Alice Kask “Viis vaadet” Temnikova & Kasela galeriis

Alice Kask, Nimeta, õli, akrüül, lõuend, 202×251 cm, 2023.

Alice Kask
Viis vaadet
22. märts – 12. mai

Alice Kase isikunäitus “Viis vaadet” on avatud galeriis alates 22. märtsist.

Näitusel “Viis vaadet” pakub Alice Kask oma suureformaadiliste maalide kaudu iseseisvalt eneseküllaseid sissevaateid maalikunstniku maailmatunnetusse, millele on iseloomulik teatav eksistentsiaalne kummastus inimeseks olemise üle. Kase maalide tõlgendusruum on tavapäraselt piiritlemata ning etteantud temaatilist raamistikku orientiiriks võtta ei ole. Küll aga on ette antud kujutised, sageli kas üksikute anonüümsete inimvormide või inimlike argiste esemete kujul, mis maalide ilmselgete keskmetena nõuavad endast lähtumist.

Sarnaselt maalidele loob ka pealkirja „Viis vaadet“ kandev näitus enda kui terviku suhtes avara tõlgendusruumi, sest jätab vaataja otsustada, mida on vaadete all silmas peetud. See, kas siin on ennekõike tegu viie silmavaate või seisukohaga – nii-öelda visuaalse või ideelise lähenemisega – ei oma suurt tähtsust, sest ainult ühe valimine tasalülitaks tervikut. Alles visuaalse ja ideelise koosmõjus hakkavad tõlgendused päriselt esile kerkima, ning see kehtib nii siinse näituseterviku kui ka individuaalsete maalide osas.

Kase maalidele omastest koosmõjudest keskseim on aga teatav tasakaalustatud pingestatus sümboolse ja reaalse vahel. Maalidel kujutatud realistlikud vormid ja anonüümsed subjektid on pärismaailmast justkui välja tõstetud, kõigest kõrvalisest lahti lõigatud ning abstraktselt visandlikku maali-maailma ümber asetatud. See kõik mõjub oma võimsas kujundlikkuses paratamatult sümboolsena, kuid samas ei ole see sümboolsuses kunagi päris lõpuni konkreetne või otsekohene. Blaise Pascal on sageli öelnud, et „inimese ebaõnn tuleneb ühest asjast, tema võimetusest vaikselt ühes toas viibida.“ Oma maalidel kujutaks Kask justkui neid vaikseid metafoorseid tubasid, milles siiski üritatakse selle võimetusega kuidagi toime tulla või kõigest hoolimata kuidagi vaikselt olla, olgugi et see on määratud ebaõnnestuma.

Olukorrad Kase maalidel on sageli justkui ühelt hetkelt teisele ülemineku ajalised nüansid, mis on samaaegselt ka aegadeülesed või isegi ajavälised. Tagasihoidliku tonaalsuse ja traditsioonilise alatooniga vormid ja rõivad mõjuvad neis oludes samas jällegi aegadeülese üldistusena, ning mulje, mis selles vastasmõjus tekib, ongi seeläbi samaaegselt nii konkreetne kui üldsõnaline; nii spetsiifiline kui kõikehõlmav. Sihikule on võetud miski, mis päriselu jääb pigem tabamatuks, ning mida ei ole kerge ka sõnadesse panna.

Mitmed siin näitusel eksponeeritud maalid, kaasa arvatud kunstniku senisele loomingule pigem mitte-niivõrd-omane loodusvaade, pärinevad Alice Kase ja Neeme Külma ühisnäituselt „Midagi on õigemat selles“, mille saatetekstis võttis Tamara Luuk väga kõnekalt kokku Kase töömeetodi, leides, et ta on „halastamatult täpne selles, mida ta näidata tahab, sirgjooneliselt otsekohene varjamisväärset peites. Ainult looduse jätab Alice oma läbinägeva pilgu alt välja, vaatab seda kaugelt ja näeb endast suuremana. Tume ja sünge stiihia on vaid visandlikult tabatav, üksnes distantsilt pildile püüdmist võimaldav. Nii keeruline ja samas nii lihtne. Nii aus, kui võimalik.“

Tekst: Marten Esko
Näitust toetab Punch Club.

Galeriis
Nina Võnnõku Ukraina
kuni 17. märts

Kai Keskuse ees kail
Katja Novitskova
Maa potentsiaal
kuni mai 2024