Ikka ja jälle võimuvõitlusest

Kuidas juhtus, et 16 Eesti pianisti „invasioon“ rahvusvahelisele võistlusele korda ei läinud?

LEELO KÕLAR

Tallinna rahvusvaheline pianistide konkurss (TIPC) 13. – 23. XI. Osales 47 pianisti 14 riigist. I preemia – Anna Szałucka, II preemia – Boqiang Jiang, III preemia – Darja Parhomenko, finalistidiplomid – Risa Ohkubo, Adrian Brendle, Justas Stasevskij, eripreemiad – Karl Johan Nutt, Anna Szałucka, Boqiang Jiang.

Pianistide konkursi I preemia võitnud Anna Szałucka tõestas, et on suurepärane Raveli mängija.

Vahur Lõhmus

Lõppema hakkav aasta on oma tõsiste võimuvõitlustega nii poliitikas, majanduses kui ka rahvuslikul pinnal tekitanud ärevaid meeleolusid. Kaine arvestus ja võimuihalus on põhjustanud konflikte ja juubeldusi. Ootamatuid tagajärgi on toonud just rahva emotsioonidel põhinevad järeldused ja otsused.

Muusikas kõlaks sõna „võimuvõitlus“ halvasti ja sobimatult, kuigi varjatud kujul on see täiesti olemas. Konkurssidel selgitatakse maailma kontserdielus edaspidi prevaleerivad muusikud. Muusikal endalgi on suur mõjuvõim. Interpreedi ülesanne on muusika võim tuntavaks teha! Ajakirjas Muusika avas Nele-Eva Steinfeld juba meie kõigi teadvusse jõudnud kurva tõe, et just klaverimängus võib praegu kogeda üle aegade suurimat ühetaolisust. Sellises olukorras on süüdistatud helirežissööride abiga valmis nikerdatud salvestisi, kus kuulajale pakutakse perfektne esitus, mis on aga surmanud esitaja loomingulise palangu. Julgen arvata, et peamine põhjus on siiski meie üha kiirenev, süvenemist eirav elulaad, mis on oma kombitsad ajanud pereellu, klassiruumidesse ja meediakanalite võimuvõitlusse. Huvide ja väärtushinnangute killustatus avaldas end tänavuse konkursi tühjavõitu saalis, kus esinejat tervitas vaid üksik käteplaks. Kõledus ja huvipuudus nullib kibekiiresti esinemisrõõmu.

Konkursi I voorus esinesid paljude hulgas mängijad, kelle tase ulatus ehk mõne muusikakooli üleminekukatse omani ning sisaldas nii õpilaslikku püüdlikkust kui ka teatavat küündimatust. Selline klaverimäng ei lähe konkursil korda kellelegi peale mängija enese, kuid auväärne žürii kuulas seda asjatundlike nägudega! Õnneks oli ka häid mängijaid, kel oleks tahtnud kätt suruda: Paulius Andersson, Boqiang Jiang, Adrian Brendle, Garam Cho, Risa Ohkubo, Anna Szałucka ja Rokas Voluntonis kõlasid huvipakkuvalt. Isegi nende esitatud palju kuuldud sonaatides „Appassionata“ ja „Waldstein“ oli isikupära ja uudset lähenemist. Teatud objektiivsus Mozarti sonaadis asendus elava ja inimlikuga Haydni juures. Kõige lähemal Mozartile oli Antonina Suhhanova sonaat D-duur: erk ja pika joonega tunnetatud, heade seostega kujundite vahel. Haydni sonaadid õnnestusid peaaegu kõigil, kuid ärgu arvatagu, et Haydnit on lihtsam mängida. Seal on omad konksud ja vigurid. Huumorimeeleta inimene ei saa Haydnit vääriliselt mängida. Kui rääkida polüfooniast, siis oli enamik pianiste valinud Bachi. Prelüüdi ja fuuga vahel oli harva kuulda mõttelist seost – mängiti kui kahte erinevat pala. Fuugade ehitus oli pahatihti läbimõtlematult ja osavõtmatult esitatud ning häälte juhtimisega tegeleti vaid teoreetiliselt. Üks paremaid oli hästi arendatud HTK I cis-moll, kus Adrian Brendle oli ka kõlale tähelepanu pööranud.

II vooruks olid teradest eraldatud kuldsemad. Nüüd andis tunda väike saal. Iga esineja soovib avada end lõpuni – selleks on siia esinema tuldud. Kammerlikud tingimused toovad esile hea kohanemisvõime, ent ei võimalda end soovikohaselt teostada: nii mõnedki dramaatilisemad kulminatsioonid oleksid vajanud rohkem sisemist pinget kui välist müra. Risa Ohkubol olid Liszti sonaadis süda ja mõistus hästi paigas. Kuidas üldse mängida usutavaks Mussorgski „Kiievi väravad“? Klaver ei kannataks nagu lõpu hiilgust välja. Steinway ega Fazioli ei aita. Justas Stasevskij tegi õigesti, kui avas otsustaval momendil pikemalt pedaali ega vahetanud seda üldse. Kuulsime, kui võluva värvirikkuse saavutas Anna Szałucka Raveli tsüklis „Peegeldused“. Muljetavaldav oli ka Bacewiczi sonaat nr 2. Szałucka veenis erakordselt pianistliku kultuuri ja virtuoossusega, eelkõige aga väljendusliku mitmekesisusega. Boqiang Jiang üllatas sisuliselt põneva Liszti sonaadiga, mis oli esitatud suure haarde ja rikka kõlapaletiga. Tekkis vastanduvatest karakteritest ja kirgedest kantud kaalukas jutustus. Ka tema esitatud Raveli „Öine Gaspard“, eriti sugestiivne „Scarbo“, võttis jäägitult oma võimusesse ja viis mõtted Picasso „Guernicale“. Adrian Brendle sisemine kärsitus viis sageli pidurdamatusele ja põhjustas Liszti sonaadis kokkuajamisi, mis mõjusid mõnikord isegi huvitavalt. Üldiselt eelistas ta teose agressiivsemat poolt ja õilsamad teemad ei leidnud küllaldaselt armastust. Suurt ehmatust tekitas Šostakovitši prelüüdi ja fuuga Des-duur lausa hullumeelne tempo. See veidi jonnakas muusika kaotas sellisel kujul kahjuks oma vahva iseloomu. Tõeline liiklushuligaansus, aga ta tuli puhtalt välja! Mussorgski kuulus teos Darja Parhomenko esituses mõjus harmooniliselt: kontseptsioon oli paigas, kujundid ilmekad. Meeldivalt mõjus tema ellerlikult (!) esitatud „Meditatsioon“. Nüüd jõudis meie kuulajaile pärale, et konkursi tase on kõrgele kruvitud!

