Sel reedel Sirbis

ÜLO MATTHEUS: Kas soovida Ukrainale head uut aastat või vaadata vaikides kõrvale?
Kokkuvõte Ukraina sõjast ja üleüldisest julgeolekust
Venemaa sissetungist Ukrainasse ja täiemahulise sõja algusest 24. veebruaril 2022 saab aasta lõpuks täis 676 päeva. Sõda on saavutanud oma apogee ja kumbki pool ei ole enam võimeline saavutama strateegilist edu. Initsiatiiv on siiski üle kandunud Venemaale ja Ukraina on keskendunud kaitsele. Arvestades Vene rünnakute intensiivsust, räägitakse Ukraina jututubades juba ka sellest, et kui rinne vastu ei pea, tuleb üle minna territoriaalkaitsele, mis tähendab partisanisõda. Pessimistlik vaade kerkib ikka esile siis, kui asjad ei edene loodetud suunas.

JÜRI LIPPING: Teisitimõtlemine tuleb taas. Üks vastus
See, mis on küsimuse all kõigis neis kriisides ja konfliktides, pandeemiates ja populismis, vaenamistes ja vandenõudes, on meie üldine suhtumine ümbritsevasse maailma.
Lõpetan seda läkitust, mis mul muude askelduste käigus andestamatult venima jäi, teadmistepäeval. See on kena kokkusattumus, sest filosoofia üks alustõdemusi on Sokratese legendaarne ütlus „ma tean, et ma midagi ei tea“. See pole pelgalt lõbus sõnamäng; filosoofia võim ja võimutus ühtaegu, selle väeti vägi, ei seisne niivõrd teadmiste jagamises oma kaaskondsetele või tõdede kuulutamises inimsoole tervikuna.

ALARI PURJU: Vaba turumajanduse kuulutaja 300
Selle aasta suvel täitus kolmsada aastat Adam Smithi (5. VI 1723 – 17. VII 1790) sünnist. Ta oli šoti sotsiaalfilosoof, üks klassikalise liberalismi rajajaid, kes pani aluse klassikalisele poliitilisele ökonoomiale. Smith oli tervikliku süsteemi ehitaja, keda võib nimetada suureks mõtlejaks. Selliste inimeste elu määravad päritolu, haridus, kokkupuuted teiste tarkade inimestega, sealhulgas reisid ja õnnelikud juhused, ning lõpuks üldse mitte vähetähtis erialane töö. Alati ei järgita seda reeglipära, aga Adam Smithi puhul on need tingimused kõik olemas.

KARIN TÄHT, KENN KONSTABEL: Kuidas tunnevad meie 15aastased õpilased end koolis?
Hiljuti avaldatud PISA 2022 suurepäraste tulemuste varju jäi info meie 15aastaste õpilaste rahulolu kohta. Ometi on OECD korraldatava PISA uuringu suureks plussiks kindlasti võimalus saada teavet õpilaste rahulolust – seda võrreldes nii teiste riikidega kui ka Eesti piires demograafiliste rühmade lõikes.

UKU VARBLANE, MÄRT MASSO: Rohepöörde pöörasus või pöörane võimalus?
Arusaam rohelise ülemineku vajalikkusest paistab olevat üldtunnustatud, kuid oleme selle teekonna alguses ning vaja on head plaani.
Üleminekut kestlikule majandusmudelile ja elukorraldusele tuleks mõtestada järsu pöörde asemel järkjärgulise protsessina, mida küll lähiajal tuleb varasemaga võrreldes kiirendada. Euroopa Liidus ja ka Eestis nähakse, et roheline üleminek peaks toimuma viisil, mis tagab korraga heaolu kasvu ja majanduse konkurentsivõime. Eesti elanikud peavad rohelist üleminekut üheks tähtsamaks arenguvaldkonnaks – selle aasta kevadel läbi viidud Eurobaromeetri läbilõikelise küsitlusuuringu järgi peab 76% elanikest kliimamuutust maailmas tõsiseks probleemiks ning 30% arvates tuleks keskkonna taluvuspiire arvestavale majandusele üleminekut kiirendada.

