Toimetaja on autori teine, täpsem silmapaar

Aili Künstler

Tallinna ülikoolis koolitatakse referenttoimetajaks. Kui kaua sellist ametit on saanud juba õppida ja palju on lõpetanuid? REILI ARGUS, TLÜ eesti keele ja kultuuri instituudi direktor, eesti keele dotsent: Referent-toimetaja bakalaureuse õppekava avati 2002. aastal ning selle õppekava lõpetanuid on praeguseks 56. Lisaks õpetatakse  Tallinna ülikoolis alates 2004. aastast keeletoimetamist ka magistriastmel.  Mis sorti toimetamist õpetatakse? Keeletoimetamise aluskursusel õpitakse korrektuurimärke, saadakse ülevaade toimetaja tööülesannetest, eri tüüpi tekstide toimetamise üldpõhimõtetest ja etappidest, selle kursuse käigus toimetatakse tarbeja  mõningaid ajakirjandustekste. Järgneb tõlke toimetamine, keskmes tõlketeksti peamised probleemid. Referenttoimetaja õppekavas on veel tehnilise toimetamise aine, kus tähelepanu all teksti tehniline viimistlemine ja visuaalselt korrektne vormistus, alates tabelitest ja joonistest kuni üldiste kujundusprintsiipideni. Valikainetena on referent-toimetajail  võimalik kuulata toimetamisalaseid kursusi nagu majandus- ja halduskeel, ilukirjandusteksti toimetamine ning tehnilise teksti toimetamine. 

Kas kõik kolmeaastase õppe läbinud teeksid ära ka magistriõppe katsed?

Seniajani on küll nii olnud, et kõik referent-toimetajana lõpetanud, kes on soovinud õppida keeletoimetaja magistrieriala, on seda ka saanud. Magistriõppesse keeletoimetamist õppima peaks tulema inimene, kes oskab märgata kohmakat ja halba  keelekasutust ning tunneb eesti õigekirjanorme. Lai silmaring ja avar maailmavaade kuuluvad samuti selle ameti juurde. 

Kuhu sobiksid tööle bakalaureuseõppe läbinud referent-toimetajad?

Referent-toimetajad sobivad tööle kõikjale, kus on vaja hea võõrkeeleoskusega (õppekavast pool on võõrkeeleõpe) ja korrektset eesti keelt oskavaid inimesi. Referent-toimetaja saab hakkama lihtsamat tüüpi tekstidega, selle eriala lõpetanud ongi põhiliselt läinud tööle kaht tüüpi asutustesse:  ministeeriumidesse ja teistesse riigiasutustesse referentideks ning (enamasti) ajakirjade toimetustesse keeletoimetajateks. 

Kas tõlkimist õpetatakse kõigile? Mulle tundub, et toimetamisoskuste  üks eeldusi on tõlkimisoskus: kes on pidanud endale tõlkides küsimusi esitama, see oskab ka teiste kirjutatud tekstis küsitavusi näha.

Referent-toimetajad saavad õppida suuremas punktimahus kaht võõrkeelt, enamasti inglise, aga sageli ka saksa, soome või vene keelt. Võõrkeeleplokkides on edasijõudnute kursuste kavas ka tõlkimisega seonduvat,  kuid eraldi tõlkimisalaseid ained peale tõlke toimetamise referent-toimetajate kohustuslike ainete hulgas ei ole. Kuna meie ülikoolis on aga vabaainete maht väga suur, saab iga üliõpilane soovi korral tõlkimisega seotud aineid oma õppekavva ise juurde valida. Sellist võimalust kasutatakse päris tihti. 

Ega tekst ju pelgalt käändelõppude muutmise ja komapanemisega suurt paremaks lähe, korrektsemaks küll, oluline on mõtteselgus ja keelevahendite  mõttekas valik. Referent-toimetajad, kes Sirbis minu juures pärast kolme aastat õppimist praktikal on käinud, suurt tekstiloomesse ei sekku, samuti ei panda tähele loogikavigu ja vasturääkivusi või segasust sisus. Ega seda vist annagi nii väga õpetada – või siiski?

Loogikavigu märkama saab natuke, aga ainult natuke õpetada küll. Olen  ikka toimetamistekstidesse mõne loogikavea sokutanud ja üliõpilasi selliseid vigu märkama suunanud, kuid et vead on äärmiselt ettearvamatud ja mitmekesised, on üliõpilasi sellisteks n-ö kohtumisteks üksjagu raske ette valmistada. Kuigi mingil määral saab õpetada teksti ebakohti märkama, panevad siiski mõned inimesed sisulisi vasturääkivusi ja loogikavigu  lihtsalt paremini tähele kui teised. Tuleb aga veel meeles pidada, et tegu on kolmanda kursuse üliõpilastega, kes ei ole toimetuses töötamiseks kindlasti veel päris valmis (tuletagem meelde, et omal ajal õpiti eesti filoloogia erialal vähemalt viis aastat) ja peavad päris toimetajaks alles kasvama ja hulga tekste toimetama. Oma nooruse ja kogenematuse tõttu nad  ilmselt lihtsalt ei julge teksti sisulistesse probleemidesse väga sekkuda.     

