„Orhideliirium. Isu külluse järele“ esindab Eestit 59. Veneetsia biennaalil

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

59. rahvusvahelisel kunstinäitusel La Biennale di Venezia eksponeerib Eesti paviljon kunstnike Kristina Normani ja Bita Razavi ning kuraatori Corina L. Apostoli koostööprojekti „Orhideliirium. Isu külluse järele“. Tegu on mitmekülgse ökokriitilise näitusega, mis toimub Rietveldi paviljonis Giardini näitusealal.

Sketch for Estonian Pavilion 2022, author_ b210 architects

Eesti paviljon 59. rahvusvahelisel kunstinäitusel La Biennale di Venezia

Foto: Dénes Farkas/KKEK.

Vasakult: Bita Razavi, Corina Apostol, Kristina Norman.

Foto: Dénes Farkas/KKEK.

Kunstnikud: Kristina Norman ja Bita Razavi
Inspireeritud Emilie Rosalie Saali elust ja loomingust
Kuraator: Corina L. Apostol, Tallinna Kunstihoone
Komissar: Maria Arusoo, Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus (KKEK)
Arhitektid: b210
Disainer: Laura Pappa
Konsultant: Sadiah Boonstra
Produtsent: Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus (KKEK) koostöös Tallinna Kunstihoonega

Rietveldi paviljon, Giardini di Castello Biennale
23. aprill – 27. november 2022

„Õitsev orhidee on elamus. Sõnas „orhidee” on midagi muinasjutulist. Orhideesid peetakse erakordseks. Kõikide nende muinasjuttude hea külg on see, et orhideed on ihaldusväärseks muutunud. (…) Kui orhidee õitseb, räägitakse sellest ajakirjanduses.” Need sõnad pani enam kui sajand tagasi kirja Eesti kirjanik, fotograaf ja topograaf Andres Saal, kes elas koos abikaasa Emilie Rosalie Saaliga Jaava saarel toona Hollandile kuulunud Ida-India territooriumil. Tänapäeval kasvatatakse ja kogutakse orhideesid endiselt ning need on sedavõrd laialt levinud, et kohati võib olla isegi keeruline kujutada ette 19. sajandil Euroopat haaranud orhideliiriumit ehk orhideepalavikku. Ilusatel ja hurmavatel troopilistel orhideedel on aga keerukas ja sünge ajalugu, kus on olulist rolli mänginud koloniaalvõimu laastav ja pikaaegne mõju looduskeskkonnale. Tuues tundlikult kokku teaduse, ajaloo ja esteetika, käsitlevad Kristina Norman ja Bita Razavi koos Corina L. Apostoliga iseseisvumiseelset Eestit ja hilise koloniaalperioodi Indoneesiat ning seda, kuidas minevikus toimunu praeguse ajani keskkonda mõjutab.

Kunstnikud loovad näitusele installatiivse ruumi, kust leiab Kristina Normani filmitriloogia ja Bita Razavi performatiivse

Courtesy of Estonian Literature Museum

Andres Saal and servant on Rubber Plantation.

Courtesy of Estonian Literature Museum

ruumisekkumise. Normani ja Razavi uurimuspõhine kunstilooming käsitleb pärisorjuse ajalugu Saalide kodumaal Eestis, nende Indoneesias elamise kogemist ning nende rolli Hollandi koloniaalajaloos. „Orhideliirium“, mille keskseks kujundiks on taimed, lahkab „süüdlaste“ ja „ohvrite“ keerukalt põimunud ajalugusid ja suhteid ning toob paviljonis publiku ette mitmed koloniaalmineviku ja -oleviku tegelaskujud. Ekspositsioon näitab erinevatest külgedest, kuidas Hollandi, Eesti ja Indoneesia ajalugu on taimede, aga ka koloniaalsuhete kaudu seotud. Kuivõrd Eesti oli toona osa Vene impeeriumist, oli ka Emilie Saal (1871–1954) ühest küljest koloniaalsubjekt, kuid teisalt sai temast võõral maal valge koloniseerija. Seetõttu on tema loomingul oluline roll, mõtestamaks tihedalt põimunud koloniaalajalugusid.

Courtesy of the Estonian Literature Museum, Tartu

Emilie Saal and Andres Saal on their mansion veranda in Java, c 1910.

Courtesy of the Estonian Literature Museum, Tartu

„Kuigi botaanika pole kunstiajaloos just palju tähelepanu pälvinud, on huvi selle vastu kasvanud just seoses keskkonnaprobleemide tekke ja looduskeskkonna hävinguga. Näitusel kohtuvad kaasaegsete kunstnike visuaalne ja poliitiline keel botaanilise illustratsiooni pärandi ja üleilmsete keskkonnaprobleemidega, tuues esile mitmeid olulisi poliitilisi ja kultuurilisi arenguid. Just seetõttu panustab projekt märkimisväärselt botaanilise illustratsiooni, visuaalkultuuri, dekoloniseerimise ja keskkonnapoliitika üksteisega seotult mõtestamisele ning teeb seda ajal, mil niisugust lähenemist on hädasti tarvis.“ Corina L. Apostol.

