Perfromance-skulptuur Mare Mikofi näitusel

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Olete oodatud esmaspäeval, 22. novembril kell 18 Arsi projektiruumi Mare Mikofi näitusel “Mare ja teised tüdrukud” etenduvale Sveta Grigorjeva tantsulisele performance-skulptuurile.
Seda esitavad Mariann Onkel, Maria Schotter, Eveli Ojasaar, Pääsu-Liis Kens, Karin Aarelaid ja Eliisabel Jõela.
Performance tõukub groteskse skulpturaalsuse otsimisest kehast – seda just naisele kuuluvast kehast – ja liikumisest, olles sedasi omamoodi hommaaž – õigemini küll femmaaž – Mare Mikofi loodud suurnaiste skulptuuridele ja loomulikult kunstnikule endale.
Mare Mikofi näitus on avatud kuni 27. XI.

Mare Mikoff (1941) on 1970. aastate esimesest poolest praeguseni tegutsenud aktiivselt kunstnikuna. Ta õppis skulptuuri kunstiakadeemias (tollal Eesti Riiklik Kunstiinstituut) 1961–1971 (vaheaegadega) ja ajalugu Tartu ülikoolis 1962–1964. Enamiku elust on ta olnud vabakutseline kunstnik, kuid on töötanud restauraatori, kunstikombinaadi ARS monumentaalateljee peakunstniku ja Tallinna linnakunstnikuna ning on õpetanud skulptuuri kunstiakadeemias ja Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias.
Mare Mikofi naisefiguure, eelkõige neid, mida ta on teinud paari viimase aastakümne jooksul, võib vaadata autoportreedena. Ta on ise naljaga pooleks öelnud, et just niiviisi saab ta ennast ideaalina esitada. Idealiseeritus ei tähenda Mikofile veatust, piiridesse sobitumist, vaid piiridest üleastumist. Enda või ka talle lähedaste naiste kaudu on ta saanud julgemalt eksperimenteerida kui (mehe)portreede või avaliku ruumi teoste puhul.
Praeguse väljapaneku juhatab mõtteliselt sisse figuur „Mare“ (1995, Tartu kunstimuuseum), mis on näituse ainus otseselt autoportreena esitatud ja ka pealkirjastatud teos. Veerandsajandit tagasi loodud lühikestes traksidega pükstes naisefiguur ei vastanud ei siis ega vasta ka praegu väljapaistva, tunnustatud (nais)kunstniku kuvandile, tegemist on triksteri tüüpi iseteadliku ja igavese poisitariga. „Mare“ on eksponeeritud figuuridest ainuke, mille puhul on jäetud alles esialgne pealkiri. Teised, temaga mõttelisse ringi haaratud figuurid, on seekord pealkirjastatud napilt ja anonüümselt „tüdrukutena“, nende järjekorra number ei tulene mitte tegemise ajast, vaid paigutusest. Enesekindlast tänapäevasest avaliku elu tegelasest „Hämarikuna“ (2014, rahvusraamatukogu) pealkirjastatud figuurist on saanud „Tüdruk 1“, piibellikust kitsekest kandvast karjatüdrukust („Karjane“, 2015) „Tüdruk 2“, Kersti Kaljulaidu meenutavast tarmukast ja sõnakast figuurist (2020) „Tüdruk 4“ jne. Koosluses „Mare ja teised tüdrukud“ on nad kunstniku alter ego’d, teda saatvad Teised, ihaldus-, hirmu-, või ka turvalisust sisendavad objektid.
Nii-öelda teiste tüdrukute tähendusväli ja mõtteline ruum on aga nii tugevad, et ta pealkirja tühistamisega ei saa seda päriselt ära võtta. Portree?anrile elutähtsate tunnuste – nägu ja selle ilme, kehaasend – kõrval või sageli enne neid mängivad tähendusloomelist rolli hoopis teised kehaosad (tundelised, hingestatud käed või jalad, suured kuldsed kõrvad, antiikjumalannadele omane ekspressiivne soeng), detailid (disainkäekott, värvilised kingad, rahvuslik pross, turvalisust pakkuv kostüümijakk) ja värvilahendus. Mare Mikofi naisefiguurid ei ole mitte ainult grotesksed, vaid ka väga värvilised. Kuid piiride eiramisele vaatamata on modernistlike tõekspidamistega üles kasvanud skulptorile vorm endiselt esmatähtis.
Reet Varblane

Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kunstnike Liit.
Täname Tartu Kunstimuuseumi, Eesti Rahvusraamatukogu, Heiti Kulmarit, René Reinumäed.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht