Tagasivaade konfliktide(ta)konverentsile

Maris Saagpakk

Novembrikuu teisel nädalavahetusel peeti Saksamaal Lüneburgis konverents ?Rahvuslikud ja etnilised konfliktid Eestis ja Lätis sõdadevahelisel perioodil?. Saksamaal on keerulise ajaloo tõttu nii mitmeski Ida-Euroopa riigis veel lahendamata probleeme ja teravaid vaidluspunkte, eriti puudutab see Poola ja T?ehhi alasid. Omamoodi isegi huvitav, et Saksamaa ja Eesti suhteid mineviku varjud sugugi ei tumesta. Konverentsi õhkkond näitas, et tänapäeva eestlastele ja lätlastele on tolleaegsed rahvuslikud konfliktid küll huvitav teema, kuid see ei puuduta meid enam väga teravalt. Tundub seega, et emotsionaalsel pinnal ja rahvusliku eneseteadvuse seisukohalt konflikte enam ei olegi. Küll aga on lahendamata küsimusi ja uurimata valdkondi ajaloolaste vaatenurgast vaadatuna.

Konverents toimus sarja ?Balti seminar? järjekordse üritusena, juba kuueteistkümnes kord tuldi kokku ja peeti ettekandeid Balti riikide ajaloost. Korraldajaks oli Lüneburgis asuv Carl Schirreni Ühing, baltisakslasi koondav institutsiooniks Saksamaal. Konverentsi eesmärgiks on eesti, läti ja saksa ajaloolaste kokkuviimine ja mõttevahetuse ärgitamine. Eestit olid seekord ettekannetega esindamas Sirje Kivimäe, prof Jüri Kivimäe Toronto ülikoolist, prof Tiit Rosenberg Tartu ülikoolist ja allakirjutanu Tallinna Pedagoogikaülikoolist. Ettekanded hõlmasid mitmeid valdkondi, rahvustevahelistest konfliktidest rääkides ei pääse mööda maareformist, vähemusrahvuste kaitseks loodud seadustest, sakslaste ümberasustamisest ja sakslaste hoiakutest eestlaste ja lätlaste suhtes.

Esile tõsteti konverentsil fakti, et kuigi Eestit ja Lätit mainitakse baltisaksa ajalookirjutuses tihti n-ö ühe hingetõmbega, erines Eesti ja Läti Vabariigi suhtumine oma vähemusrahvustesse mõneski mõttes: Eestis oli see liberaalsem, Lätis rangem. Vene tsaaririigis vähemusena elanud eestlased suutsid suhtuda empaatiliselt kaasmaalastesse, kes sattusid uue riigi loomisega ebasoodsasse olukorda. Selle tulemusena kehtestati Eestis esimese vabariigi aastatel eeskujulik vähemusrahvaste kultuuriautonoomia seadus. Lätis täitis sama funktsiooni kooliautonoomia seadus, mis ei võimaldanud Eestiga samasugust vähemuskultuuride toetamist. Teistsugust lahendust Lätis ei tohiks aga sugugi põhjendada vaid lätlaste kitsarinnalisusega, läti rahvas oli Esimeses maailmasõjas pika kaevikusõja tõttu märksa rohkem kannatanud ja seetõttu oldi seal kiivamad omakultuuri kaitses, samuti oli Lätis vähemusrahvaste osakaal suurem.

Konverentsi korraldajate nimel kokku võttes ütles Detlef Henning, et vähemusrahvuste ja põlisrahvuse suhetes tuleb alati esile lojaalsuse küsimus, mis tundub olevat otsustava tähtsusega. Oluline pole seega mitte ainult enamuse poliitika vähemuste suhtes, vaid samavõrd ka vähemuste poliitika enamuste suhtes. Juhul kui vähemusrahvus näitab välja oma lojaalsust riigi vastu, kus ta elab, on konfliktide üks võimalik tekkepõhjus kõrvaldatud. Riiki ei pea üles ehitama vaid ühest rahvusest inimesed, oluline on see, et demokraatlikus riigis vastu võetud seadused oleksid kõigile ühtviisi täitmiseks. See konverentsi lõppsõnana kõlanud tees on ka tänases Euroopa Liidus eri tasanditel äärmiselt aktuaalne, ükskõik, kas pöörame pilgu Läti vene koolide või Hollandi äärmuslike moslemite suunas.