Raadio, armastan Sind!

Kerttu Soans

Sügavus ja ilu on ikka veel ka Vikerraadiost kadumas. Raadio, armastan Sind! on tõestisündinud lugu. Mõni kuu tagasi, oma lapsepõlvkodus käies, leidsin vanast raadioaparaadist just sellise kirja. Olin peopesasuuruseks murtud ruudulise vihikulehe rikki läinud plaadimängija vahele toppinud, kust see nüüd mulle vastu vaatas: aastaarv 1979 üleval paremas nurgas.

Ka nüüd sosistan ma vahel: ?Raadio, armastan sind!?, seda vaiksetel öödel, kui lapsed on magama jäänud ja Vikerraadiost tuleb luulesaade, kolmapäeviti jah.

Luule, mis vähendab lummuse nappust

Raadio kui meedia ise on palju muutunud. Lummus, üks kaasaja suur defitsiit, on sealtki kadumas. Kuulaja fantaasiat kasvatavatest salapärastest raadiohäältest, häältest, kelle omanikku võis vaid ette kujutada, on mõnes kanalis saanud lahedad okei-tüübid ja neid võib isegi trammis näha! Ekraanil, kus näidatakse reklaami, muidugi. Vikerraadio kavva on jäänud veel vaid üksikud sõna ja mõtte pingul vahekorda väärtustavad ja tundetähelepanu arendavad saatesaarekesed ja eks nemadki on vahva vahuse tulva alla loksumas, mis lopelt ja lahedalt hõlmab me audioatmosfääri. Siiski ? keskööprogrammid nii vana kui uue luulega viivad mu veel ohkeni: Raadio, armastan sind! 

?Kas lugeja või kuulaja peab teadma midagi sellest inimesest, kes on need luuletused loonud?? küsib kirjandussaadete toimetaja Maris Johannes. ?Parem on, kui ta ei teaks,? vastab luuletaja Jana Lepik, ?nii saab ta täiendada oma dimensioone.? Ja sellega ongi intervjuu lõppenud.

Kesköises argielu kustunud olekus luulesaadet kuulates nutan, ah tõesti, pingest. Väga noore luuletaja Jana Lepiku sõnad sõidavad must läbi kui silmapiiril koonduvasse täppi kihutavad rongid. Ma ei saa midagi tagasi keerata ega vahele jätta, ainult kuulata saan. Ma reisin, etteantud kiirusel. Virve Pulver on valinud lausa haiget tegevalt orgaanilise muusika. Parem on, et ma ei tea, kes on rongijuht. On Jana Lepik suur või väike, või juhib rongi Piilupart, see on mu enda valida. Ma reisin. Vahepeal loeb tekste näitleja Kersti Heinloo, siis jälle autor ise. Vaevu teen vahet nende häälel, et millal üks või millal teine. Sõnad tulevad udu-uste maalt, maalt teispool vett, kust on pärit poeedi inspiratsioongi. Muudkui astud ja astud neist ustest sisse ja läbi, silmad kinni seotud. Süda erutusest hüppamas. Rong kihutab. Pinge on terav nagu rongirööbastest kahele poole sähvivad sädemetõmbed, luuletaja südametõmbed.

 

Et poleks väikesi jõuetuid kodanikke

Üle paarikümne aasta olen kuulanud raadiost hääli, mis on õpetanud mind luulet kuulama ja luuletamagi on õpetanud. Paar viimast aastat on tekste ja lugejaid valinud Maris Johannes, terve mu eelnenud elu Mari Tarand. Häältel ei olnud nägu, ma ei teadnud, missugused on need mehed ja naised, need kesköised kõnetajad. Olin imestunud, kui ise raadiosse tööle minnes kolleegidega tutvudes nägin, et näiteks pisikeseks, võib-olla nii Viplala masti meheks peetud Tanel Lään on tegelikult üks pikk sihvakas härra!

Kolmapäevased luulesaated Vikerraadios hoiavad riigiraadios eesti keelt kui vastutustunde avaldumist, armastust ja austust. Unikaalsete võimalustega riigiraadio stuudiotes on salvestatud sadu ja sadu lugusid ja jutte, loetud linti originaaltekste elavate ja juba ammu lahkunute poolt. Ikka veel öeldakse ?loeb? Juhan Viidingu või Jüri Krjukovi kohta, paljudest teistest ja veel kaugematest rääkimata.

Koos kuuldud tekstil on ühendav jõud. Ka mina tahan luulesaadetega püsida nende eetrisse mineku reaalajas. Õpetaja ja just valmis saanud uue aabitsa autor Jaanus Vaiksoo ütles mulle hiljuti, et loeb vahel 12. klassi õpilastele kirjandustunnis mõnd novelli ette. Kui novell on liiga pikk, siis jaotab ta selle õige mitme tunni lõppu. Ettelugemine siduvat klassi, muutvat teksti mahuliseks ja justkui kohapeal sündivaks ning vaigistavat igasuguse hajameelsuse. Kummaline! Meie ajal, eks ole? Kui noori (ja nüüd juba ka vanu) peetakse nii mõnigi kord ainult vahvat, toredat ja lahedat tarbivaiks.

Saade Jana Lepikuga Jana Lepiku luulest pani mind tõsisemalt mõtlema raadiofenomenile ja sellele, kuidas raadiost samm sammu haaval kaob see, mis saab olla vaid raadios, kuidas keelesaated, kunstilised sõnasaated, kuuldemängud nende seas, on surutud ebaolulisse, sinna, kus olevat igavuse soo, siinkohal ? intellektuaalsuse üleküllus. Kuidas keerulisem, tundlikum ja harivam leiab ruumi vaid Klassikaraadios (kas seetõttu jääb seal vähem ruumi muusikale?) ja kuidas kõige kuulatavam kanal Vikerraadio neist järk-järgult tühjeneb, täitudes läbimõeldud teksti asemel mitmetunniste teatelupsukestest komponeeritud põimsaadetega, mis rõhuvad kergele ja kordavale, vaimset pingutust ja osalust miinimumi viivale.

Ometi tean, kuidas näiteks lapsed, need kõige püsimatud, kuulavad unejuttu, kuidas nad kuulavad teksti, mida loetakse ette, mida loeb ette täiskasvanu ? inimene, kellel on elukogemus. Või kuidas nad kuulavad kuuldemängu. Ja mitte ainult lapsed, ka ma ise, juba vanem inimene.

Ilma pildita sõna, mida on mitu korda läbi mõeldud, harjutatud ja lihvitud, jõuab inimese ajju hoopis teistmoodi kui niisama-keeles räägitud otsesaate päevakajaline jutt, olgu siis pildiga või pildita. Lihvitud sõna mõte imbub peene joana ajukurdude vahele, ajurakkude sisse, pannes need kihisema loomisprintsiibil. Hakkan mõtlema seda, mida kuulen, hakkan seda ise kujustama, ise nähtavaks muutma ja see teebki mind sügavalt osaliseks. Just see, et mulle kõike ette ei öelda, paneb mind vastutama. Ka selle eest, kuidas meie maailmas üldse elu läheb, siin Eestis kaasa arvatud ja eriti. Kõik inimesed vajavad kihisemist ajukurdudes, olgu nad noored või vanad, palju õppinud või vähem õppinud. Et poleks kodanikke, kes tunneksid end väikese ja jõuetuna.

P.S. Kordussaadet ?Lahtine taevas? Jana Lepiku luulest kuulete 22. juunil kell 22.05 Vikerraadio ?Keskööprogrammis?. Nii seda kui mitmeid teisi luulesaateid saab kuulata ka Eesti Raadio Iinterneti-leheküljel.