Keelekorralduse mõttest

PEEP NEMVALTS, TLÜ teaduskeelekeskuse juhataja

Sajandivahetusel küsis Mati Hint murelikult „Kellele kuulub eesti keelekorraldus?“, osutades normimise hüplikkusele.² Kui järjekindlalt ja millest lähtudes on keelt viimaseil aastakümneil korraldatud? Keelekorralduse võimalused ja võtted võivad teiseneda ühiskondlike olude muutudes, põhimõtted ja -eesmärgid peaksid aga püsima pikemat aega. Neid on sõnastatud mitmeti.

Rein Kull: „ .. keelekorraldus on järjepidev ja kavakindel kirjakeele seadmine, suunamine ja arendamine, teadlik soovitavas suunas mõjutamine.“³

Tiiu Erelt: „Keelekorraldus on kirjakeele teadlik arendamine, rikastamine, stabiliseerimine ja ajakohastamine. Temas toimub keeleideaali otsimine ning selle poole liikumiseks keelesoovituste andmine ja normingute fikseerimine.“⁴

Krista Kerge: „Kirjakeele olemus on toimida üle aja ja ühtlasi igal ajal üldvastuvõetava atribuudina. Siin on aga käärid: keelekorraldus tegeleb asjaliku mõtte selge väljendusega, (kirja)keele valdamise ulatuse ja laadi määrab aga tuntud tekstide määr – emakeel omandatakse tekstidest, emakeeles mõeldakse täpsel viisil sellest, mida suudetakse emakeeles umbkaudugi sõnadesse panna.“⁵

Keelekorralduse olemus

Osundatud määratlusi ühendab mõte vajadusest suunata kasutajaskonda kavakindlalt ja teadlikult kirjakeele rikkust selge mõtteväljenduse teenistusse rakendama – nimetagem seda keelekorralduse esimeseks tähenduseks. Eesti keele arendamist XX sajandi algupoolel on kirjeldatud kahe suunana, millest J. Aaviku juhitut keeleuuendusena ja J. V. Veski edendatut keelekorraldusena – teine tähendus. Kolmandaks on keelekorralduseks peetud „igasugust teiste inimeste väljendusviisi mõjutamisele suunatud tegevust olenemata selle vormist ja tasemest“.⁶

Enamasti mõeldakse keelekorraldusest esimeses tähenduses, sh „Eesti keele arengukavas 2011−2017“. Selle järgi tuleb tagamaks kirjakeele ühtsust, üldarusaadavust, asja- ja ajakohasust „arendada keelekorralduspõhimõtteid, täpsustada kirjakeele normimise aluseid [..], selgitada neid kõigile keelekasutajatele; anda ühtseid keelenorminguid ja -soovitusi“ (ptk 3.4., meede 1).⁷ Süvenemata siin terminite norm ja norming, kirjakeele normimine ja keelenormingu andmine segadust tekitavasse tarvitusse eri allikais, vaadelgem mõne näite varal, kuidas keelekorralduse esimeses tähenduses väljenduvaid põhimõtteid on järgitud, kuidas on normimise aluseid keelekasutajatele selgitatud.

Kas ikka ühtsed soovitused?

Eesti õigekeelsussõnaraamatu ÕS 2013 olulisimate erinevustena eelmisest on toimetaja esitanud järgmist: „Verbide vaagima, näuguma, hauduma ja kudema puhul on keeruliste laadivaheldus­like vormide vaen, näun, haun, koen kõrval mööndud lihtsamaid astmevahelduslikke vorme vaagin, näugun, haudun, kuden“.⁸ Ei selgu, millise põhimõtte alusel on seda „mööndud“ või miks sedasama pole tehtud sarnase häälikkoostisega saagima, põdema jt puhul.

„Hulga võõrsõnade puhul on ÕSi tegijad uusi tähendusi hoolikalt kaalunud – mis neist on keeles tõepoolest tarvilikud, mõnd lünka täitvad, ja mis tarbetud, olemasolevat süsteemi asjatult segi löövad.“⁹ Tegelik keelekorraldus näitab vastupidist: „Sõnakasutuse asjus on toimkond teinud ühe eraldi otsuse, sõnade peale ja pärast kohta, ja ühe protokollilise soovituse, sõna kompetents (ja ka sõna tolerants) kohta. [–] Sõnad kompetents ja tolerants saavad ÕS 2013s senisest laiema sisu: kompetents on nii ’võimkond, (võimu)pädevus’ kui ka (uue tähendusena) ’asjatundlikkus, pädevus’, tolerants on nii ’lubatav hälve (tehnikas)’ kui ka (uue tähendusena) ’tolerantsus’. Muudatuse taga on tugev surve tegeliku keelekasutuse poolt ning toimkonna (ja ÕSi) soovitused ongi esmajoones vastutulek neile, kes senist normingut omandada pole suutnud või soovinud. Need aga, kes on sõnade peale ja pärast või kompetents ja kompetentsus vahe endale selgeks teinud, pidagu sellest ka edaspidi julgesti kinni – väljendus saab üksnes täpsem ja vaheldusrikkam.“¹⁰ Siin saab nõustuda üksnes viimase lausega, vähemalt iga haritlane peaks olema suuteline need tähenduserinevused omandama.

