Balti paviljon

Rahvusriikideülene visioon Veneetsia arhitektuuribiennaalil.

Anna Liisa Saavaste

Veneetsia XV arhitektuuribiennaal „Sõnumeid rindejoonelt“, Balti riikide ühine ekspositsioon „Balti paviljon“ Veneetsias Palasport Arsenale spordihoones kuni 27. XI 2016. Kuraatorid Kārlis Berziņš, Jurga Daubaraitė, Petras Išora, Ona Lozuraitytė, Niklāvs Paegle, Dagnija Smilga, Johan Tali, Laila Zariņa ja Jonas Žukauskas. Komissarid Raul Järg (Eesti Arhitektuurikeskus), Jānis Dripe (Läti kultuuriministeerium), Ona Lozuraitytė and Jonas Žukauskas (Vilniuse arhitektuurifond).

Rohkem kui sada tööd Baltimaadelt ja kaugemalt täidavad mitmeks kuuks 1600-ruutmeetrise hiiglasliku näitusepinna Palasport Arsenale spordihoones. Eesti osa Baltimaade ühises loos aitavad Veneetsias avada 3+1 Arhitektid koos Raul Kalvoga, arhitektuuribüroo Pluss, Kadarik Tüür Arhitektid ja b210 Arhitektid, ERMi uue hoone autorid Dan Dorell, Lina Gothmeh ja Tsuyoshi Tane, samuti Maarja Kask, Ralf Lõoke ja Neeme Külm koos Anu Vahtraga. Mahukast ekspositsioonist leiab Leonhard Lapini ja Tõnis Vindi linna käsitlevad teosed, Eesti ruumi eri tahke avavad Paco Ulmani, Ivar Veermäe ja Paul Kuimeti, Laura Linsi ja Roland Reemaa jpt tööd.

Seitse päeva avamiseni. Balti riikide ühispaviljoni sisenedes koondub tähelepanu ruumi keskele, kus seisab keskealine Itaalia korvpallitreener. Vile ja elava kehakeelega seab ta oma mudilastest õpilased kolme ritta.

Veidi sisse elatud, võib tähele panna, et ruumi lagi ei meenuta spordisaali, vaid kaalutut hõljuvat valget pilve. Korvpalliplatsi ümbritsevatel tribüüniastmetel tõusevad ja laskuvad mägikitsede osavusega näituse kuraatorid. Sel aastal osalevad Eesti, Läti ja Leedu Veneetsia arhitektuuribiennaalil koos. Uus on ka paviljoni asukoht: ekspositsioon seatakse üles avalikus spordihoones Palasport Arsenales. Näitus kerkib hooaega kokku tõmbavate korvpalli- ja võimlemistundide kiuste, ettevalmistused mattuvad aeg-ajalt rütmilise ergutusmuusika alla.

Kolm päeva avamiseni. Meeleolu on ruumis tundmatuseni muutunud. Tähelepanu püüab kõigepealt pilv – kumeralt rippuv poolläbipaistev kangas. Selle mõte on teha ruum mängulisemaks, varjata ekspositsiooni nii, et kõik poleks silmapilk haaratav. Kangapilv meelitab külastaja seiklema kõigisse näituse soppidesse. Kummalisel kombel annab aukartustäratav kangainstallatsioon ruumile ka intiimsuse, koondades näituse madala lae alla. Augud kangas suunavad nägema seoseid ekspositsiooni osade vahel.

Browni liikumises korvpalli harjutajate asemel täidavad spordiplatsi staatilised, helendavad ja liikuvad artefaktid. Näitus jätkub ka tribüünidel, mille tõusvatele astmetele on teosed asetatud diagonaalselt, kusjuures mõnel tööl on lastud voolata ülemistest astmetes alumisteni.

Avamispäev. Ruumi sisenenud seisatavad hetkeks uksel enne teekonna jätkamist ning hindavad pilguga mahedalt helendava pilve suurust. Kui tullakse, jäädakse tihti kauemaks, sest küsimusi ja vastuseid, mida ekspositsioon esitab ja annab, on rohkelt. Esimest korda käsitletakse Balti riike Veneetsia arhitektuuribiennaalil ühtse regioonina. Nii on end muuhulgas esitlenud Põhjamaad, 1962. aastast näiteks Soome, Rootsi ja Norra.

