Sel reedel Sirbis

„Inimeste inimene masinate maailmas“, Andra Teede vestleb Kaspar Jancisega „Ilu, solkmed ja graafiline disain“, Indrek Sirkel vestleb Norman Orroga Kristjan Mändmaa, „Mis asja me ajasime?“ Gregor Kulla, „Klassikaline muusika on sumbunud“ Hedi-Liis Toome, Signe Opermann, Tiina Braun, „Force majeure Eesti teatrit ei murra“ Egon Holger, Erik Liinar, „Püsivuse ideoloogia ja selle mõju linnadele“ Helmi Langsepp, „Juurdunud asfalt ja ratastel taimed“ Intervjuu USA lavavõitluse koreograafi ja lavastaja Daniel (Ian) Roseʼiga Heldur Sander, „Tartu Ülikooli botaanikaaed 220“ Lauri Laanisto, „Arktiline toidusedel sisikonnasupist kaldamudast korjatud kirpvähkideni“ Taavi Hallimäe, „Disainistik. Funktsioon“ Esiküljel Kaspar Jancis. Foto Piia Ruber

Inimeste inimene masinate maailmas. Andra Teede vestles Kaspar Jancisega
Kaspar Jancis: „Nukufilmid levivad üle maailma ja nende publikum on kokku väga suur. Saan palju rahvusvahelist tagasisidet.“
Rahvusvaheliselt tunnustatud animaator Kaspar Jancis on valmis saanud uue nukufilmi „Antipolis“, mille hüperrealistlik pildikeel on omas žanris täiesti uus. Režissööriameti kõrval ka muusiku ja teatrikunstnikuna tegutsev Jancis räägib oma loometööst ja kogemustest suurte produktsioonidega.

TRISTAN PRIIMÄGI: Astraalprojektsioonid kinolinal
Hollywoodis on värskema moekontsepti „Multiversum“ kõrval järjest enam kanda kinnitanud ka „Astraalprojektsioon“. Tegelikult on need ju ühe ja sama fantaasiapuu kaks eri oksa.

Ilu, solkmed ja graafiline disain. Indrek Sirkel vestles Norman Orroga
Norman Orro on graafiline disainer, kunstnik ja muusik, kes on lõpetanud EKA graafilise disaini osakonna ning töötanud osakonnas ka õppejõuna. Ta on teinud kujundusi nii Eestis kui ka välismaal, näiteks ERSOle, Tartu kunstimuuseumile, Tallinna transpordiametile, PÖFFile, Musée d’Orsayle, Assembly Pointile, Pakui Hardware’ile. Ta on teinud kaastööd ka rahvusvaheliselt tunnustatud väljaannetele DIS Magazine (USA), NXS World (Holland), Ofluxo (Hispaania). Tema loomingut on eksponeeritud näitustel Itaalias, Prantsusmaal, Saksamaal, Tšehhis, Taanis. Orro tegemisi on kajastanud ka disainiportaal It’s Nice That ja ajakiri IDEA Magazine.

KRISTJAN MÄNDMAA: Mis asja me ajasime?
Kõik see möll, mis äsja kunstiakadeemia (EKA) graafilise disaini osakonna tudengitööde ümber lahvatas, tõi ootamatult meelde kauged ajad. Täpselt 20 aastat tagasi hakkasime koos Ivar Sakiga EKAs graafilist disaini uueks looma ning toonase avalikkuse reaktsioonid noorte disainerite tööle olid üsnagi sarnased praegustega. Kas tõesti ei ole vahepeal midagi muutunud?

GREGOR KULLA: Klassikaline muusika on sumbunud
Igal ajastul on ka naised muusikat kirjutanud, kuid me ei tunne neid ega nende loomingut. See, et oleme harjunud meestest koosneva kaanoniga, ei tähenda, et see oleks ainus ja õige.
Meenutagem viimast klassikalise muusika kontserti, kus Eestis käidud sai. Minu viimane oli Estonia kontserdisaalis – või vähemalt viimane, mis selgelt meeles on. ERSOt juhatas Kristiina Poska, viiulil soleeris Triin Ruubel. Meelde jäi ta vist seetõttu, et kuulajaid jätkus. Nii. Kui kontsert on meenunud, siis kas mäletate ka, mis oli kontserdi kavas?

HEDI-LIIS TOOME, SIGNE OPERMANN, TIINA BRAUN: Force majeure Eesti teatrit ei murra
Kui keegi küsiks, millal lõppes Eestis maskikandmise kohustus ja normaliseerus etendustegevus, siis vaevalt seda enam täpselt mäletatakse. Tegelikult juhtus see vaid natuke üle aasta tagasi, 3. aprillil 2022. Kui jälgida tänavusel suvehooajal inimeste valmidust osta üha kallinevaid teatripileteid, tundub, et koroonakriis on igas mõttes minevikku jäänud.