Milles seisneb selliste soovituste ühtsus? Maire Raadiku väidetud protokolliline soovitus töötab vastu terminikorrastuse põhimõtteile, lisades tarbetut mitmetähenduslikkust, ületuspõhimõttele¹¹ ning süsteemsuspõhimõttele: ühtne norming eeldanuks ka sõnapaari intelligents-intelligentsus jts tähenduserinevuse „tühistamist“, ebakompetentsuse asemel polegi soovitatud ebakompetentsi. Küllap oleks aeg seegi salaprotokoll avalikustada, Emakeele Seltsi keeletoimkonna otsuste, eelnõude ega protokollide hulgas ühtki viidet sellele ei leidu.¹²

Endiselt näib kehtivat Mati Hindi tõdemus seoses ÕS 1999ga: „Keelekorraldust on Eestis ebaõiglaselt suurel määral tavaks käsitada üksiksõnade õigekirja, õigehäälduse ja morfoloogia normimisena .. Siiski kuulub keelekorralduse mõiste alla ka sõnakasutus ja süntaks, [–] tähendused ja stiilid. Siingi saab tuua näiteid ebapiisava analüüsi põhjal tuletatud reeglite ebaadekvaatsuse kohta“.¹³ Aastaks 2013 on niisiis lisandunud üksiksõnade tähenduse normimine.

Seesugune keelekorralduslik tegevus on kaugel kavakindlast kirjakeele seadmisest, rikastamisest, keeleideaali otsinguist ja asjaliku mõtte selgest väljendusest, nihkudes ohtlikult keelekorralduse kolmanda tõlgenduseni. Keelekorralduse mõte ega eesmärk ei tohi olla vastutulek suutmatuile või soovimatuile, et mõjutada sedakaudu teiste inimeste väljendusviisi kuidas tahes, vastuokslikult ja ebajärjekindlalt.

1 Kirjutis põhineb XI muutuva keele päeva (6. XI 2015) ettekandel.

2 Mati Hint, Kellele kuulub eesti keelekorraldus? – Keelekorralduse konverents 18. ja 19. XI 1999. Ettekanded. Koost Silvi Vare ja Kristiina Ross. Eesti Keele Instituudi Toimetised 8. Tallinn 2001, lk 126–151.

3 Rein Kull, Kirjakeelest ja selle korraldamisest. Rmt: Kirjakeel, oskuskeel ja üldkeel. EKSA, Tallinn 2000, lk 23.

4 Tiiu Erelt, Eesti keelekorraldus. EKSA, Tallinn 2002, lk 15.

5 Krista Kerge, Eesti kirjakeele mõtteruum. – Emakeele Seltsi aastaraamat 49. Tallinn 2003, lk 16.

6 Arvi Tavast ja Marju Taukar, Mitmekeelne oskussuhtlus. Valgus, Tallinn 2013, lk 217.

7 https://www.hm.ee/sites/default/files/eesti_keele_arengukava.pdf

8 Maire Raadik, Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2013. – Õiguskeel 2013, nr 4, lk 2.

9 Samas, lk 4.

10 Samas, lk 2–3. Sedasama kordab: Maire Raadik, Mida uut on uues õigekeelsussõnaraamatus? – Keelenõuanne soovitab 5. Eesti Keele Instituut, EKSA, Tallinn 2015, lk 208–209.

11 Uno Mereste, Oskuskeele üldprobleeme kaug- ja lähivaates. Rmt: Oskuskeel ja seaduste keeleline rüü. Artikleid ja lühiuurimusi. EKSA, Tallinn 2000 (1969), lk 77–78.

12 http://www.emakeeleselts.ee/keeletoimkond.htm (vaadatud korduvalt alates 2013, viimati 29. VI 2016).

13 Mati Hint, Kellele kuulub eesti keelekorraldus?, lk 141.