KADRI AAVIK, KADRI TAPERSON, SAARA MILDEBERG: Vegankapitalism ja veganpesu ehk Protesti kaubastamine
Detsembrikuu Müürilehes küsib Maris Pedaja: „Kas neoliberaalses majanduses on võimalik robinhoodilikult rohereformida?“ Siinses artiklis keskendume probleemidele, millega seisab neoliberaalses ja kapitalistlikus süsteemis silmitsi veganlus. Praeguseks on veganlus liikunud järjest enam peavoolu suunas ja pigem sobitunud kui vastandunud kapitalistliku ühiskonnakorraldusega – suundumus, mille tagajärjed võivad olla vägagi problemaatilised. Mida selline normaliseerumine veganluse ja veganite jaoks tähendab ning kas ja kuidas aitab see loomasõbralikuma ühiskonna poole liikuda?

MARGIT RÜÜTELMANN: Kas ringmajandus ehituses on ulme või lähiaja tegelikkus?
Ehitusmaterjali tuleb suhtuda nagu Lego klotsidesse – ühe ja sama klotsiga saab parandada vana või ehitada hoopis uue hoone.
Teadus- ja arendusprogrammi „LIFE“ integreeritud projekti „BuildEST“ raames uuris Eesti Ringmajandusettevõtete Liit koos Tallinna tehnikaülikooli ja maaülikooliga, mil määral suudetakse praegu renoveeritavatest ja lammutatavate hoonetest saadud materjali uuesti kasutada.

Intiimne ja avalik. Helin Kuldkepp ja Darina Nossova vestlesid Willemijn Wilms Floetiga
Delfti tehnikaülikooli arhitektuuriteaduskonna aseprofessor Willemijn Wilms Floet on akadeemilisele tööle pühendunud arhitekt ja hofje-ekspert. Hoonetest ja rohelisest siseõuest koosnev hofje on Hollandis populaarne juba keskajast. Sügisel tutvustas Floet kunstiakadeemias peetud loengul seda linnaehituslikku nähtust lähemalt.

JAN KAUS: Võimalikud ruumid
See on katse ühendada arhitektuuripreemiate auhindade üleandmise õhkkond ning spontaanne poeetika, milles põimuvad ruumilised ja sõnalised impulsid.

TETJANA KASIMA: Jõuluaknad
Tänaval patseerimine ja jõuluakende vaatamine on pühadesaginas hinge kosutav tegevus, mis avab ukse intiimsesse maailma ning näitab linna teise nurga alt.

Väike rahvas, suured kogud, toekas kultuur. Pille-Riin Larm vestles Piret Voolaiuga
Eesti Kirjandusmuuseumis (EKM) valitses mitmed aastad isevärki turbulents: direktorid kippusid vahetuma, teadusagentuuri uurimistoetuste jaotamisel kogeti ebaedu, asutust ei soosinud isegi ilm. Suurema kärata alustas 1. jaanuaril 2023 kirjandusmuuseumi juhina tööd Piret Voolaid, kellelt küsin tema esimese tööaasta ja tulevikuplaanide kohta.

KADI-RIIN HAASMA: Stig Dagerman 100. Geeniuse pärand Rootsis ja Eestis
Tänavu sügisel tähistati Rootsis ja mujalgi kirjanik Stig Dagermani 100. sünniaastapäeva. Sel puhul ilmus tema tütre Lo Dagermani raamat oma isast ja emast, näitleja Anita Björkist, Uppsala linnateatris toodi lavale Stig Dagermani „Saksamaa sügis“ („Tysk höst“, 1947) ning uue saatesõna ja kommentaaridega anti Rootsis välja autori viimane romaan „Pulmasekeldused“ („Bröllopsbesvär“, 1949). Eestis on Dagermani (teoseid viimase kuuekümne aasta jooksul ikka mõne aja tagant avaldatud ja ka juubeliaastal jõudis lugejateni uus tõlge.

Maarja Kangro luulesalv

Sõda on sünnitanud tragöödiatungi. Tambet Kaugema vestles Maris Johannesega
Kõige mitmekülgsem produtsent on tänavusel teatriaastal olnud Eesti Draamateater: Tiit Ojasoo suurejooneliste tragöödiate („Macbethi“ puhul koos Ene-Liis Semperiga) kõrval on Juhan Ulfsaki stiilipuhas „Teoreem“, kus küünilisus siiruse soustis. „See „kaks ühes“ pakend võib oma mängulisuses osutuda Eesti Draamateatri publikule vängeks, aga Von Krahli teatris karastunule sobib,“ leiab teatrikriitik Maris Johannes.

EERO EPNER: Viimane eksistentsialist
Kui Marko linnaliinibussiga teatrist mööda sõitis, avanesid teatri kahepoolsed tillukeste ruutudega uksed. Marko tegi seda, mida tema elus tuli ette üha harvemini – ta üllatus. Oli alles keskpäev. Teatriuste ette olid statiividele pandud telekaamerad, nende juures igavlesid operaatorid, oodates oma igavest võttepäeva. Harku taga tõmbus taevas tumedaks, kajakad tukkusid lohutult puuokstel, raadioeetrisse saabus lämmatav vaikus ning järjekordne elusuvi oli hääbunud.

TRISTAN PRIIMÄGI: Otse lavalt lavale
Eesti filmiaasta 2023 tõi mitmesugust rahvusvahelist sära ja ka ühe Euroopa filmiauhinna võidu. Mis veel juhtus ja mida toob 2024?
Selle üle, kes me oleme ja kuhu kuulume, võibki arutlema jääda ja ega me vastuses kokku leppida suuda. Kahe viimase aastaga on selginenud see, kes me olla ei taha: Venemaa mõjuväljas olev endine NSV Liidu liiduvabariik. Juriidiliselt oleme vastu võetud mitmesse organisatsiooni nagu NATO ja Euroopa Liit, mis meid justkui demokraatliku Euroopa osaks on kinnistanud, aga kuidas on lood kultuuriliselt? Eriti filmikunstis?

ANDREI LIIMETS: Roosad nukud, tuumapomm ja suitsusaun
Suurematele raputustele vaatamata paistis lõppenud filmiaasta siiski silma tugeva ning mitmekülgse toodanguga.
I
Raske on ette kujutada paremat hetke filmiaastast kokkuvõtete tegemiseks. Viimased suured filmiuudised on toonud Euroopa aasta parima dokumentaalfilmi ja rahvusvahelise dokumentalistide ühingu ehk IDA parima operaatoritöö auhinna Soome lahe lõunakaldale, Lõuna-Eesti suitsusauna. Anna Hintsi „Savvusanna sõsaratele“ (2023) jaanuaris hoo andnud „Sundance’i“ filmifestivali kavva valiti aga äsja lühianimatsioon „Miisufy“

PEEP NEMVALTS: Sõnatsunami
Harida õnnestub vaid juhul, kui keelekorraldust ei aeta segi keelekirjeldusega ja mõlemaga tegeldakse teaduslikult.
ÕS 2025 koostajad-toimetajad püüavad seniajani aru saada, mis on ÕSi sõna. Loetlenud juhuvalikut sõnu, väidavad nad: „nimelt on need kõik õigekeelsussõnaraamatu (ÕS) sõnad. Samma ritta sobivad uuemast ajast uduvikerkaar, hobiõpe, vadama, digitigedik, nepobeebi jpt, mis on lisatud EKI ühendsõnastikku (ÜS) keeleportaalis Sõnaveeb. Seeläbi saavad nendest samuti ÕSi sõnad, mis ilmuvad järgmises ÕSis, „Eesti keele sõnaraamatus ÕS 2025“.“i Viidatud artikli lõpus nendivad nad, et „pole olemas ÕSi sõna – on eesti keele sõnad oma paljudes varjundites. ÕSi sõnad on meie kõigi sõnad.“

MART NIINESTE: Abiks someturundajale
Kui tahad selles sektoris olla tegija, eelista alati võõr- ja tsitaatsõna omasõnale! Sõnu „nägemus“ ja „visioon“ kasuta kindlasti järjest, näiteks „Meie nägemus ja visioon on“.

Arvustamisel
Koidula ja Kreutzwaldi kirjavahetus
Mihkel Muti „Liblikas, kes lendas liiga lähedale“
Anders Härmi „Allumatud kehad“
Paul Kuimeti „Crystal Grid“
Malev Toomi juubelinäitus „Elutöö“
näitused Pärnu galeriides
„Pähklipureja“ Estonias
Linnateatri „Õhtu rannal. Valter Ojakäär 100“
kontsert „Playthings“ Mubas
festival „Jõulujazz“
mängufilm „Täiuslikud päevad“