Mare Mikof ja teised tüdrukud Arsi projektiruumis

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Olete oodatud Mare Mikofi näituse “Mare ja teised tüdrukud” avamisele Arsi projektiruumis reedel, 5. novembril kell 19.
Avamisel etendub Sveta Grigorjeva performance-skulptuur.
Näitus on avatud 5. – 28. XI 2021.

Kui Mare Mikofi viis aastat tagasi Tartu kunstimuuseumis toimunud isikunäitust tutvustati kui “võimalust kulgeda läbi viimase poolsajandi ühe kõige olulisema eesti skulptori loomingulise kujunemise, kohtuda ta teele sattunud kolleegide ja ühiskonnaelu tegelastega, saada osa kunstniku mõttemaailmast ja esteetilistest tõekspidamistest”,  siis seekordse isikunäituse puhul tuleks seda kulgu vähendada veerandsajandile ja kitsendada piiritletud temaatikaga – naise käsitlusega. Kuigi Tartu kunstimuuseumi ja ka Arsi projektiruumi näituse ajend on seotud kunstniku ümmarguse tähtpäevaga, ei olnud ei viie aasta tagune ega ole ka praegune väljapanek tavapärases mõttes retrospektiiv. Mõlema puhul on Mikof ise olnud aktiivne kaasamõtleja ja uute, spetsiaalselt just nende väljapanekute puhuks valminud töödega kohalolija. Mare Mikof on ikka siin ja praegu.
Mare Mikof on öelnud, et tema naisefiguurid on avaramas mõttes autoportreed, kus ta saab ennast idealiseerituna esitada. Idealiseeritus ei tähenda tema arvates veatust, piiridesse sobitumist, vaid vastupidiselt – piiridest üleastumist. Enda või ka teiste, talle lähedaste naiste kaudu ja abil saab ta julgemalt eksperimenteerida, kui (mehe)portreede või ka avaliku ruumi teoste puhul.
“Mare ja tüdrukud” on ehitatud üles autoportree mõistele ja piiridele. Millistest piiridest tuleb rääkida? Kas kunstniku enese kehitestatud  või sootsiumis valitsevatest piiridest? Milleks on piirid aja jooksul muutunud? Kas 1990ndate keskpaiga piiride ületamine tähendab seda ka 2020ndate algul?
Väljapaneku juhatab mõtteliselt sisse “Mare” 1995. aastast, see näituse kõige varajasem teos on autoportree selle kõige otsesemas mõttes.  Lühikestes traksidega pükstes naisefiguur ei vasta mitte üheski mõttes väljapaistva ja tunnustatud kunstniku kuvandile, pigem on tegemist triksteri tüüpi iseteadliku ja igavese poisitariga.  “Mare” on eksponeeritud figuuridest ainuke, kelle puhul on jäetud alles esialgne pealkiri. Teised, temaga mõttelisse ringi haaratud figuurid, on seekord pealkirjastatud napilt ja anonüümselt tüdrukutena, nende järjekorra number ei tulene mitte niivõrd tegemise ajast, kuivõrd paigutusest. “Hämarik 2” (2014) on saanud lihtsalt “Tüdruk 2”, “Karjatüdrukust” (2015) “Tüdruk 3” ja nii edasi. Nende algne, aga ka varasemates kooslustes lisandunud tähendus ei ole päriselt kuhugi kadunud, kuid “Mares ja tüdrukutes” on neist saanud kunstniku alter ego’d, teda saatvad Teised. Polegi tähtis, kas nende puhul on tegemist poisitarist “Marele” võrdväärse partneri või ka kellegagi, kes püüab triksterit ohjeldada.  Kõige uuem “Tüdruk”, järjekorras number kuus, on valminud just selleks väljapanekuks.
Autoportree žanri üle mõtiskluste (või ka spekulatsioonide) kõrval ei saa modernistlike tõekspidamistega Mare Mikofi puhul kõrvale jätta ka vormimängu, selle muutust ajas ja dialoogis värviga.

Skulptuuridele või installatsioonidele üldiselt omase staatilise tasandi kõrval tuleb avamisel esitusele ka Sveta Grigorjeva tantsuline performance-skulptuur. Seda esitavad Mariann Onkel, Maria Schotter, Eveli Ojasaar, Pääsu-Liis Kens, Karin Aarelaid ja Eliisabel Jõela.
Performance tõukub groteskse skulpturaalsuse otsimisest kehast – seda just naisele kuuluvast kehast – ja liikumisest, olles sedasi omamoodi hommaa? – õigemini küll femmaa? – Mare Mikofi loodud suurnaiste skulptuuridele ja loomulikult kunstnikule endale.

Mare Mikof (1941) on alates 1970. aastate esimesest poolest kuni tänase päevani tegutsenud aktiivselt skulptorina. Ta õppis vaheaegadega 1961–1971 ERKIs skulptuuri ning 1962–1964 Tartu Riiklikus Ülikoolis ajalugu. Mikof on enamiku elust olnud vabakutseline kunstnik, kuid on episoodiliselt töötanud ka restauraatorina, kunstikombinaadi ARS monumentaalateljee peakunstnikuna ja Tallinna linnakunstnikuna. Alates 1997. aastast on ta olnud skulptuuriõpetaja kunstiakadeemias ja 2007. aastast Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias.

Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kunstnike Liit.

Näitusele sisenedes tuleb esitada vaktsineerimis- või koroona läbipõdemistõend ja kanda maski.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht