arhiivi­materjalid ja lindistused. Ometi, isegi kui kõnelejaid on 100 000, võib neid paarikümne aasta pärast olla alles 10 000 ja emakeelseid peresid ehk paarkümmend. Tegu on ilmselgelt ohustatud keeltega. Mida siis peale dokumenteerimise veel teha? Eesti puhul tuleks rõhutada, et võro ja seto keelel on vaja oma haridussüsteemi. Koolid on küll olemas, kuid juba üle 100 aasta käib seal õppetöö ainult eesti kirjakeeles. Oleks vaja kakskeelseid koole, kus poolt aineist õpetataks võro või seto keeles, teist poolt eesti keeles. Lasteaiarühmad oleksid 100% seto keeles ja võro keeles ja seal võiks olla eesti keele tund.

Verschik: Sulev juba ütles, et Weinreichi lause „Keel on murre oma armee ja laevastikuga“ on sümboolne. See ei tähenda tingimata oma riiki, vaid kodifitseerimist ja sisuliselt on võro regionaalkeel. Kahjuks me ei näe, mis toimub inimeste peas. Sageli arvatakse, et vaat bioloogiline mitmekesisus on väga oluline, aga kui kõne all on keeled, siis küsitakse: milleks neid vaja on? On hirmus, kui vähem kasutatud keelte kõnelejad ise võtavad omaks mõttelaadi, et oma keelt pole mõtet kõnelda. Kurb on vaadata valgevene keelt. Oma riik oleks justkui olemas, kuigi paljud valgevenelased ei soovi valgevenelased olla. No kui ei taha, siis ei taha. Kui aga selline inimene väidab, et valgevene keelt ei saagi kasutada, sest ressursid on piiratud ja kõik õpikud on venekeelsed, siis siin midagi ei klapi. Piiratud on pigem keelte valik. Sellest lähtuvalt ütleksin, et Eesti keeleõppe kontseptsioon (emakeel + kaks muud keelt) tuleks üle vaadata. Mitte et inglise keel oleks paha, vaid rohkem tuleks õpetada muid keeli. Miks mitte pakkuda eesti koolis võro keelt, et õpilased saaksid sellest ettekujutuse? Miks ei võiks mõnes gümnaasiumis õpetada läti keelt või vene keele baasil muid slaavi keeli?

Rangøy: Bioloogiline mitmekesisus ja pandad on kasulik metafoor. Võib kulutada raha ja pandasid päästa, aga keegi ise ju pandaks ei hakka. Teine lugu on keeltega, kus on võimalik astuda sellesse ringi ise: kas osaled keele päästmisel väljastpoolt, et seda räägiksid teised, või võtad aktiivse rolli ning õpid-räägid seda keelt ka ise.

Park: Vaadake Eestit, kui palju on siin õpikuid võõrkeelte õppimiseks. Kas aga eestlasel on võimalik õppida võro või seto keelt? Ei ole. Meie murdekogud on tohutud, aga inimestele kättesaamatud seni, kuni pole õpikuid. Kui üks noor pere tahaks lastega rääkida kodus näiteks võro keelt, siis nad leiavad sõnaraamatust, kuidas ütelda pepu, mähe ja piss, aga nad ei oska ütelda, et mähku on pissine, vaheta ära. Aga keele taastamine algab kodunt.

Ajakirjas Nature Ecology & Evolution hiljuti ilmunud artiklis on avaldatud andmed 6511 keele kohta 51 muutuja suhtes. Näitajate seas, mis korre­leeruvad keelte ohustatusega, on näiteks teedevõrk ja koolis käidud aastad: kui põliskeelte rääkijate lapsed lähevad kooli, siis koolisüsteem nende keelt ei toeta ja keel kaob. Kas olete sama meelt?

Park: Kooli suhtes peab see paika. Mina töötan indiaani keeltega ja mu kõige paremad keelejuhid on pärit peredest, kus lapsed saavad peksa, vanemad joovad ja lapsed pole koolis käinudki. Mu parim keelejuht põdes lapsena lastehalvatust. Vanaema tassis teda seljas, käis teiste vanade naistega linnumune, marju ja taimi otsimas. Tema on praegu ainus, kes omas keeles neid nimetusi tunneb. Isiklik tragöödia talle, aga suur õnn mulle.

Kuznetsov: Komimaal pole ühtki kooli ega algkooli, kus õppetöö käiks komi keeles. Leidub lasteaedu, kus mõnes rühmas suhtlevad õpetajad lastega komi keeles. Väike erand on ülikool, kus valmistatakse ette komi filolooge ja teatud aineid saavad nad emakeeles. Koolihariduses esineb emakeelt komi keele ja kirjanduse või koduloo tunnis. Mingist komikeelsest koolist siiski rääkida ei saa. Ka mina olen õppinud venekeelses koolis, aga vahetunnis rääkisid kõik komi keeles, ei tulnud pähegi kasutada õppekeelt. Seetõttu valdavad minuvanused inimesed komi keelt elava keelena, mitte õpikust õpitud keelena. Loodan, et midagi sellist kohtab ka praegu. Kahjuks ei ole mingit statistikat.