Minu mõõk, minu keep, lava ootab mind! Ene Mii Kuusk vestles Daniel (Ian) Roseʼiga
9.–24. juulini viibis Eestis rahvusvaheliselt tunnustatud USA lavavõitluse koreograaf, lavastaja, näitleja ja õpetaja Daniel (hüüdnimega Ian) Rose. 62aastane Rose on lavavõitlust koreografeerinud 25 aastat, seda põhiliselt USAs, kuid ka Kanadas, Suurbritannias ja Itaalias. Peamiselt tegutseb ta teatrilavadel, kuid ka filminduses (nt filmi „Talvemuinasjutt“ tehnilise lavastajana), põhikohaga on Rose praegu Temple’i ülikoolis lavavõitluse õppejõud.

EGON HOLGER ERIK LIINAR: Püsivuse ideoloogia ja selle mõju linnadele
Viimase sajandi jooksul on Tallinna linnapilt muutunud pea tundmatuseni. Kõige enam on seda näha ja tunda Nõukogude okupatsiooni ajal rajatud linnakeskkonnas. Vana Tallinna kõrvale kerkisid siis uued, oma ajastu arhitektuuriideid iseloomustanud modernistlikud betoonhooned. Sealjuures kasvas Tallinn enneolematu kiirusega just modernistlike elamute toel.

HELMI MARIE LANGSEPP: Juurdunud asfalt ja ratastel taimed
Taimed-muld-betoon-asfalt-liiv-kruus-muld. Nii võib üldistatult kirjeldada linna rohealade pinnase läbilõiget. Asi pole üldsegi mitte selles, et linnas kasvaksid taimed jõudsalt asfaldil, vaid linnahaljastamise võttes, kus maaga ühendatud kasvupinnase asemel on taimed istutatud kastidesse ja kastid paigutatud omakorda asfaldile. See on kiire ja lihtne viis tuua haljastus kohtadesse, mis on juba asfalteeritud. Kastihaljastus ei peaks aga olema linnaroheluse kavandamise viis või lahendus, millega võib asendada taimedele loomuliku kasvukeskkonna. Sügavamale vaadates on küsimus selles, mis on (tänava)ruumi käsitluses püsiv ja mis ajutine.

LAURI LAANISTO: Ääremärkusi teaduse vahelt. Arktiline toidusedel sisikonnasupist kaldamudast korjatud kirpvähkideni
Kevadel sattusin Viini Euroopa maateaduste ühingu konverentsile. See oli tohutu suur üritus, ligikaudu 15 000 loodusteadlast koos, isegi õhtuti turistidest pungil kesklinnas ringi lonkides hakkasid konveka A5-suurused rinnasildilatakad alailma silma. Oletatavasti sellepärast, et rinnasilt toimis ka tasuta metroopiletina ja kuigi keegi Lääne-Euroopa metroodes ammuilma pileteid enam ei kontrolli, siis teadlased on teadagi seadusekuulekad.

HELDUR SANDER: Tartu Ülikooli botaanikaaed 220
Koos esimeste ülikoolide asutamisega rajati ka botaanikaaiad, mis aitasid teadlastel jõuda taimemaailma sügavusteni ja kuhu koondati teadaolevad ja avastatud taimed. Nii oli Tartuski, kus 1802. aastal taasavati ülikool. Taimemaailm oli suurte avastuste ootuses ja botaanikaaedadest oli saanud taimede tutvustamise ja teadusliku säilitamise peamine koht.1 Botaanikaaia organiseerimine sai Tartu ülikooli esimese loodusloo (botaanika) professori Gottfried Albrecht Germanni ülesandeks, kelle sünnist 8. detsembril 1773 möödub peagi 250 aastat.

SANDRA JÕGEVA: Koht eikusagil
Päinurme koolimajas avati mastaapne pannoo, taastati kineetiline installatsioon „Kingdom of Heaven“ ja tegutseb Päinurme SPA. Kõige selle taga seisab Madis Mikkor.

TAAVI HALLIMÄE: DISAINISTIK Funktsioon
Eset, mis ühtegi funktsiooni ei kanna, ei ole olemas. Kui objekt – olgu looduslik või tehislik – ei pruugi oma esialgses olekus kanda üheselt määratletavat funktsiooni – olles seejuures määratletud näiteks kui materjal –, siis eseme puhul ei saa funktsioonist mööda vaadata. Ese on objekt, mis on disaineri ja tehniku töö kaudu tõstetud kultuurilisse ja tehnoloogilisse valda ning seeläbi inimlikustatud. Funktsioon tähendab objekti koloniseerimist disaini, kultuuri ja tehnoloogia poolt.

Arvustamisel
Sōseki Natsume romaan „Mina olen kass“
Haruki Murakami novellikogu „Ainsuse esimene isik“
Dirk Oschmanni raamat „Der Osten: eine westdeutsche Erfindung“
Natasha Wheatley raamat „The Life and Death of States“
Viljandi orelifestival
Päinurme koolimaja

Esiküljel Kaspar Jancis. Foto Piia Ruber