Kaks näidet, kuidas vabadus tagasi võita 

KAJA KANN, koreograaf 

Kaja Kann

Alissa Šnaider

Ise me tekitame endale piire ja barjääre, aga ise saame neid ka lõhkuda, muutes alguses suhtumist ja siis keskkonda. 

Viletsusest vabaks. Veel linnas elades võtsime end õdedega kokku ja otsustasime hakata bisnist tegema, et lõpetada see vingumine oma vaesuse üle. Teeks lillepoe ja saaks rikkaks. Takistuseks said toodete nimekirjast sambla sisse poetatud sinililled ja kuuseokstest jõulupärjad. Parema ärivaistuga õde tõmbas nendele toodetele punase joone alla ning ütles, et neile paneme 400protsendise juurdehindluse, need teevad meid rikkaks. Ütles, et lillede pealt, mida ise kasvatame, eriti ei teeni. No ei meeldinud mulle see asi. Suurendasime ja vähendasime juurdehindlust, arvutasime nii- ja naapidi. Tal oli õigus, kasum tuleb vaid siis, kui sa kedagi röövid. Minu rikastumissoov oli nagu peoga pühitud. Ei taha olla rikas, pigem rõõmus ja vaene. 

Vastutustundest vabaks. Kogu elu olen jõudnud kohtumistele pool tundi varem, artiklid saadan neli päeva enne tähtaega, auto on hooldatud ja paak alati bensiini täis. Igaks juhuks, kui äkki midagi juhtub ja et viimasel hetkel jänni ei jääks. Veel enam, ma ei jää kunagi haigeks, kui olen lubanud kusagil olla või midagi teha. Samal ajal hakkas see piinama, see mõttetu tublidus. Siis hakkasin meelega hilinema ja lasin bensunäidu punasesse. Ka see ei toiminud. Ühel külmal ja lumisel talvel oli mitte ainult minu eratee, vaid ka külavaheline kruusatee ja keskuse asfalt paksult lund täis. Tuiskas ja tuiskas. Kohalikel sahad katki ja traktorid kraavis. Siit maamajast tol päeval välja ei pääsenud. Võib-olla homme, aga täpselt ei tea, ütlesid traktoristid. Lülitasin automootori välja, tegin pliidile tule alla ja avasin õlle. Esimest korda elus reedan kolleegid ja ma ei ole selles süüdi. Oo, püha, õnnis tunne. 

Foto autor 

Alissa Šnaider