Millised on eriala valikained? Kes  neid endale valivad?

Referent-toimetaja õppekavast moodustavad valik- ja vabaained rohkem kui 60%. Kõigepealt on vabalt valida teine võõrkeel, mis kõige sagedamini on saksa, prantsuse, soome või vene keel. Seejärel valitakse tavaliselt mõni suurem kõrvalaine (ühe kindla eriala ainetest koostatud plokk). Referenttoimetajad on kõrvalaineteks  sageli valinud tõlkimisega seotud plokid, näiteks ilukirjandusliku tõlke, aga ka sellised kõrvalained, mis on ehk rohkem seotud referenditööga, nagu dokumendihaldus, Euroopa õpingud ja rahvusvahelised suhted. Kui võõrkeeltest ja kõrvalainest veel vabu ainepunkte üle jääb, võib valida mida tahes – idamaade kultuurist aeroobikani. Sageli kulutatakse vabaainete  punktid mõne eksootilisema keele õppimisele, viimasel ajal on eriti moes õppida näiteks kas jaapani, türgi või korea keelt. 

Terminoloogiamoodul … Mida oskab see, kes selle eest 16 ainepunkti kätte on saanud? See peaks olema kohustuslik ükskõik mis erialal kõrghariduse omandajale. Kas on?

Loomulikult peaks terminoloogiamoodul olema kõikidel erialadel kohustuslik, on ju igal erialal vaja oskust valida ja kasutada õigeid termineid, kuid praegu on nii, et kõnealuse mooduli  saab valida ainult vabaainete arvel. Kohustuslik on see moodul ainult keeletoimetaja magistriõppe üliõpilastele. Selle läbinud üliõpilane peaks oskama süsteemselt kasutada termineid, koostada selgeid teadustekste, arvestada teksti eripäraga ning olema võimeline terminiallikaid kriitiliselt kasutama. 

Kui üliõpilased oma diplomitöö ja õppejõud oma teadustöö peavad toimetamisbüroodes korrigeerida laskma,  siis tundub ikka miski väga nihu olevat.

Eks toimetaja kohta olegi öeldud, et ta peab olema justkui autori teine, aga täpsem silmapaar. Loomulikult oleks hea, kui kõik kõrgharidusega inimesed oskaksid nii korralikku eesti keelt, et nende tekste ei peaks enam toimetama, aga paraku see nii ei ole ja ei ole ilmselt (vanemate  toimetajate mälestuste põhjal) ka kunagi olnud. Kuna trükitekstide hulk on tohutult kasvanud, tekibki mulje, justkui oleksid need ka keeleliselt halvemad. Mina seda väita ei julge. Just mõni päev tagasi sattusid mulle kätte meie ülikoolis paarkümmend aastat tagasi kaitstud lõputööd – nende keeleline kvaliteet ei olnud küll sugugi parem kui praegustel, pigem  vastupidi. Probleem on ehk hoopis selles, et tahetakse väga hästi ja targalt väljenduda, aga kammitsetakse end stampide ja tühisõnadega. Liigsõnalisus ja tekstivaht ümbritseb meid aga kõikjal, ajakirjandusest kuni teadustekstideni. Sageli on aga halva keelekasutuse taga hoopis sisulised probleemid: kui mõte on halvasti sõnastatud, pole sellest aru saadud –  segane sõnastus peidab vahel ka mõtte täieliku puudumise. Tihti tulebki toimetajal paluda autoril asi kas või suuliselt ära seletada, alles seejärel saab (sageli toimetaja) teha arusaadava lause. Nii ongi toimetaja roll enamasti alahinnatud, ei nähtu ju tekstist kunagi, millised mõtted on vormistanud autor, millised toimetaja. 

Kas poleks siiski mõttekas koolitada toimetajaks vaid neid, kellel mingil erialal juba haridus käes?

On ju kibe tõde, et asjalikke ja mõtestatud lauseid saab teha vaid siis, kui tekstist sisuliselt aru saadakse ja selle teemavaldkonna  sõnavara vallatakse. Keeletoimetaja magistriõppesse ootamegi filoloogiliste erialade lõpetanute kõrval ka teiste erialade inimesi. Praegu õpib keeletoimetaja magistriõppes filoloogide kõrval näiteks muusika-, infoteaduste- ja õigusalase haridusega inimesi. 

Millised teemad on praegu magistrantidel käsil?

Magistritöö tehakse näiteks lastekirjanduse toimetamise kohta nõukogude ajal, eesti uuemas lastekirjanduses  esinevatest verbidest ja nende seostest soostereotüüpidega, toimetamistöödena on pooleli õiguse- ja ajalooalaseid tekste.  Kus võiks tööturul magistrioskustega keeletoimetaja konkureerida?  Keeletoimetaja magistriõppe lõpetanutest on suur osa vabakutselised keeletoimetajad, mõned lõpetanud töötavad riigiasutustes sellistel ametikohtadel, mis on samuti keeletoimetamisega seotud.