Kihiline Viljandi

Laur Pihel: „Linnas on tõsidust väga palju, rohkem on rõõmsat meelt ja rahulolu, häid mõtteid ümbritsevast keskkonnast.“

MERLE KARRO-KALBERG

Viljandi linnaruum on väikelinnadest üks õdusamaid: väike, kompaktne ja vaheldusrikas. Kuidas vana ja uus linn omavahel läbi saavad, mis elu väikelinnas elatakse ja mis võimalused on linnaarhitektil linna arengus kaasa rääkida, kõneleb pea kolm aastat ametis olnud Viljandi linnaarhitekt Laur Pihel.

Mis siin algul hea tundus, mis halvema poole pealt silma hakkas?

Laur Pihel: Linn ise on ajalooliselt sügav ja huvitav. Väike mastaap, kus ühest linna otsast teise saab jala või rattaga, on sümpaatne. Ühenduste mugavus aga ei ole nii hea. Ei ole piisavalt kõnni- ega rattateid, liiklus on autokeskne.

Linna üldist miljööd on kujundatud visiooniga. Linnaarhitekti käekirjast rääkides saan esile tõsta Ott Puuraidi, kelle panus Viljandi sõjajärgsesse kujunemisse on olnud suur ja mõjus. Eesti ajal kujundasid linna nägu linnapea August Maramaa ja arhitekt Johannes Fuks. Maramaa ja Puuraid kujundasid Viljandist mõnusa aedlinna. Enne neid oli linnaplaneerimine olnud tunnetuslik. Kõige küsitavam linnakeskkonna arendamise aeg oli 1990ndad. Tol ajal valitses meelsus, et krunt tuleb maksimaalselt hoonestada. Suurte eramute vahele on jäetud pisikesed pilud, hooned on arhitektuurselt kohmakad, ebamastaapselt suured, kehva ehituskvaliteedi ja materjalivalikuga.

Ma olen endale eesmärgiks seadnud tegeleda laiemalt kahe vastuolulise teemaga: säilitada ja arvestada ajaloolist linnaruumi ja keskkonda, et jääks alles see, mida Viljandis hinnatakse, ning rikastada linna kvaliteetse uue arhitektuuriga, mis ajaloolisele linnale komplimendi teeks. Muinsuskaitse mõtestamine tänapäevase arhitektuuri kaudu on sünnitanud Eesti parimad hooned, nt Fahle maja, Rotermanni kvartali laudsepa töökoda, vesilennukite angaarid, Narva kolledž. Mulle on selline koostööst sündinud kvaliteet väga sümpaatne.

Uut ja väärtuslikku on Viljandisse ka ju tulnud. Kui vaatame riigigümnaasiumi hoonet (Salto arhitektuuribüroo), laululava (Kadarik Tüür Arhitektid) või Uku keskust (Arhitektid Muru ja Pere), siis võib öelda, et uushoonestus iseloomustab aega, mil see loodi.

Pärast varakapitalismi on ka kinnisvaraarendajad hakanud mõistma kvaliteetruumi olulisust. 2000. aastatel muutus nii arhitektide kui ka muinsuskaitsjate suhtumine. Uue, noore arhitektkonna arusaamad arhitektuurist olid muutunud paljuski tänu arhitektuuriõppe taseme tõusule kunstiakadeemias.

Uku keskust paljud linnakodanikud, ka mõned kohalikud arhitektid, esialgu hästi vastu ei võtnud. See on materjalikasutuse poolest väikekodanlikku maitsemeelt raputav, aga ehk Viljandi seda just vajabki.

Riigigümnaasiumi puhul tuleb esile tõsta arhitektide pieteeditunnet ja ego allasurumist. Selline austus keskkonna vastu, kummardus Ugalale ja vanale koolimajale, minimaalne sekkumine maksimaalse tulemuse saamiseks, on klass omaette.

On ka väiksemaid hooneid, nagu Konsumi kauplus (arhitekt Sven Viires), mida ei püstitatud küll konkursiga, aga tegime arhitektiga viljakat koostööd. Lõpptulemus sobitub vanalinna hästi.

