Eesti keelest võõrkeelena

Birute Klaas, Tartu ülikooli eesti keele võõrkeelena professor

Võõrkeel (ka eesti keel) on sageli stardipakuks mõne muu eriala omandamisel.        Eesti keele õpetamine muu emakeelega üliõpilastele on Tartu ülikoolis väga pika traditsiooniga: varsti saab sellest juba 210 aastat, kui Friedrich David Lenz alustas esmakordselt eesti keelt tutvustavaid loenguid. Eesti keele  õpetamine võõrkeelena ei katkenud ka sel ajal, kui Tartu ülikool oli Tartu Riiklik Ülikool. Kuna paljusid erialasid oli võimalik õppida ka vene keeles, oli eesti keel kui õppeaine nimetuse all „praktiline eesti keel” kohustuslik kõigile mitte-eesti emakeelega üliõpilastele. Õpiti vähemalt aasta, 2–4 tundi nädalas. Paljud meie keskmise ja vanema põlvkonna eesti filoloogidest õppejõud alustasidki sageli oma akadeemilist karjääri ülikoolis vene rühmadele eesti  keelt õpetades. Nii ka mina. 

1980. aastate lõpus ilmusid traditsioonilise grammatika- ja tekstipõhise keeleõppe kõrvale koolitundi ja keelekursustele ka kommunikatiivsed meetodid. Ka Tartu ülikoolis kasutati näiteks Georgi Lozanovi sugestiivõppe elemente. Esimesed välisüliõpilased, kes Eesti avanedes  Tartusse jõudsid, said oma eesti keele algõppe ülikoolis intensiivkursustel, kus arendati keeleoskust tervikuna, kuid pandi varasemast palju rohkem rõhku just suulise suhtluspädevuse arendamisele.       

Eesti keele (võõrkeelena) osakonna, endise nimetusega õppetooli sünd on kõige otsesemas seoses Eesti iseseisvuse taastamisele eelnenud oluliste sündmustega Eesti ühiskonnas. 18. jaanuaril 1989. aastal võeti vastu keeleseadus  ja nii Tartu ülikool kui Tallinna Pedagoogiline Instituut (ehk siis TLÜ praegu) said ülesandeks tõhustada vene koolide jaoks eesti keele õpetajate ettevalmistust. Sama aasta 1. aprillil loodi TÜs praktilise eesti keele kateeder, esimeseks juhatajaks sai praegune HTMi keelepoliitika nõunik Jüri Valge. Esimesed 25 üliõpilast alustasid oma õpinguid praktilise eesti keele erialal 1989. aasta sügisel. Esimene lõpetaja sai diplomi kätte 1994. aasta suvel. Tänase seisuga  on lõpetajaid (nii statsionaaris kui avatud ülikooli õppevormis, bakalaureuse- ja magistrikraadiga) kokku üle 300.   

Õppekava ja õpetus olid suunatud nii Eestist kui ka välismaalt pärit üliõpilastele. Oluline oli küll valmistada vene õppekeelega koolidele ette eesti keele õpetajaid, kuid eriala nimetus „eesti keel võõrkeelena” ja mitte „teise keelena” näitabki laiemat suunitlust. Eesmärk oli koolitada eesti keele spetsialiste ka vene keelest erinevas keelekeskkonnas töötamiseks. Ka praegune eesti ja üldkeeleteaduse  instituuti kuuluv eesti keele (võõrkeelena) osakond ühendab nii oma õppekava kui ka uurimistöö osas eesti keele kui mitte emakeele mõlemad poolused, õpetatakse Eestist ja välismaalt pärit üliõpilasi, tehakse kontrastiivseid ja tüpoloogilisi, väliseesti keelt ja kakskeelsust, kultuuriuurimuslikku, aga ka eesti keele õpet võõrkeelena ja teise keelena, sh virtuaalõpet käsitlevat teadustööd. 

20 aastat tagasi tuldi meile õppima mitmetel põhjustel. Oli neid, kes soovisid saada eesti keele spetsialistiks, asuda tööle õpetajana, kuid  tuldi ka vägagi praktilistest kaalutlustest lähtuvalt – soovist õppida eesti keelt ja seejärel oma hea keeleoskusega kas siis jätkata õpinguid muul alal või asuda tööle. Kui võrrelda muid võõrkeeli õppima asunud üliõpilaste erialavaliku motivatsiooni, siis pole siin eesti keelt või näiteks rootsi või prantsuse keelt õppivate üliõpilaste osas suurt vahet. Võõrkeel (ka eesti keel) on sageli stardipakuks mõne muu eriala omandamisel. Et keel ja kultuur on ühe terviku  lahutamatud osad, soovivad üliõpilased lisaks keeleoskusele saada hea ülevaate ka kultuurist ja ajaloost, ühiskonnas aset leidvatest protsessidest, ka inimgeograafilisest taustast jms. Siin on mõtlemisainet ka välisülikoolides praeguste ja tulevaste eesti keele õppeprogrammide kokkupanijatele, sest nii-öelda puhtalt filoloogilise sisuga õppekavad pakuvad huvi paraku vähestele. Palju perspektiivikam  on kombineerida keelt ja kultuuri laiemalt, interdistsiplinaarsemalt, nii et üliõpilased saavad tervikpildi vastavast piirkonnast, riigist, areaalist ühenduses hea keeleoskusega. Lõpetamisjärgsed väljavaated tööjõuturul edukas olla seeläbi ainult paranevad.     