Natuke siiski on, Komimaal näiteks selle kohta, kui paljud lapsed õpivad komi keelt emakeelena ja kui paljud riigikeelena.

Kuznetsov: Ma mõtlesin midagi muud. 30 aastat tagasi, kui komi keel sai Komimaal riigikeeleks, võeti vastu komi keele kaitsmise ja arendamise programm. Loodeti, et see tagab keele kõrge staatuse ja et komi keelt hakatakse õpetama igas koolis. Töötati välja kaks õppekava: üks emakeelsetele komidele ja teine, piiratum, neile mittekomidele, kellele oli komi keele õpe kohustuslik. Tulemuseks oli aga see, et lihtsama õppekava valisid ka paljud emakeelsed komid ja hakkasid õppima komi keelt nagu võõrkeelt.

Park: Muidugi ei tee halba, kui hiidlased ja järvakad tahavad õppida oma keelt. Enamiku Kesk-Eesti kihelkondade keel on kirjakeelega nii sarnane, et selle õppimisele ei kulu kuigi palju aega. Õppigu aga. Kohaidentiteedile ja heas mõttes kolkapatriotismile mõjub see hästi.

Rangøy: Norra mudel on kehtinud 150 aastat. Peeti aru, mis see norra keel on, ja otsustati, et koolis tuleb õpetada laste enda keeles. See tähendas kohalikku keelt, sest nynorsk’i polnud veel olemas. Järgnes praktiline küsimus, kuidas õpetada, kui keelt ei ole normeeritud, ja jõuti järeldusele, et keelekasutust kohandades. Õpetaja peab kohandama oma keelt nii, et lapsed saaksid temast aru. Õpilaste kohalikku keelt või murdekeelt aga parandada ei tohi. Nii on õpitud kohalikus keeles täiesti loomulikul moel.

Folklorist Barre Toelken elas aastaid navahote juures ja lindistas nende pärimusi, kuni nood palusid lindid hävitada, sest nende usk keelab surnute hääli säilitada. Teva indiaanlased uskusid, et kui nad õpetavad valgetele oma keelt, panevad nood selle paberile kirja ja lõikavad nii need tükid keelest välja. Parem surgu keel välja, kui loodus on nii määranud, aga keelt lõikuda ei tohi. Mida teha, kui inimesed ei soovi, et nende keel säilitatakse?

Jüvä: See soov on kindlasti püha. Mina olen kohanud suhtumist, kus keelt müsti­fitseeritakse, et keeles on oma kosmiline kooskõla, vokaalharmoonia näiteks, ja et sellist kooskõla ei tohi puutuda. Et kui Võro Instituut teeb õpikuid, siis rikkuvat standardiseerimine loomuliku keele ära.

Verschik: Olen näinud, et need, kes on vahetanud emakeele mõne suure kõnelejaskonnaga keele vastu, lähevad marru, kui keegi hakkab näiteks jidišit või ukraina keelt õppima. Neile tundub, et kui nemad nägid suurt vaeva, et saavutada aktsendivaba vene või inglise keele oskus, siis peaksid teised seda ema­keelest loobumise vaeva hindama. Eriti marru minnakse siis, kui keelt, millest nemad või nende esivanemad on loobunud, hakkab õppima hoopis muud päritolu inimene.

Park: Just Ameerika Ühendriikide põlisrahvastel on seisukoht, et kui omad lapsed keelt ei õpi, siis mingil juhul ei hakata seda õpetama väljast tulnutele, eriti valgetele. Õnneks on ka teisi näiteid. Oli kord juhus, kui mitmest hõimust inimesed võrdlesid oma keeli. Üks proua oli teva keele kõneleja. Nemad olid ammu otsustanud, et oma keelt nad ühelgi valgel õppida ei luba. Kui ta ütles, kuidas on tema keeles kohv või liha, ja ma neid sõnu kordasin, siis ta naeris ja ütles, et hea hääldus. Lõpuks ma küsisin, et ma ei ole teva, aga kas sa mind õpetaksid. Ta ütles, et õpetaksin küll, sest ma olen sind vaadanud 13 aastat. Nii et kui tegu on eetilise inimesega, siis ta õpetaks.

Suur tänu kõigile!

* Konverentsi korraldasid 10. ja 11. II 2022 ajakiri Keel ja Kirjandus ning Eesti Keele Instituut, ettekannete salvestused on kättesaadavad EKI kodulehe kaudu. Osa ettekannetest publitseeritakse ajakirja selle aasta teemanumbris 8-9.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht