Ott Arder 26. II 1950 ? 26. VI 2004

Eesti Kirjanike Liit

NÕUTUS*

MIS NÕUTUS ONKAS NAGU SÕELAGA VEEKANDMINEKAS NÕUTU ÜLDSE TAJUB NÕUTUSTNÕUTUS MUUDAB NII JÕUTUKSET EI TEA TAJUDAGITAJUTAGUNE AJU, ALATAJU, TAGUTAJUAIMAB NII MÕNDAGI AGA ÜLETAJULE EDASTAbNÕUTU TEADVUS MÕTTEVILJA EI KANNAKUI VAID TEAKS, KUHU KURAT KÜLLALATEADVUS PANNA

THE SAME OLD FEELING COMES TO ME

ESMAKOHTUMISE, ESMALAHKUMISE PÄEVKUI ERINEVAD ON NEMADNEED KAKSINIMEST, PÄEVA

NOIL PÄEVILVALU ON OMETI TUTTAVENNEGI MINDUDNII KOKKU KUI LAHKU

TÄNAN, MU KALLIS, ET JÄTSIDÜTLEMATA. SA OLID MUL TEINE

AGA VALU ON VAHVA  JA TÄIESTI TALUTAV, TUNTAVTUTTAV VALU, NEETULT TUTTAVESMAARMASTATUGA LAHKUMINEKUST PEALEAGA SEE VIIMANE OLI JU HOOPIS TEINE INIMENE BUTTHE SAME OLD FEELING,

* Luuletuse tõi Ott Arder Sirbi talitusse mõni nädal tagasi.

Ott Arder, kelle luulet lugedes ja lauldes on lustinud mitu põlvkonda eesti lapsi, vastas aastal 1997 ajakirja Hea Laps küsimusele, missugust päeva oma lapsepõlves peab ta ilusaimaks: ?Tagantjärgi tundub lapsepõlv õige päikseline, nagu ka see kaunis augustikuu päev, mil ma esimest korda tundsin, et vesi kannab. /—/ Kerge laine õõtsutas mind, ajasin käed laiali ja sain ühtäkki aru, et igasugune rabelemine on täiesti ülearune. Õige pea oli ujumine mul selge. Jah, see oli suur päev! Olin siis kuueaastane. Aastakümneid hiljem kirjutasin luuletuse, milles on ka järgmised read: MERI KANNAB SUURED LAEVAD, / MERI KANNAB PÕNGERJAD. / MERES PEEGELDUVAD TAEVAD, / ELAVAD KA ANGERJAD.?

26. juuni pärastlõunal leiti luuletaja elutuna sellestsamast laevu kandvast ja taevaid peegeldavast merest oma perekonna suvekodu lähedalt Kassarist. Üks elu- ja lauluring oli täis saanud…

Eespool mainitud intervjuus ütles Arder: ?Mu kallis isa ja õige paljud inimesed on mulle head eeskuju andnud, aga oma käänulisel eluteel kipun ka halbu eeskujusid jälgima, nõnda ma iseend küll eeskujulikuks pidada ei saa. Aga kui mõni minu kirjutatud tekst kellelegi eeskujulik tundub, olen siiralt rõõmus.?

Suuri eeskujusid võis Ott oma perekonnast leida palju: pastorist isa Arpad Arderi ja vanaisa, kuulsa laulja ja muusikapedagoogi Aleksander Arderi juured sidusid teda riigimees Jaan Poskaga ning suguvõsas on veel teinegi kirjanik ? Rootsis elav Ilona Laaman.

Poeedi haridusetee oli tõepoolest käänuline: see algas Rakvere 1. keskkoolist, jätkus kaugõppekeskkoolides ja katkes Tallinna Pedagoogilise Instituudi esimesel kursusel. Sestpeale proovis rahutu hingega luuletaja mitmeid ameteid, kuni jäi 1974. aastal vabakutseliseks kirjanikuks.

Ott Arderi tööd ? nii täiskasvanutele kui ka lastele kirjutatud värsid, laulutekstid, artiklid ja isegi tõlgete valik ? on äraütlemata sarnased oma loojaga: neis on nii lapsesuu-otseütlemisi, poisilikke vigureid, vaimukat sõna- ja kõlamängu kui ka elukogenud biitniku säravaid vaimuvälgatusi. Debüteerinud 1973. aastal ajakirjas Noorus, sai ta peatselt omainimeseks ja mõnusaks jutuvestjaks nii satiiriajakirja Pikker, lasteväljaannete kui ka mitmete ajalehtede toimetustes. 1980. aastatel avaldatud luulekogud jagas Arder kindla käega ?kahte lehte?: lastele ilmusid sellised ðedöövrid nagu ?Bumerang? (1980), ?Koer poiss sõitis jänest? (1982), ?Mine metsa!? (1986) ja K. E. Söödi lasteluule auhinna pälvinud ?Valge raamat? (1989) ning täiskasvanutele olid adresseeritud ?Üks kõiksus? (1982) ja ?Tasakaalukeeled? (1988). 90. aastatel ilmunud ?Potsatus? ja ?Igavene eesel? sisaldavad aga lisaks lastepärastele värssidele juba rohkesti ?suurtele? suunatud alltekste ning viimases, kirjaniku 54. sünnipäeva paiku ilmunud ?Puupeatuses?, on laste- ja täiskasvanuteluule omavahel lausa läbi kasvanud. Oma 2001. aastal ilmunud luulekogus ?Tähe(d) tolmus /Tähetolgus? tunnistab poeet: ?Kuid on esmatähtis /tähtis nii mis kole/ ikka olla loetav/ heale lugejale.?

Ott Arderi looming jääb heale lugejale nii loetavaks kui ka kuulatavaks. Tema laulutekstid, mis on loodud Apelsinile, Rujale, Ultima Thulele ning paljudele teistele ansamblitele ning solistidele, jäävad eesti levimuusikasse püsima ja lisaks koorilauluklassikaks saanud värsiviisistustele tehakse kindlasti tulevikuski Ott Arderi luuletustest uusi vahvaid lastelaule. Kuid on kurb, et enam ei tule Oti sulest ühtki uut luuletust…

Otil oli palju sõpru, mõttekaaslasi ja austajaid, tema elutee oli isepäine ja elulaad hipilikult pillav ning sädemeid pilduv. Luuletaja mõttelaadi iseloomustavad ehk kõige enam ta enda värsid: ?NII ON KÜÜNLAD TEHTUD,/ ET ELAVAD PÕLEDES./ KÄSIKÄES ELU JA SURM/ ON KÜÜNALDE TULEDES.// ELAS KORD ÜKS KÜÜNAL…/ JA PÕLEDES LÜHENES./ ÄRA PÕLES KÜÜNAL,/ KUID PIMEDUS VÄHENES.?

Sügav kaastunne luuletaja emale, lastele ja kõigile lähedastele.