Ma küll tahaksin, et avalik arhitektuurikonkurss korraldataks kõigi oluliste hoonete ja väärika asukoha puhul, kuid mõnikord on see keeruline. Eriti eraomandi puhul. Ka siis, kui detail­planeering konkurssi ette ei näe või kui hoonet ei püstitata ametlikult sätestatud linnaruumiliselt olulisse piirkonda.

Kui omanik kaasab kohe alguses head arhitektid, siis ei ole konkurssi vaja. Pean ideaalseks linnaruumi arendamise meetodiks kutsutud-avalikku konkurssi. Kõige hullem on riigihange, mille võidab odavaim pakkumine.

Sa tõid linna arendamisel eeskujuks Maramaad ja Puuraidi, kes on teinud Viljandist Viljandi. Kas tänapäeva linnaarhitektil on üldse võimalusi linna arengut nii suurel määral suunata?

Kindlasti mitte. Suures osas on linn valmis. Linna rahvastik kahaneb. Seda enam tuleb arhitektuurile tähelepanu pöörata, et see pisku, mis linna ehitatakse, oleks kvaliteetne ja kõneleks oma ajastust parimal moel. See, mis me linnale lisame, on kui väga hea maitseaine suures supipajas. Ja maitsestamine on toidu lõppmaitse kujundamisel väga oluline.

Tihti ei soosi avalik arvamus tänapäevast arhitektuuri, seda peetakse koledaks ja ajaloolist linnaruumi reostavaks. Kui palju sa oma igapäevatöös avalikkuse arvamusega arvestad?

Vahel ei saagi avalikku arvamust kuulda võtta. See on karmilt öeldud, aga nii see on. Avalikkuse arvamusega vastuollu minnes peab lõppotsust tegevate asjatundjate ring olema võimalikult lai. Üksikisik või väikekollektiiv ei tohiks lõpptulemust määrata. Tihti me ju ei tea, mis see avalikkuse arvamus on, kes see avalikkus on, kes arvab. Avalikku arvamust ei olegi võimalik välja selgitada. Seda kujundab suuresti ajakirjandus. Vahel teeb ka kohalikus ajakirjanduses öeldu-avaldatu mind üsna nõutuks. Linnavalitsuse inimesed annavad endast parima, on pühendunud ja kuulavad üksteist. Nii majandus-, rahandus-, sotsiaal-, kultuuri-, haridus- kui ka arhitektuuriametis.

Avalikkuse kaasamine ja kodanike arvamustega tegelemine on ju üks linnaplaneerimise osa. Mida suurem on arvajate hulk, seda enam on ka eriarvamusi, kõigile sobiva üksmeele saavutamine on pea võimatu. Kui sa arhitektina pead avalikkuse ja omaniku soovi vastu astuma, siis kui töömahukas on kõigi osaliste veenmine?

Linnaarhitekti töö ongi üsna raske. Ma ei kujutanud ette, et see nii keeruline on. Tahan siinkohal ametnike kaitseks välja astuda. Kui mõni linnaruumi paremaks tegev mõte kinnisvaraomanike soovidega vastuollu satub, siis nende veenmine on väga keeruline. On projekte, kus suurem osa tööst on veenmine. See võib aega võtta terve aasta või aastaid. Ka Viljandi-suguses väikelinnas. Eks võti peitub järjepidevas selgitamises.

Kõige raskem juhtum on kaklevad naabrid, kus osalised tuleb kompromissini juhatada. Ka linnavalitsuses on eriarvamusele jääjaid. Tulemus peabki sündima vaidluste kaudu ja see on raske. Kas ma saan öelda, et hea arhitektuur on olulisem kui õpetajate või lasteaiatöötajate palgad? Ei saa ju.

Pean tunnistama, et Viljandi linnavalitsus koosneb pädevatest spetsialistidest. Peale arhitektuuriameti saan oma töös toetust teiste ametite juhtidelt, linnasekretärilt, haljastus- ja keskkonnaspetsialistidelt.