Eesti on osalenud Veneetsia biennaalil alates 1997. aastast ning Eesti paviljonid on asunud erinevates paikades üle Veneetsia linna. 2022. aasta kevadel toimuvaks biennaaliks on Mondriaani Fond kutsunud Eesti ekspositsiooni külalisena Hollandi ajaloolisesse paviljonihoonesse biennaaliala südames Giardinis. Eesti ekspositsiooni vastutav korraldaja on Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus koos Tallinna Kunstihoonega ning projekti rahastab Eesti Kultuuriministeerium. KKEK on Eesti ekspositsiooni vastutav korraldaja Veneetsia biennaalil alates 1999. aastast.

Kristina Norman

Kristina Norman (1979) on Tallinnas elav ja töötav kunstnik ja dokumentalist, kelle looming käsitleb rahvusliku identiteedi, poliitika, mälu ja avaliku ruumi kokkupuutepunkte. Normani viimane projekt on dokumentaal-poeetiline lavastus „Kergem kui naine“, mille peategelasteks on Ida-Euroopa naised, kes töötavad Itaalias eakate hooldajatena ning ületavad raskusjõu tõmbe nii kujundlikus kui otseses tähenduses. Norman osaleb Veneetsia biennaalil teist korda – 2009. aastal esindas ta Eestit sooloprojektiga „After-War“.

Bita Razavi

Bita Razavi (1983) on multidistsiplinaarne kunstnik, kelle loomingus on olulisel kohal igapäevaelu ning isikliku elu avalikus sfääris nähtavaks muutmine. Helsingis koristajana töötades pildistas Razavi Soome kodusid kui rahvusliku identiteedi väljendamise paiku. Ta abiellus Soome Kunstiakadeemias asuvas ateljees oma kursusekaaslasega, et juhtida tähelepanu Soome immigratsioonipoliitikale ning renoveeris Eestis nelja aastaga kaks maja, et õppida tundma Nõukogude perioodi remondimaterjale ning jälgida nende muutumist vastavalt majandusliku ja poliitilise olukorra muutumisele riigi

Emilie Rosalie Saal. Fagacea Imperialis II. Original ca 1910, newly printed 1995, litography.

s (2019). Lisaks teistele tunnustatud kunstnikelt eeldatavatele tegevustele on Razavi eksponeerinud oma teoseid mitmetel biennaalidel ja võitnud auhindu ning tema loomingut võib leida ka muuseumite kogudest.

Emilie Rosalie Saal

Emilie Rosalie Saal (1871–1954) sündis Tartus (toona Vene tsaaririik), õppis kunsti Petrogradis

Emilie Rosalie Saal – Michelia Campaca, original ca 1910, newly printed 1995

(Peterburis) ning aastatel 1899–1920 viibis koos Andres Saaliga Jaava saarel. Tema lugu sarnaneb paljuski Euroopa aadlinaiste lugudega, kes tegelesid botaanilise illustratsiooniga nii harrastajate kui professionaalidena. Sellegipoolest on tema saavutused selles vallas silmapaistvad, kuna erinevalt paljudest teistest kõrgklassi daamidest oli temal võimalik tegeleda kunstiga ka Indoneesias. Lisaks eristus Saal kunstnikuna ka seetõttu, et korraldas saartel troopiliste taimede uurimise reise ning omandas Buitenzorgi botaanikaaia taimi joonistades silmapaistvad oskused. Pärast perega Ameerika Ühendriikidesse emigreerumist eksponeeriti 1926. aastal tema enam kui 300 teosest koosnevat kogu Los Angelesi maakonna teaduse ja kunsti muuseumis ning näitus sai ka pressis positiivse vastukaja osaliseks.

Corina L. Apostol

Corina L. Apostol (1984) töötab Tallinna Kunstihoones kuraatorina ning rahvusvahelise loomeuurimusliku koostööprojekti „Teisel pool mateeriat. Kultuuripärand virtuaalreaalsuse lävel“ kaaskuraatori ja koordinaatorina. Ta kureeris Helsingi kunstiülikooli projektiruumis Space for Free Arts Shelter Festivali näitust „Cosmopolitics, Comradeship, and the Commons” (2019). Eelnevalt on ta pälvinud Andrew W. Melloni Creative Time’i stipendiumi ning kaastoimetanud väljaannet „Making Another World Possible: 10 Creative Time Summits, 10 Global Issues, 100 Art Projects“ (2019). Ta oli Kandinsky preemia (2016) ning Sergey Kuryokhini preemia (2020) finalist.

Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus (KKEK)

Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus (KKEK) on vanim kaasaegse kunsti ekspertkeskus Eestis. KKEK on 1992. aastast tegelenud Eesti kunstnikele ja kunstiväljale võimaluste loomisega ning korraldab aastast 1999 Eesti paviljoni ekspositsiooni Veneetsia biennaalil. KKEK on üks peamisi rahvusvaheliste suhete loojaid Eesti kunstiväljal, tuues kokku kunstnikke, kuraatoreid, kriitikuid ja organisatsioone. Lisaks kureerib ja korraldab KKEK näitusi ja teisi kunstisündmusi ning edastab rahvusvahelisele võrgustikule Eesti kunstiuudiseid. KKEK on mittetulunduslik eraõiguslik organisatsioon, mille toetus tuleb peamiselt avalikest vahenditest. KKEKi tegevust rahastab Kultuuriministeerium.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht