Keel ja demokraatia aastal 2012 ehk 25 aastat hiljem

Mati Hint

Eesti keele ja kultuuri võõramaised hauakaevajad on alati leidnud teenistusvalmeid eestimaiseid kaasajooksikuid, just ühiskonna kõrgemates kihtides. Uus laine on juba päral. 1987. aasta kevadel tegi tollal populaarne Tartu ajaleht Edasi mulle ettepaneku kirjutada rubriiki „Lugejaga vestleb” arvamus demokraatlikust keelekorraldusest. Ma kirjutasin pealkirja all „Demokraatia ja keel” põhimõttelistest eksistentsiaalsetest keelemuredest ja alles kolmandas järjekorras keelekorraldusest. Artikkel ilmus üsna leebete kärbetega 1987. aasta 29. mail. Muidugi ei mõtelnud ma, et seda kirjutist hinnatakse kunagi kui esimest legaalses trükisõnas avaldatud väljaastumist venestamise vastu (Mart Laari, Urmas Oti ja Sirje Endre koguteos „Teine Eesti”, 1996, lk 142; Eesti Entsüklopeediakirjastuse „XX sajandi kroonika”; Lauri Vahtre „Eesti rahva lugu”, 2005, lk 249 jm). Kui venestamine oleks teoks saanud, siis muidugi niisuguseid hinnanguid poleks saanud tulla. Kuid läks teisiti ja keelepoliitika diskussioon laienes minu 1987. aasta suvel Vikerkaares ilmunud kakskeelestamisvastase artikli tõlgete najal paariteistkümnesse keelde Nõukogude Kasahstanist Hispaania Baskimaani. Minu Edasi artikli teemad olid laias laastus sellised: 1) olla või mitte olla – meil on õigus elada ja oma asju ajada selles keeles, millesse oleme sündinud, 2) eestlaste kakskeelestamise programm on „olla või mitte olla” küsimus, 3) kas emakeel on meile tõe rääkimise keel või pooltõdede ja poolvalede ettelauleldamise vahend, 4) kui palju emakeelne väljenduskultuur sõltub meist kõigist ja kui vabameelne või konservatiivne peaks keelekorraldus Eestis olema.

N Liidu ametliku poliitika kaugemaks ja avalikult välja ütlemata sihiks oli keelevahetus. See oli rahvaste kultuurigenotsiidi ja ellujäämisõiguse küsimus.

Ma ei osanud arvata, et iseseisvas Eestis hakatakse minu venestamisvastaseid kirjutisi ümber tõlgendama kui vastutöötamist eestivenelaste vene-eesti kakskeelsusele. Ma ei osanud ette näha ka seda, et minu keelekaotusevastased väljaastumised satuvad iseseisvas Eestis peagi põlu alla, sest hiilivalt saab poolametlikuks keelepoliitikaks eesti-inglise kakskeelsus.

Kui Sirbi keeletoimetaja tegi mulle ettepaneku kirjutada vene nimede kirjutamise segadusest praeguses Eestis, siis tundus see ettepanek mulle 25 aasta taguse episoodi kordusena: minult küsitakse arvamust eriteema kohta, aga alarmeeriv on kogu meie keeleline olukord. Oleme taas astumas noaterale. Olla või mitte olla rahvusena ja riigina – see on küsimus ka praegu, kuigi ametlik Eesti räägib, et meie eksistents on kindlustatum kui kunagi varem.

25 aastat on demograafias põlvkonna vahetumise mõõt. Iga põlvkond vajab arusaamist, kes ta on, kust ta tuleb ja milles ta leiab oma tulekule mõtte. Sellise arusaamisega oskavad poliittehnoloogid manipuleerida. Seetõttu järgingi selles kirjutises 25 aasta taguse venestamisvastase artikli ülesehitust, muretsemata selle pärast, kui pahupidiselt seda võidakse tõlgendada ning missuguste süüdistustega annavad vastulöögi parteikontorid, kes meie ajal pole vähem tigedad kui kommunistid 25 aastat tagasi.

Olla või mitte olla

… laulev revolutsioon oli Teise maailmasõja eelse kultuur-Eesti viimane hingetõmme … , mis … sai oma viimase hoobi kapitaliühiskonda pöördumisega … pelgan, et viimase suure sõja eelne ja isegi seitsmekümnendate-kaheksakümnendate rahvusliku vaimsuse tase jääb meie jaoks igavesti kättesaamatuks, kuigi … lihtsate inimeste juures on selle kultuuri jälgi veel märgata, avalikus elus ja meedias aga mitte.
Aivar Pohlak, Arkaadia teel ja mujal. –
Postimees, AK 22.10.2011

Võib-olla on Karl Ristikivi resignatsioon mõjutanud Aivar Pohlakut kirjutama neid rahvusaatele trööstituid ridu. Mida aeg edasi, seda rohkem näib aga selliseks hinnanguks olevat põhjust. Armutu edukultus vajab rahvuslikku meelsust ainult maskeerimaks sisepoliitilisi vastandamiskampaaniaid, kus poliitika olemuseks on lammutav „jaga ja valitse”.

Hans Kruus on Eesti Üliõpilaste Seltsi albumis (1940) artiklis „Eesti rahva ajaloolise kutsumuse ideest” kirjutanud: „Kuid ometi on lugu nii, et võtke ühiskonnalt keel ja võtke temalt ideed ja see ühiskond lakkab olemast.” Eesti Vabariigi põhiseaduse vaimu järgi on Eesti ühiskonna ideeks ja kutsumuseks eestikeelse kultuuri elushoidmine ja arendamine. Nüüd, kus pool aastasada taga nutetud Eesti riik on jälle olemas, kirjutavad meie oma Eesti visionäärid ja tuleviku planeerijad järjest sagedamini, et Eestil oleks eduks rohkem šansse, kui Eesti muutuks ingliskeelseks. Ei kirjutata sellest, et tulemuseks poleks Eesti ja eestlaste edu, vaid varjamatult koloniaalmaa seisund, kus riigi põhjenduski on kaotatud. 1980ndatega võrreldes on vene keele asemel nüüd inglise keel, mis selles georuumis on võrratult võõram kui vene või saksa keel. Ingliskeelne Eesti tähendaks kultuurikatkestust.

Eesti enda endiste karjäärikommunistide ja tahte triumfi ihalejate ühendatud jõul võidakse MRP kodukootud minivariandina ära teha see, mis läks nurja natsidel ja kommunistidel: eesti keel ja kultuur määratakse kiduma ning Eesti territoorium loovutatakse esialgu eikellegimaaks, aga seejärel? Kelle maaks?

Keelevahetuse ettevalmistus käib, kas igaks juhuks või kindla sihiseadmisega, see pole veel selge. Kes ei usu, kuulaku paar päeva Vikerraadio ingliskeelseid tühilaule või vaadaku tõlketeoste nimekirja. Eesti on omaenda ja Euroopa kultuuriga seotud üha vähem, ka Lätist vähem. Asemel on võimas sulatusahi – angloameerika massikultuur.

Kakskeelsus ei ole lihtne teema. Asi läheb rappa niipea, kui seda hakkavad keeleteadlaste, didaktikute, psühholoogide asemel ajama poliitikud ja tulevikuvisionäärid, kes kas edevusest, progressimängurlusest või nende meelelaadile sobivast teenrimentaliteedist sooviksid Eestist teha vabatahtliku rahvusliku eutanaasia laboratooriumi.

Olla või mitte olla – see on tänapäeval otseselt hariduse korraldamise küsimus. Kõigist Nõukogude okupatsiooni pettustest hoolimata saavutati tollal enam-vähem täielikult kohustuslik keskharidus, viies küllaltki hea tasemega keskhariduse iga küla jaoks kättesaadavasse kaugusse ja stimuleerides niiviisi ka elu jätkumist maal. Seda on nüüd iseseisvas Eesti Vabariigis hakatud energiliselt ja ülepingutatult „optimeerima”. Vägisi tuleb meelde kolhoosnikute majade kokkuvedamine kolhoosikeskustesse. See kukkus õnneks läbi.

Õppejõukogemus on mind veennud, et väikestest koolidest (konkreetselt näiteks Võnnu keskkoolist ja Noarootsi gümnaasiumist) võib tulla sama edukaid üliõpilasi ja tulevasi teadlasi kui eliitkoolidest. Ja ka vastupidi: eliitkooli lõputunnistus ei ole garantiikiri. Maakeskuste gümnaasiumide likvideerimine on üks hoob maaelu perspektiivi summutamiseks ning hariduse parteilise kontrolli alla saamiseks. Gümnaasiumide võrgu „optimeerimine” on nagu rindejoone õgvendamine ideoloogide sõjas omaenda rahva vastu, põhjenduseks kolm kohustuslikku haridussuunda igas gümnaasiumis. See on riskantne mõte. Eutanaatilist projekti tahetakse toetama manipuleerida koguni õpetajad: nende palgatõus on seatud sõltuvusse gümnaasiumide võrgu „optimeerimisest”. Ellujäämisele määratud gümnaasiumide õpetajad tahetakse panna toetama väikeste keskuste gümnaasiumide sulgemist. See oleks „jaga ja valitse” õpikunäide.

Tõde piiririigis

Eestlastel ei ole siin maal enam mitte midagi teha. … eestlased lasevad sündida, mis „auustatud herra ütleb”.
Villem Reiman

Eesti ja eestlased on piiririik ja piiripealne rahvas selles mõttes, et meie eksistents on siin olemise ja olemise lõppemise/lõpetamise piiril. Kõik oluline, mis siin realiseerub, realiseerub üle noatera, olgu see siis iseseisvumine, presidendi valimine või kooli säilitamine. Kõigest jääb kahtlus, et toimunu pole päris seaduspärane.

Eesti kultuur sai iseseisvaks alles 20. sajandil. Samal sajandil on seda kultuuri ja seda rahvast korduvalt ähvardanud häving: venestamispoliitika tsaaririigis, siis rängad inimkaotused maailmasõjas, seejärel Saksa okupatsioon (1918), mille käigus peeti plaane maa kiireks koloniseerimiseks sakslastega ja eestikeelse kooli lõpetamiseks, siis imeline soodsate asjaolude kokkulangemine ja rahva enesesäilitamisintinkti võit – iseseisvus; siis verine punane okupatsioon, siis peaaegu sama verine natsiokupatsioon, mille eesmärgiks oli Eesti kiirkorras ümberkujundamine saksa kolonistide eluruumiks, siis uus punane okupatsioon, mille tunnussõnadeks „rahvusluse allasurumine” ja „vinduv venestamine”. Ja siis 1991. aasta soodsa momendi ärakasutamine iseseisvuse taastamiseks.

Eestlaste elu on olnud elu noateral ja kaugelt vaataja võib koguni tulla mõttele, et oleks mõistlik nii ohustatud eksistents asendada millegi muuga. Aga meie siin ei ole kaugelt vaatajad, me elame seda elu ja meil on selle ees peale optimeerimise-likvideerimise ka moraalsed kohustused.

Eesti keele ja kultuuri võõramaised hauakaevajad on alati leidnud teenistusvalmeid eestimaiseid kaasajooksikuid, just ühiskonna kõrgemates kihtides. Uus laine on juba päral. Ülikoolide (eialgu osalisest) üleviimisest inglise keelele kõneldakse nii sageli, et ükskord ütleb järjekordne helge tuleviku kuulutaja: teeme ära. Juba kuuleb mõne noore eestlase suust, et kogu see jauramine eesti keelega tuleks lõpetada ja üle minna inglise keelele nagu Indias. Justkui oleks meie raskuste põhjuseks eesti keel ja eesti kultuur, millest vabanemise järel maailma parimad ajud hakkavad siia kokku voolama ja Eesti ülikoolid jõuavad maailma tippu. Kuidasmoodi, kui raudteegi on lastud nii alla käia, et rongiga ei saa Eestist sõita Liivimaa pealinna Riiga? Kuidasmoodi, kui Eesti enda helged pead põgenevad maalt ja valitsejad ütlevad, et see on inimeste vaba valik?

Enam ei saa olla kindel hüüdlauses „Elasime üle okupatsiooni, elame üle ka iseseisvuse”. Tänapäeva Eestis oleks jälle põhjust Eesti riikliku ja kultuurilise iseseisvuse ühe ideoloogi Villem Reimani (9. märtsil möödus 150 aastat tema sünnist) kibestunud nendinguks ühes Jakob Hurdale saadetud kirjas: „Eestlastel ei ole siin maal enam mitte midagi teha. … eestlased lasevad sündida, mis „auustatud herra ütleb””.

Aususega on Eestis asjad halvad igapäevaelus, poliitikas ja ka ajalootõlgendustes. Kelmused ja pettused on ettevõtluses tihti normkäitumine. Eesti väiksus tagab korruptiivsete sidemete ringkaitse. Ilusad mälestused eestiaegsest ausast rahvast hajuvad relativismi soos.

2010/2011. aasta vahetusel Eestis peetud „teaduslik” diskussioon nn Aaviksoo doktriini üle näitab, milline on Eesti panus tänapäeva Euroopa väärtustesse: vabariigi valitsuse minister Jaak Aaviksoo peab lubatavaks ajalooalast rahvuslikku müüdiloomist poolvalede ja pooltõdede najal. Valed on ehk teistsugused kui 30 aastat tagasi, aga selles just vahe ongi: tõde ei saa eriti palju varieerida, muutmata seda pooltõeks, aga valel on musttuhat palet.

Atrofeerub ja silmakirjastub võime ja julgus eristada seda, mis on aus ja mis ebaaus, mis teeb halba ja mis teeb vähem halba. Aususest tähtsamaks on saanud omakasu ja läbilöögivõime, mille hulka kuulub ka oskus teha haiget, lobisedes ise selle juures hoolivusest ja väärtustest.

Kes teevad keelt?

Keele rikkumise juured asuvad „viisis, kuidas tavainimesed, ajakirjanikud, poliitikud jne keelt kuritarvitavad”.
W. H. Auden Märt Väljataga tõlkes
(LR 2012, nr 3–6, lk 69)

Möödas on ajad, mil keelekasutuse tegelikku normi kujundasid keeleteadlased, haritlased, kirjanikud. Keelemuutus on moega sarnane: uus hääldusviis, uuenduslik grammatiline vorm, mõne sõna kasutamine uues (varasema suhtes vales) tähenduses on keelemood. Tänapäeval kujundavad keelemoodi ajakirjanikud, poliitikud, ametnikud, nn kõneisikud, raadio- ja telediktorid.

Eesti keeles toimuvad praegu väga kiired muutused, mille mõju me praegu veel ei oska karta ega kahetseda. Ma toon eri valdkondadest ainult mõne näite.

Keeleregistrite ähmastumine on keelekultuuri allakäigu indikaator. Ametlikus ja avalikus suhtluses on saanud lubatavaks žargoon, mille koht oli varem õllesaalis või satiirileheküljel: ninaesine, ärapanemine, aps, jobu, tuunitud beib, tanki panema, katus lendas ära, lõi kopa ette, viskas pildi tasku jts.

Registriküsimus on ka hääl ja kõnemaneer: ei ole talutav, kui klassikalist muusikat reklaamib samasugune hääl, mis mulle õhtul selveris meelde tuletab, et viina ostmisega on kiire. Veel labasem on, kui meesreklaamija teeb kiisukest või lärmab nagu inimesi laadatsirkusse kutsudes. Kultuur lükatakse palaganiga ühele tasemele. Minul küll võtab selline reklaam kontserdiisu ära.

Lauseintonatsioon hakkab väga külge. Senisele eesti keelele on olnud täiesti võõras intonatsiooni hüpe üles fraasi lõpus. Algas see naispoliitikutest ja raadiohäältest, nüüd on see üsna üldine juba ka meestel. Kuulake raadiohääli ja kõneisikuid ning võrrelge seda vanema põlvkonna kõnega – muutus on väga suur. Kui selle rääkimisviisi võtavad üle ka õpetajad, siis on muutus garanteeritud.

Osastava käände kasutus laieneb (ka täissihitisena ja mujal): seeria sisaldab kaheksat münti, manöövri tulemused ületasid kõiki ootusi, võlg ületab kolmesada tuhandet krooni, oli vaja veel sadat tuhandet krooni, tuli evakueerida neljakümmend tuhandet inimest. Selle muutuse viivad läbi ajakirjanikud ja keeletoimetajad.

Turumajanduse teenused ja tooted, eufemismid ja bürokraatlik-juriidiline släng segunevad. Ainult nn kõneisikutel on õigus paljudes asjades (mittemidagiütlevaid) lausungeid anda. Demokraatliku riigikorra raamides on piiratud kodanike õigust saada oma küsimustele sisulisi vastuseid.

Nimede ja võõrsõnade hääldamine inglise keele hääldamisreeglite järgi saab üldiseks, samuti nimede inglise keele kohane kirjapilt. Ingliskeelsete sõnade pikkimine oma jutu sisse on juba esesestmõistetav. Häbiväärne on segadus vene nimede edasiandmisel, justkui meil ei olekski kohustust austada iga inimese nime. Kui mujal maailmas kaldutakse nime originaalkujust kõvale, siis selleks et nime võõras keelekeskkonnas õigemini välja lugeda; meil on just vastupidi. Ei osata enam kirjutada isegi Šostakovitši nime (meil ka kujul Schostakovich). Kultuuritraditsiooni asemel on otsustajaks saanud ametnikule antud eeskiri või reklaamiagendi haridustase.

On arusaadav, et tavateadvuses puudub piir keeleentusiasmi ja keeleteaduse vahel. Keeleamatörism piirdub iseenesest ohutu tšautamise, OK, mõne venekeelse sõna kasutamise või mõne grammatilise paralleelvormi hukkamõistuga või leiutab kunstsõnu (üks hiljutisi on e-raamatute lugemisvidina nimetus luger, mis on Aaviku sõna luukere tähenduses – kujutlege siis lugeriklubi). Ei saa tahta, et keeleamatöörid hindaksid õigesti keele struktuuris toimuvaid muutusi (nt läbi-eessõna laiutamine: läbi õpetuse õpime). Selle märkamine ja ettevaatlik hindamine peab jääma koolitatud keelekorraldusele.

Muutunud oludes tuleks keelekorraldusel olla reformidega tagasihoidlik. Hiljutised reformid lühendite kirjutamisel ja suure algustähe osas ei ole ümberõppimise vaeva väärt ja selgust pole need juurde toonud. Õpetajad ja õpilased saavad kogu aeg segaseid signaale, samal ajal teades, et segase reegli vastu eksida ei tohi. Ka Rootsi kardinate nihutamine suurtäheliseks ei ole midagi muud kui sammuke saksa kultuuritraditsioonist inglise keele traditsiooni poole. Keelekorraldus ei ole enesekehtestamise tanner, selle ülesanne on suurendada keelelist kindlusetunnet.

Emakeel ei ole populaarne õppeaine. Selles on oma süü ka õppekaval, didaktikal ja õpivaral, kus võib leida täiesti mõttetuid, teaduslikult põhjendamatuid ja vähimagi praktilise tähenduseta nõudmisi (näiteks absoluutselt jampslik sõnaalgulise konsonandi välte määramine).

Keelesituatsioonis on ülimõjukaks tegijaks saanud internetisuhtlus. Andres Arrak ütleb tänapäeva õpilaste kohta: „Koolist koju tulles lülitatakse arvuti sisse ja logitakse end mingisse suhtluskeskkonda. See tähendab asutakse lihtlausetega ja õigekirjale tähelepanu pööramata suhtlusse nendega, kellega nagunii juba kaheksa tundi ninapidi koos oldi” (Õpetajate Leht 28.08.2009).

Väga positiivne oleks unarusse vajuva sõnavara kasutamine. Sõna nõuab aga respekti. Ei ole suurem asi saavutus, kui vohama pääsevad lembesed ja põhised või kui harvemini esinevaid sõnu kasutatakse täiesti vales tähenduses (hoomama, tihkama). Eks lugergi ole natuke tööõnnetus. Just lembeste ja põhiste vohamine on tõestus, mil määral keelemoodi määravad need, kes pääsevad keelepumba juurde.

Keel on meie res publica – avalik asi.