Kui palju jääb sul aega tegeleda töö selle osaga, millest sa rõõmu tunned? Kui palju pead tegelema suhtlemise ja bürokraatiaga?

Ilmselt sama palju kui minu eelmises töös tegevarhitektina. Kui mõelda sellele, kui palju energiat kulus projekti joonestamisele, vormistamisele ja edasisele kooskõlastamisele, suhtlusele klientidega, siis need proportsioonid on jäänud samaks. Loomingulist osa on umbes sama palju kui enne. Linna kujunemine on pikem protsess kui maja ehitamine. Eks oma töö tulemusi näe siin palju pikema vinnaga.

Olen saanud palju bürokraatiat oma õlult ära anda teistele töötajatele, aga seda jagub siin sellegipoolest. Kui tulin, siis linnaarhitektil meeskonda ei olnud. On rõõm, et abilinnapea Malle Vahtra toetusel ja arusaamisel see taasloodi. Töö oma meeskonnas ja osakonna kinnitatud eelarvega on kindlasti tõhusam kui ilma selleta. Eriti tähtsad on head inimsuhted. Kui need saavad kannatada, teeme tööd vastumeelselt ja soovime pigem lahkuda. Nii vist on kõigiga ja igal pool. Ka minuga.

Kui palju poliitiline kemplemine ja poliitiline surve su tööd mõjutavad?

Võin kätt südamele pannes öelda, et ei lase ennast eriti mõjutada. See toimub kusagil seal, kus mind pole, ja ma ei tahagi seal olla. Kindlasti seda on ja poliitilise olukorraga peab arvestama, aga mul oleks väga kehv tunne, kui oma tõekspidamistega poliitilise surve tõttu vastuollu läheksin. Minuga ei ole seda siiani juhtunud. Valdav osa ametnikest on apoliitilised ega kuulu erakonda. Loomulikult on kõigil oma eelistused, sümpaatiad. Poliitilisele survele allumisel satuksime ise hätta. Poliitiline võim vahetub, aga ametnikud jäävad pikemalt ja kannavad edasi linnavalitsuse järjepidevust. Loomulikult seavad poliitikud eesmärgi ja lepivad kokku linna arengusuundades ning mõistlike kokkulepetega peab arvestama.

Millega sa Viljandis tegeleda tahad, kuidas linnaruum peaks arenema?

Olulised on ühendused ja liikumisteed ja väljakud nende ääres. Viljandis on tähtsaimaks küsimuseks Uku keskuse, Centrumi, Anttila kaubamaja ja bussijaama vahelise ala jalakäiasõbralikum toimimine. Midagi tuleb muuta, et nendevaheline ühendus oleks mugavam. Mõelda tuleb, kas vaja oleks muuta liikluskorraldust, ja kuidas.

Plaanin hakata tegelema miljööaladega. Uus planeerimisseadus annab selleks üldplaneeringu raames uued võimalused. Viljandis on praegu väga kindlapiirilised miljööalad. Nendest piiridest jäävad aga välja hooned, mis samuti vajaksid kaitset. Juriidilised võimalused on selleks praegu piiratud. Linna palgal olevad arhitektid, kultuuriväärtuste ametnikud, linnakunstnik ja ehitusinsener on pädevad ja saavad projekteerimistingimustega hoone saatust suunata. Nad aitaksid omanikul näha, millised detailid on säilitamist väärt, annaksid nõu materjalide kasutamise osas. Praegustel muinsuskaitselistel aladel on hooneid, mille taastamisel nõutakse põhjendamatult muinsus­kaitse eritingimusi. Seadus on selline. Kehtiva seaduse järgi tuleb vanalinnas nõukogudeaegse lagunenud kuuri lammutamiseks koostada muinsuskaitselised eritingimused ja projekt. Arvan, et mu ülesanne on küll kaitsta varem loodut ja suunata linnaruumi arengut, kuid eelkõige tuleb mõelda meie linnakodanikele, et nende elu linnas oleks hea, võimalikult vähese bürokraatiaga, põhjendatud soove ja ootusi arvestav.

