Repliik

HEIDO OTS

Eesti üha kirjaoskamatumaks? (Vt. Sirp 16. VII 2004, ?Uus Eesti toimib ka kirjaoskuseta? Intervjuu EKI grammatikasektori juhataja Peeter Pälliga?.)

Armsad õsujad, kena teist, et viitsite praeguses kultuurikatkestuses vaevlevat resp. sellest õndsas teadmatuses unelevat haritlaskonda keele ja meele asjus aeg-ajalt raputada. Usutlus 16. juuli lehes lausa vapustas mind ühes oma lõigus nähtusega, mida ma olen nimetanud pakil-käpakil revisionismiks. Kus tahes argikeeles (vahel olmelistest, hädavaevalt artikuleeritud jõminatest-pominatest moodustatud tekstikorpustes, vahel muulaste kõnepruugis, vahel keeletundidest kõvasti poppi teinud avalike esinejate suus) hoomatud ?hälbe? ees laskutakse hardunult käpuli ja kukutakse pakiliselt arutlema kirjakeele, õigemini standard- ehk haritkeele reeglite vastava muutmise üle. Küsimata, kas keele eritlus- ja väljendusvõime ning süsteemsus sellest võidab. Tegemata ise eri keeletasanditel selget vahet, võib muidugi saada plusspunkte teistelt, kes samuti vahet ei tee (see ei takista küll neid viimaseid esimesi keelefüüreriteks sõimamast).

Sõna hälve on eespool jutumärgistatud sellepärast, et argikeele kui hoopis teise keeletasandi ühtelugu ja kiiresti muutuvaid vorme ei tuleks üldse rutata ühte sobitama korralikult paigas ja hoolikalt hoidmisele kuuluvate haritkeele vormidega. Nendevahelised erinevused on loomulikud ega kujuta endast mingeid kõrvalekaldeid. Sest ? millest need peaksid olema? Argikeele norm oleks ju absurd. (Olen asjast kirjutanud pikemalt Keeles ja Kirjanduses 1998. a., lk. 327 ? 333. Sellele Peeter Päll kaudselt viitabki.)

Keelehooldajad tavatsevad pakil-käpakil revisionismis süüdistamisele vastata, et ega me ju midagi eriti enam ?vabaks? annagi, et muusjumi-tööõnnetus on ammune asi ja noh, need ?inimeste osad? või, vabandust, ?osad inimesed?, need on ju mõeldud vaid rööpvõimalusena (kuigi raadios-lehtedes pandud peaaegu ainuvalitsema). Kuid muidu üpris piiratult argikeelsed tabloidiajakirjanikud on teinekord terased kui harakad ja leiavad läikivad ?vabaksandmised? üles mitte üksnes justkui ?vaid rööpvõimalusi pakkuvatest? keelehooldematerjalidest, vaid ka nimekate keeleteadlaste eesti-kreeka-ladina segakeelde hästi ära peidetud sisuga eriuurimustest. Näiteks üks hiljutine üpris spetsiifiline kirjutis Keeles ja Kirjanduses lõppes lausega (lõpuosa tõlgitud eesti keelde): ?Uuematest muutustest võib täheldada omadussõnaliste sidendite (missugune, milline) nimisõnalist kasutamist?. Vaevalt jõudsin mõelda, et mis ?uuematest? küll ? nt. Ilmar Tõnissonigi 1937. a. kirjutistest võib leida päris hulgi toda ?proadjektiivsete relativeerijate substantiivset kasutamist? ehk lihtsamalt öeldes katorõi juurutamist eesti keelde. Ja ennäe ? juba tulebki ajakirjanikuhakatis ning teatab, et katorõi on nüüd vabaks antud ja keelehoolde tauniv suhtumine äpardunuks tunnistatud. Võib kirjutada, et mees, milline siin käis, oli keelemees.

Nüüd vastatakse aga Sirbi küsimusele, et kas oleks otstarbekas eesti keele õpetamises mingeid muutusi teha (küsimuse mõte ilmselt selles, et kuidas õpetust tõhusamaks muuta), nii, et keeleteadlased tuleks panna eesti sihitise reegleid muutma! Tõesti, häda sihitisega on suur. Muidu hea jutuvestja David Vseviov pole saanud aega eesti sihitisereegleid ära õppida, sest selleks tuleks võib-olla üks pühapäevatäis ?Müstilist Venemaad? vahele jätta. Seepärast õpib hoopis eesti rahvas temalt regulaarselt, iga pühapäev, kuidas eesti sihitis tolles duaalses vinitelnõi padeþ?is käib. Omastavas käändes täissihitist kohtame poolharitud ajakirjanike toodangus üha harvem. Ka on nad unustanud, mis käändes käib sihitis eitava sisuga lauses. Ja ongi käes aeg pakiliselt reegleid muuta.

Järgmiseks võiksid grammatikud võtta päevakorda käänete arvu otsustava vähendamise. Neid võiks neljateistkümne asemel jääda nii kolm-neli. No äärmisel juhul kuus (see oleks väga käepärane neile, ?kellele eesti keel pole emakeel?).

Ainult et? mida peame tegema meie, kelle emakeel on veel eesti keel?