Üleskutse : Elamise kunst

 

  Eesti Kunstnike Liidu aastanäitus Tallinna Kunstihoones ja G-galeriis 16. III  – 22. IV 2007.  Kuraator Katrin Pere:

 

Lähtuksin meelsasti väitest, et inimene sünnib siia ilma, et olla õnnelik. Kõikvõimalike valikute ja tegurite koosmõju tulemusena osutub, et imelihtsat valemit on keeruline lahendada ning hinnanguliselt üha suuremal osal ühiskonna liikmetest jääb eesmärk saavutamata. Eesti Kunstnike Liidu  aastanäitusel keskendutaksegi väikese, kuid  mitte homogeense grupi ehk Eesti kunstnikkonna mõtisklustele teemal “Elamise kunst”.

 

Inimeseks saamise ning kunstnikuna toimimise kunst.

 

Ühiskonnas elamise eetika ühelt poolt ja professionaalse kunstniku esteetilised otsustused, väärtushinnangud loomingu kaudu esitatuna teiselt poolt – see on vaid üks maailmapildi kujunemise ja kujundamise viise.

Eeldades, et kunstniku eetiline-esteetiline valulävi on tavapärasest madalam, on seaduspärane väita, et kunstniku õnnevalemi teostumine on komplitseeritum.

Kolleegist kunstniku lausutud sõnades “Kõige õnnelikum olen maalides veedetud tundidel” näibki tõde olevat käegakatsutavalt lähedal. (Või pakub kunstnikule adrenaliini ja fun’i tegevuskunst, nagu teeb seda Carsten Höller Tate Modernis, ekstraheerides muude võimalike hulgast ühe põhielamuse tootmise. Osaluse valik jääb vaataja otsustada.) Kas see on nii? Mis eelneb loomeprotsessile, mis järgneb?

Prado muuseumi ühes tiivas on eksponeeritud Goya sõjakoleduste ja hingeahastuse sari. Sellest kaugeimas tiivas leiame  ikka sellesama Goya ülistuse  ilule ja armastusele. Kahe äärmuse vahele jääb Prado-täis kunsti, ei rohkem ega vähem.

Elamise kunst, ellujäämise kunst, väärtushinnangute dünaamika, korrastatud keskkond, elamisväärne keskkond ja ühiskond. Märksõnad, mille raames liikumine võiks ja peaks kunstnikkonda huvitama. Kas meil on  sõnum iseendale või ühiskonnale?

Hetkel peaks üldjoontes olema kaardistatud nn sotsiaalsuse morfoloogia. Kunst on kõnetanud kunstiväliseid ilminguid, on esitanud küsimusi, kuid pole andnud vastuseid.

Kodanikuna on meil sadu võimalusi  toimida ühiskonnaliikmena. Kunstnikuna on neid võimalusi professionaalses taustsüsteemis vähem.  Eesti rahvas elab praegu paremini kui  iial enne, samas on kunstinäitustel  pigem paha ilus ja kole hea. Vaataja on kimbatuses ja näitusesaalides toimuvast võõrandunud. Teisalt tunnistab Kumu külastatavuse statistika selgelt vaatajate kunstihuvi. Kunstnikkonnalt oodatakse alateadlikult sõnumit, inimest meeldivalt kõnetavat elamust. Eksistentsiaalsetele probleemidele ja hingehädadele viitav  visuaalne simulatsioon kunstnikupoolse sõnumita ei lahenda probleeme. Skarabeus vajab sõnnikut uue elu taasloomiseks.  Kas kunstnik pakub elu heitmeid veeretades ühiskonnale olemuslikult uut, midagi paremat või kehtestab isiklikku ego hetkel ülilikviidse moetemaatika kaudu? Kunstisõbralik vaataja on jäetud omapäi, ilma väiksemagi juhtlõngata. See pisku arutelu, mis meediasse jõuab, käib ammu üle vaatajate peade. Koloriit, vorm, tehnika ja kompositsioon viibivad näitusesaalides n-ö inkognito, tsunfti korporatiivse siseinfona, kriitika uudiskünnist ületamata.

On väärtusi, mille taasavastamist ootame ise ja ootab enesele teadvustamata pseudoväärtuste alla mattuv ühiskond.

Lihtsad asjad, asjad, millest me hoolime, ongi lihtsad.  Ja mitte kõik lihtsad  asjad ei ole primitiivsed. Ainult tee lihtsate asjadeni on keeruline. See ehk ongi elamise kunst. See üks sõna, millega sooviksin iseloomustada tulevast näitust, oleks – positiivne.

 

Kunstnikel, kes soovivad näitusel esineda, palume anda sellest teada  kuraator Katrin Perele, tel 6706 030, 56 640 612 kuni 15.  XI või tuua materjalid Eesti Kunstnike Liitu, Tallinn 10146, Vabaduse väljak 6, III korrus, tel. 3273 630.