Männimäe paneelelamualaga on omad plaanid. Tahan, et see piirkond oleks vähem magala, inimväärsem, pakuks rohkem võimalusi. See on koduks kolmandikule viljandlastest. Soovin, et ka selle asumi areng põhineks ühel terviklikul visioondokumendil. Loodan konkursiga tervikvisiooni leida. Lahendamist vajavad küsimused algavad sellest, kuidas ja kus autod, rattad sõidavad-pargivad, kus inimesed kõnnivad, lapsed mängivad, ning lõpevad küsimusega hoonete soojustamisest. Lahendama peaks Männimäe ühenduse kesklinnaga, mõelda tuleb, kuidas asum suhtleb lähedal asuva tööstuspiirkonnaga.

Praegu tullakse Männimäe majade soojustusprojektidega, mis kõik on arhitektuuriliselt nii erinevad. Mul on raske mõnd projekti tagasi lükata, sest me pole terviklikult läbi mõelnud, kuidas teha võiks, millised peaksid rekonstrueeritud majad välja nägema, milline oleks terviktulemus aastate pärast. Oleme andnud projekteerimistingimustega suuniseid, et hoida ära butafoorsed materjalid, soovitanud markeerida aadresse, aga Männimäe väärib terviku tekkimiseks arhitektuurikonkurssi. Väga halbu näiteid, mille ees võimetu oleksin olnud, polegi praegu tuua. Kuid üksikute hoonete rekonstrueerimisprojektide kaudu on keskkonna tervikpilt etteaimamatu, liiga kirju. Selle ruumi mõtestamisega, mis suurte majade vahele jääb, ei tegele soojustusprojektid.

Aktuaalne on ka Männimäe nõlvale vaba aja pargi rajamise idee. Paljuski on see seotud talviste ja suviste võimaluste mitmekesistamisega. Seal juba on ja tulevad uued suusa- ja jooksurajad, ujumisala, kettagolfi rada, võib-olla ka seikluspark, kohvik-teenindushoone. Lahendamist vajab parkimine.

Viljandis on õhus arhitektide liidu algatuse EV 100 „Hea avalik ruum“ konkursside seeriaga liitumine. See, kas me lõpuks kuulutame välja arhitektuurikonkursi või mitte, sõltub paljuski sellest, kas vajaminev raha objekti valmisehitamiseks eraldatakse või mitte.

Kui paljud linnad on lahendamiseks valinud suuremaid-väiksemaid alasid kesklinnas väljakutest- teedest-parkideni, siis meie soovime terviklikult lahendada kogu linna läbiva telje. Viljandi on küllalt ilus linn, pole vaja uhkelt disainitud väljakut olukorras, kus linnaservas on teed auklikud ja pole võimalik mugavalt jala, auto ega rattaga liigelda. Näen, et Viljandis on palju olulisem terviklikult lahendada liiklustelg Tallinna tn – Vaksali tn – Pärnu mnt, mis kulgeb läbi linna. Seal pole liikumine jalgsi või rattaga lõiguti kuigi mugav. Selle telje äärde jäävad väljakud: bussijaama- kaubanduskvartal, Vabaduse plats, Arkaadia aed. Terviklikult tuleks lahendada ühendused, väikevormid, valgustus, et mugav ja loogiline oleks liikuda jala, ratta ja autoga.

Ma pean suureks töövõiduks peamiste vanalinnatänavate munakividega sillutamist. Taaskasutasime kive, mis Nõukogude ajal vanalinnast ja väljakult üles olid võetud. Need on taas leidnud oma õige koha. Pidime selle eest kõvasti võitlema. Oli vaidlusi, kuid Saaremaa projekteerijate kogemused ja Kuressaare näited olid veenvad.

Kui palju räägitakse Viljandis kesklinna tihendamisest, tühjade kruntide taas hoonestamisest?

See on keeruline teema, kuna päris paljud vanad majad seisavad tühjana. Ma pigem tahaksin, et vanad majad eluga täituksid. Eks ole ka see keskkonna tihendamine.