TARTU-LUULETUSED

 

VAHUR AFANASJEV .

utrat

see tähendab kaotamist

varasügisel

lilled jääks kui ei külmu

murduvad valgused

tartu akendel

ja mina ma tunnen

et olengi see linn kus linna ei ole

kus aeg pressib asfaldisse sügavad

vankrirööpad ja nurkadel

natsionaalsotsialistlikud pätid

rüüpavad õlut mida nad teevad

päeviti tehases

tähtvere mäe nõlval

ülalpool supilinna

mis samuti polegi linn

.

kaotatud

see tähendab et midagi oli

siiski

olemas enne kui kaotati

ajutiselt või lõplikult

tartu tuiksoontel jõlkudes

noorena purjus täis mõtteid

raudteest pungist romantikast

alasti tüdrukuist vaguni tamburis

ükski või kahe- või kolmekaupa

salkades

häbemekarvades patsid

kodus joonistuslaual

akvarellid pintslid ja paber

kurgede kolmnurk lahkumas

metsaseelikust ümber me linna

.

kaotatud mõtete linn

linn mis neelab ja seedib

kõik mõtted mida vastu kevadet

puruks pillanud olen

kõndides tuhk taldade all

tammelinnas bussi pealt bussile

hallid jäljed mu maailma kõrbes

kõrvetiste ja kartuli vahel

torino sarvekeste ja tomatikastme

all ja ühtaegu ülal

hakkab paistma peetri kiriku tornitu torn

mille vaskplekist katus nüüd värskelt

veel läigib

südames tusapilv õhtune peedivein

.

tartu

su nimi on ülikool

mõttemasina seedekulgla

bioloogiline aparaat

kus püüdsin hingata vähem

et säiliks sidemed eluga

marli kuid rebenes hilju

haav sai nähtavaks üha

teadvus kui pakatav haav

tartu aborigeenide

hallis provintslasekõrbes

suure moonina taevasse pürgis

juurdus pudelis makaron toiduks

öine öökija suitsu ei küsinud

siis kui tallasin raekoja platsi

suletud äride pilgud jäid kustu

.

.

tähistaevasse puuritud nokkel

jõuetu isegi biina

observatooriumi teleskoopsilmade ees

paljastub helendav kolmnurk

kiivalt hoitud salaja kaotatud

kirikumüüride embuses lauldud

igatsustiine sõna mu huulil

kui ostan putkast bussile pileti

tartus tramme ei ole

vaid raudtee

relsid ja rööpad

kuhugi mineku sümbol

kus tänase segisti avaneb

.

kaotada minna siit ära

tsiviliseeritud maailma

ära viha ja tühjuse juurest

kaubanduskeskuses põrkuvaist kärudest

kummivilinast fooride kurgus

kaugele kutsuvalt ära

ei lase mind piletimüüjad

kes nõuavad passi ja elundikaarti

ajudoonori märgikest rinnas

mis samuti tühi on südamest tartus

mis samuti tühi on tellistest tartus

mis samuti tühi on kuid siiski tartus

.

kodumaa

see oledki sina oled

sa tartumaa turism

oled kaotatud õnne sihtasutus

oled tartu maakond ja mõnda seal sees

oled emajõe jõeriik marsruudid ja viited

oled läbi aegade olnud

tuntud teerist ja kõikide maade

rahvaste luude

monument toomemäe orus

mille nime ei tunne vist keegi

mille taga asus avalik peldik

kuhu üksvahe lubati teha

avalik restoran

nimega valge laev

.

tartu

is the second largest city

in estonia just nagu oleks

meil sitisid pealegi suuri

suurimad

konkureerivaid paiku

kus muulukaid pole iialgi nähtud

kus asfaldist kasvavad kivid

kus lõhnab linnapark laulab fontään

kuid alasti poisike sajatuhandes

tartlane kivi peal üha

istub ja priskemaks vassib

linna hingede hulka

.

kossuviina

köögis ja grillipeol

rüüpan sinuga saatan

haamer keerleb mu kukla

kohal kui imelik maailmaruum

süttib täis sügist on õhtu

taevas plingivad tartud

kutsuvad astuma sammu

katlaruumi kus võiksin

segistit näppida kuni

peremees perra mul tulesi

küünarpuu pikka peona