Kuidas juhtus, et 16 Eesti pianisti „invasioon“ rahvusvahelisele võistlusele korda ei läinud? Kas meie pianistide seis on maailma mastaabis nii kehv? Jah, meie väikeses riigis oli ajutine valik selline. Osa meie potentsiaalseid osalejaid täiendab end parajasti välismaal ja sellest seisust ei tarvitse teha suuri üldistusi. Me ei saa end kunagi võrrelda selliste suurriikidega nagu Saksamaa, Inglismaa, Venemaa, rääkimata Hiinast, kus õpib klaverit 50 miljonit noort. Konnaperspektiivis võiks kiita nii mõndagi meie teostust, kui neli esinejat valiti II vooru. Johan Randvere selle vooru kava säras lootust üleskütvalt kava esimeses pooles, kuid pinge kippus ära vajuma Mussorgski „Piltidega“, mis mõjusid kuidagi liiga normaalselt. Andekas Auli Lonks hõljub emotsionaalsete liialduste lainetes. Maria Mikulitši konarlik teostus jäi kahjuks selle vooru tasemele alla. Kõige noorem osaleja, 16aastane Karl Johan Nutt väärib kiitust hea enesedistsipliini ja aruka pianistlik-muusikalise väljenduse eest. I vooru kavadega tulid soliidselt toime Veronika Issajeva, Joonatan Jürgenson, Johan-Eerik Kõlar ja Karl Peterson. Puudutasin kaheksa eesti pianisti esinemist – igaüks teeb oma järeldused.

Konkursandid laiast maailmast said tuttavaks eesti klaverimuusikaga ning said esitamiseks valida Heino Elleri prelüüde, „Meditatsiooni“, „Tokaata“, „Eesti tantsu“ või „Kellad“. Üldiselt kalduti Elleri muusikat väga suurekõlaliseks ajama, kuigi mõni prelüüd („Patetico“) provotseerib seda rohkem. Elleri muusikas on palju mõtisklust ja on suur kadu, kui sellest üle kõndida. On muidugi tore, et Elleri muusika nüüd omal kombel maailmas liikvele võib pääseda!

Kuidas läks põnevusega oodatud III voor, kuus klaverikontserti ERSOga Arvo Volmeri juhatusel? Kaks esinemispäeva erinesid teineteisest nagu öö ja päev. Meie ERSOga juhtus midagi. Raveli kontserdi kokkumäng nurjus totaalselt, kuna orkester mängis robustselt ja kõvasti, puhkpillide soolod ei õnnestunud ja solisti Risa Ohkubot peaaegu ei kuulnudki. Paneb imestama tema meelekindlus üldse toime tulla olukorras, kus ta püüdis lihtsalt teatud rõhkudega oma olemasolust orkestrile märku anda. See oli tõeline võimuvõitlus solisti ja orkestri vahel ning võitjaks tuli orkester. Me teame, et see kapriisne partituur on orkestrile kõva pähkel. Järgmine etteaste oli Rahmaninovi kontsert, kus võitlus esinejate vahel jätkus, kuigi seekord ei olnud muusikaline materjal nii tundlik kui Raveli teoses. Adrian Brendle esines talle omase tunglevusega, kuid orkestri ülemvõim oli häiriv. Kava teises pooles oli orkester taltunud, esines palju diskreetsemalt ning arvestas ka solistidega. Justas Stasevskij esitus mõjus asjalikult. Teine võistluspäev algas positiivses võtmes: erksa kõlameele ja klahvipuudutusega Anna Szałucka pani end maksma kapriissete kujundite särava ja detailides paindliku avamisega. Koostöö orkestriga oli tundmatuseni muutunud. Orkester mõjus delikaatselt, soolod tulid hästi välja ja sündis hiilgav tervik! Anna Szałucka tõestas pärast II vooru taas, et on suurepärane Raveli mängija. Darja Parhomenko Rahmaninov mõjus mahlakalt, heakõlaliselt, loogiliselt. Ei olnud mingeid kõrvalekaldumisi meile harjumuspärastest esitustest, kuid mõjus sümpaatselt. Konkursi lõpunumbriks sai Prokofjevi kontsert, kus võttis juhtimise enda peale erksa rütmitunnetuse ja küllusliku kõlaga Boqiang Jiang. Kontserdi sisuline areng oli põnevalt avatud ja sellest kujunes pingeline loominguline plahvatus. Suurepärane konkursi lõppakord!