Balti paviljonis on esitatud valik kolme riigi arhitektide ja kunstnike töödest. Välja on pandud ajaloolisi eksponaate, aktuaalseid projekte ning tulevikuvisioone. Selline käsitlus kutsub avastama riigipiirideülest narratiivi, mida on kujundanud võimustruktuurid, vastupanuliikumised, majandusolud, geoloogiline ja bioloogiline eripära. Ehitatud keskkonda vaadeldakse selle kõige laiemas tähenduses, eluhoonetest taristuni ja torujuhtmetest tuumajaamadeni. Näitusel otsitakse vastust küsimustele, mis on Balti arhitektuurile iseloomulik ning milliste olude sunnil või võimaluste tõttu on meie ehitatud keskkond kujunenud selliseks, nagu me seda praegu näeme.

Biosfäär. Kõigepealt selgitatakse arhitektuuri omapära piirkonna loodusolude kaudu. Kivimid on välja pandud nõukogude ajal kogutud kivimiproovidena, mis on siiani teadlastele hindamatu infoallikas. Sama ajaperioodi kohta käivad ka Balti regiooni kui terviku kohta koostatud maavarade kaardid.

Setete ajalukku on ennast hakanud kirjutama ka inimene. Näitusel nimetatakse seda perioodi antropotseeniks. Näeme, kuidas inimtegevus ehk taristu ehitamine, maavarade kaevandamine ja jäätmete tootmine on elukeskkonda muutmas. Kõige hilisema settekihina on eksponeeritud plastikuosakesed. Inimese ehitatut-lammutatut-mõjutatut võib vaadelda Maa järjekordse settekihina.

Poliitika. Balti riikide keskkonna on loonud poliitiline kliima. Suurjõudude ideoloogiad väljenduvad suurejoonelistes ehitistes ja üleelusuurustes mustrites. Ekspositsioon toob välja Nõukogude perioodi masselamuehituse omapära. Kritiseeritakse vabaplaneeringuga linnaosasid, uuritakse, kuidas rakendati üleliidulisi linnaplaane kohalikke olusid arvestamata külakeskkonnas, ning küsitakse, mis saab edasi, kuidas kujundada üleelusuurune linnamaastik isiklikuks ja tuua see inimmõõtmesse tagasi.

Tavaliselt näeme end rahvusriikidena ning igaüks pingutab, et just oma identiteet ja omapära ära tunda ja see välja tuua. Balti riikide enesemääratluses on siiski palju ühiseid jooni: totalitaarsest ühiskonnakorrast liiguti koos euroopaliku kultuuriruumi ja läänelike väärtuste poole. See ilmneb ka ehitatud keskkonnas: paneelelamuid renoveeritakse ja viiakse need Euroopa normidega vastavusse, otsitakse alternatiivi Venemaa gaasile, arutatakse uute taristuprojektide ja transpordivõrkude loomise üle.

Tööstus. Poliitilised tuuled vormivad tööstusmaastikke. Ekspositsioonis on vaadeldud tehnoloogia muutusi ja süsteemide nüüdisajastamiseks tehtud pingutusi, uuritud tööstusprotsesside põimimist inimpsüühikaga. Küsitakse, milline näeb välja igapäevaelu endistes Riia tööstuspiirkondades Bolderājas ja Daugavgrīvas ning kuidas näeb välja maailma pikima, Siberist Kesk-Euroopasse ulatuva toruliini „Družba“ ehitamine asjaosaliste kogemustes ja mälestustes.

Balti paviljon toob meieni tuumajaama esmakordse lammutamise loo. Euroopa Liit seadis Leedule liitumistingimuseks ebaturvalise reaktoriga Ignalina tuumajaama lammutamise. Siiani oli tuumajaamu vaid suletud, selle tükkhaaval maatasa tegemine oli seniolematu lahendus. Funktsiooni kaotanud objekte on Balti riikides palju. Ignalina lammutamise ajaga võrreldes on üht-teist siiski muutunud: uued poliitilised sihid, tehnilised võimalused ja soov elada paremas keskkonnas on kaasa toonud tendentsi vanade struktuuride lammutamise asemel need taas kasutusele võtta.

Utoopia. Viimaks vaadatakse ka tulevikku. Kui enamik väljapandud objekte pajatab sellest, mis on juba olemas, siis üks osa näitusest on pühendatud visioonidele. Kunstnikud ja arhitektid on välja pakkunud futuristlikke ruume ning leidnud ühendavaid tegureid esmapilgul kaugete teemade vahel. Üks ambitsioonikas näide on Kadarik Tüür Arhitektide Ida-Virumaale Aidusse kavandatud aherainest püramiidid.

Aeg-ajalt ilmestab näitust võimlemissaalidest kostuv matikavade muusikaline saade: eklektiline ja nostalgiasse kalduv, Super Mario tunnusmuusika kõrvuti 1980. aastate tantsuhittidega. Ka Balti paviljon on nagu eripalgeliste visioonide mosaiik, mille lähemal uurimisel paljastub läbimõeldud kavasse seatud kompositsioon.