Kivine sild

Muusikud soovisid esitada ulatuslikke läbikomponeeritud sonaate viiulile ja klaverile, kuid neid oli olnud raske XX sajandi muusikast leida.

MIRJE MÄNDLA

Kontsert „Peterburi sillad“ 20. II sarjas „Eliitkontserdid“ Estonia kontserdisaalis. Anna-Liisa Bezrodny (viiul) ja Sten Lassmann (klaver). Kavas Ülo Kriguli teose „Toccatattack“ esiettekanne ning Sergei Prokofjevi ja Einar Englundi teosed.

Kontsert „Eesti Vabariik 100“ 24. II Estonia kontserdisaalis. Rauno Elp (bariton), Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, dirigent Arvo Volmer. Riigi juubelile pühendatud Paul Säreli piduliku marsi „Sulle, mu Eesti“ esiettekanne, Eduard Tubina, Rudolf Tobiase, Ester Mägi, Veljo Tormise, Eino Tambergi, Cyrillus Kreegi, Arvo Pärdi ja Heino Elleri teosed.

Anna-Liisa Bezrodny ja Sten Lassmanni kontserdi pealkiri „Peterburi sillad“ oli põhjendatud: muusikud olid oma kava juba esitanud Peterburis ning kuulda sai vene XX sajandi klassiku Sergei Prokofjevi ja soome helilooja Einar Englundi ulatuslikku sonaati. Tuntud muusikud tegid duona koostööd esimest korda, ehkki trios on nad koos esinenud varemgi. Kavas kõlanud teoseid on mõlemad esitanud teiste ansamblipartneritega. Muusikud soovisid esitada ulatuslikke läbikomponeeritud sonaate viiulile ja klaverile, kuid nende endi sõnul oli neid raske XX sajandi muusikast leida. Õhtu kummaski pooles kõlas siiski ulatuslik sonaat ning sellega oli kontserdi mõtteline telg kujundatud. Võimalik, et oleks tasunud otsida ka teistsuguseid lahendusi. Ühe õhtu jooksul tuli ettekandele kaks kammerlikku suurvormi ning Bezrodny olekust oli tunda, et interpreeti oleks mõni teine lahendus ehk rohkem säästnud ja seega oleks jäänud Prokofjevi sonaadiks rohkem energiat.

Einar Englundi neoklassikalises helikeeles sonaat viiulile ja klaverile (1979) on pühendatud helilooja lahkunud vennale. Englund on eesti kuulajale küllap vähe tuntud helilooja, kes on Soomes kuulsaks saanud pärast Aaron Coplandi juures õppimist 1955. aastal valminud klaverikontserdiga. Ulatuslik ning läbitunnetatud helimaterjal algas tumedates toonides pizzicato-helidega viiulil. Bezrodny ja Lassmanni duo oli tasakaalustatud, sobivalt pingestatud ning mõtestatud. Teos oli esitatud emotsionaalselt, esile olid toodud partituuriga võimaldatud meeleolud ja värvid. Bezrodny kõlakultuur on meeldiv: kindlasti on selles oma osa 1678. aasta Amati viiulil, millel ta Soome Kultuurifondi loal mängib. Tehniliselt tundus Englundi sonaat Bezrodnyle olevat kavas kõlanud teostest praegu kõige sobilikum materjal.

Vähe tuntud Pärnu päritolu helilooja Paul Särel (1937) võitis nii Kaitseväe rivimarsi konkursi kui ka Eesti Vabariigi 100 aasta juubelile pühendatud piduliku marsi konkursi. ERSO Arvo Volmeri juhatusel esitas tema piduliku marsi „Sulle, mu Eesti“.

Jelena Vilt

Teosena äratas tähelepanu Prokofjevi sonaat viiulile ja klaverile nr 1 f-moll (1946), mis on kirjutatud ja pühendatud David Oistrahhile ning mida on esitanud ka Bezrodny isa Igor Bezrodny. Prokofjev on saanud inspiratsiooni Händeli viiulisonaadist ning järginud sonaadi kirjutamisel barokiajastu kirikusonaadi ülesehitust. Londonis õppinud muusikud avasid Prokofjevi helikeele loomulikult ning tõid kenasti esile kuulsad muusikalised tsitaadid, mida on kirjeldatud kui „tuult surnuaias“. Interpretatsiooni poolest võib eriti õnnestunuks pidada teose rahulikumat materjali andante’t. Prokofjevi ning ka Englundi helikeel kõnetas muusikuid ja seda väljendasid nad nii laval kui ka intervjuus enne kontserti.