Oluline eriala tulevikku silmas pidav teema on kindlasti seotud Eesti haridusreformi ja muukeelse gümnaasiumi muutumisega kakskeelseks. See, et vene gümnaasiumide lõpetajad tulevad järjest parema eesti keele oskusega ülikooli, on viimaste aastate rõõmustav tendents. Kolmandik venekeelsete gümnaasiumide lõpetajatest saab riigikeele eksamil üle 80 punkti. Umbes veerand muukeelsetest peredest pärit  lastest õpib kas keelekümblusprogrammides või käib hoopis eestikeelses koolis. Seetõttu jõuame loodetavasti lähiaastatel olukorda, kus ülikoolis on vaja järjest vähem teha järeleaitamistööd eesti keele elementaarsete teadmiste omandamiseks. Pigem võib keskenduda hea eesti keele oskusega üliõpilaste keeleoskuse lihvimisele, et saavutada haritud emakeelekasutajaga ligilähedane tase. Ka õpetajate ettevalmistamises  tuleks rohkem silmas pidada muutunud/muutuvat kooli. Keeleõppe ja aineõppe ühendamine ehk siis lõimitud aine- ja keeleõpe eeldab ka aineõpetajate ettevalmistusse keeleõpetaja teadmiste-oskuste lisamist või siis vähemalt arusaama tekitamist, et aineõpetaja ja keeleõpetaja on sama meeskonna mängijad, koos  tegutsejad, seda ka emakeelses õppes.         

Eesti keele võõrkeelena osakonna üks missioone on kindlasti valmistada ette eesti keele ja kultuuri lektoreid väliskõrgkoolidele. Eesti keele ja kultuuri akadeemiline välisõppeprogramm näeb ette välisõppekeskuste arvu järkjärgulist suurenemist (viimati mehitati eesti keele lektoraat Pekingis), millega paralleelselt panustatakse ka välisõppejõudude koolitamisse, Eesti-alase uurimistöö toetamisse, õppematerjalide  valmistamisse jms. Eesti keele õpe välismaal on ka riigi poolt tunnustatud: vabariigi valitsus on heaks kiitnud vastava riikliku programmi ja sellega seonduvalt ka rahalise toe. Nähakse ju välisõppes head võimalust pehmeks diplomaatiliseks tegevuseks ja Eestist huvitatud ning Eestisse positiivselt suhtuvate inimeste arvu kasvatamiseks. Esimesed eesti keele lektorid alustasid riiklikul toel tööd Peterburis ja Vilniuses juba 2002. aastal. Praeguseks  on selliseid Eesti riigi rahastatud lektoraate 10, lisaks pakuvad eesti keele õpet traditsiooniliselt ka Soome ja Ungari ning nii mõnegi muu riigi ülikoolid. Uues riiklikus programmis (aastani 2017) on ambitsioonikalt seatud sihiks vähemalt tuhatkond eesti keelt õppivat üliõpilast välismaal ja aastas ühe õpetuskeskuse lisandumine. See tähendab seda, et Eesti riik vajab pidevalt kümneid välismaal töötavaid väga hea akadeemilise kvalifikatsiooniga lektoreid,  kellel oleks nii eesti keele õpetamise kogemus kui ka soovitavalt asukohariigi keel käes kas või suhtlemistasemel. Viimase puudumise korvab mõningal määral küll ka hea inglise keele oskus. Konkursid lektorite leidmiseks on näidanud paraku, et Eestis napib neid, keda võiks rahuliku südamega tähtsale missioonile saata. Siinkohal tahan julgustada just üliõpilasi ühendama eesti ja mõne võõrkeele õpingud, valmistama end ette ka õpetajakoolituseks ja  omandama eriala, mille lõpetajatest on juba praeguse välisõppe mahu juures sügav põud. 

Välisülikoolides eesti keelt õpetavate lektorite töö tulemusel on kasvanud nende üliõpilaste hulk, kes jätkavad oma õpinguid Eestis kas Tartu või Tallinna ülikooli suvekursustel, vahetusüliõpilastena või ka magistriõppes. Vilniuse ülikoolis eesti keele bakalaureusekraadi omandanud üliõpilased on nüüdseks lõpetanud Tartu ülikoolis eesti keele võõrkeelena magistriõppe. Moskva Riikliku Ülikooli tudengid,  kes alustasid kaks ja pool aastat tagasi oma eesti keele õpinguid, veetsid 2010. aasta sügissemestri Tartus. Just Moskva üliõpilaste akadeemiline edenemine näitab motivatsiooni rolli keeleõppes: nulltasemelt alustanud neiud on kahe ja poole aasta pärast võimelised vabalt eesti keeles suhtlema nii kõnes kui kirjas ja erialakonverentsil (peast sic!) eestikeelse ettekandega esinema.