Kontserdi avateosena kõlas esiettekandena Ülo Kriguli „Toccatattack“. Krigul selgitab kavalehel, et otsustas loobuda kammermuusikas levinud koosseisu klassikalisest akustilisest ülesehitusest „viiul klaveri saatel“. Ta jagas äravahetamiseni sarnase muusikalise materjali mõlema pilli vahel, et jõuda kõlalise sünteesini, mis looks justkui uue, virtuaalse instrumendi. Teose alguse muusikalist materjali võiks võrrelda Steve Reichi teosega „Violin Phase“, mis on muu hulgas inspireerinud lugematul arvul koreograafe, kellest kuulsaim on tõenäoliselt Anne Teresa de Keersmaeker. Krigul kirjeldab, et teos on vormidramaturgiliselt järeleandmatu: „Pingestatuse loob ja dramaturgiat kannab mitte niivõrd helitugevuse dünaamika, vaid faktuuri järkjärguline muutumine kitsast laiaks, registrite hargnemised keskmisest äärmustesse, mänguvõtete teisenemised ülimat lihtsatest ülimalt keerulisteks.“ Kahjuks interpreedid selle partituuriga väga head kontakti ei saavutanud. Kontserdieelse intervjuu põhjal otsustades oli küsimus eri maailmavaates või ka esteetilises maitse-eelistuses. Mulle tundus teose ülesehitus väga loogiline ning selgelt piiritletud. Kindlasti leidus teoses värvikaid rütmilahendusi ning ekspressiivse väljenduslaadi võimalusi. Krigulit võib tunnustada, et ta on suutnud niivõrd keerulise ja pika ajalooga koosluse tarvis üldse millegi värskega välja tulla. „Toccatattack“ väärib uuesti ettekandmist ning seda võiks teha mõni ansambel, kellele XX ja XXI sajandi muusika areng kogu oma eripalgelisuses on mõistetav ja kütkestav.

Tervikkontseptsiooni õnnestumist sai nautida kõrgendatud meeleolust kantud kontserdil „Eesti Vabariik 100“, kus ERSO tõi Arvo Volmeri dirigeerimisel ettekandele läbivalt eesti muusika tähtteostest koosneva kava. Kava võib pidada küll tinglikuks, aga meeldivaks ülevaateks, milliste helivormidega on eesti heliloojad saja aasta jooksul tegelnud ja milline muusika on eestlasi sel teel saatnud. Esiettekandes kõlas riigi 100 aasta juubelile pühendatud marsikonkursi võitja, vähe tuntud Pärnu päritolu helilooja Paul Säreli (1937) „Sulle, mu Eesti“, rõõmsailmeline ja energiast pakatav meeldiva meloodiakaarega marss. Iga eestlast puudutav muusikaline tervik oli hoolikalt tasakaalustatud ning teosed täiendasid üksteist. Kontserdil oli mitmeid kõrghetki. Meeldiv oli see, et teosed ei jäänud üksikuteks kõlasaarteks, vaid moodustasid sidusa terviku. Orkester esitas viimistletud kõlakvaliteediga nii klassikalisemas helikeeles kui ka oma aja avangardi tuultes valminud teosed, viimastest Veljo Tormise võimsa avamängu nr 2 (1959) ja Arvo Pärdi 1968. aastal esiettekandel skandaali põhjustanud „Credo“. Kenasti oli välja mängitud Tormise nooruslik energilisus ning Mägi nostalgilisus. Cyrillus Kreegi „Õnnis on inimene“ haakus Pärdi „Credo’ga“ (mõlema teose ettekandel osales kvaliteetse kõlapildiga EFK) ning kui publik jõudis hakata puudust tundma eesti heliloojate koolkonna rajaja loomingust, kõlas lisaloona Heino Elleri „Kodumaine viis“. Selle kvaliteetse interpretatsiooniga kontserdi jaoks oleks võinud leida ressurssi kanda see ekraanide vahendusel linnaelanikeni väljaspool Estonia kontserdisaali ning miks mitte teha sellest mõnes kanalis ka teleülekanne.