Looduslaps linnas

Talvi Faustmann: „Terve mu lapseea rikkalik hingeelu oli seotud looduses viibimisega ning ma ei vahetaks seda mitte millegi vastu. Pean seda enda eestlaslikuks jooneks.“

MARIA JUUR

Talvi Faustmann on eesti päritolu Kanada muusik, modell ja kunstiline juht. Talvi bänd Prince Innocence on Toronto elektroonilise muusika ja moeringkonnas laialt tuntud ning on pälvinud tunnustust ka rahvusvahelistes muusikaväljannetes.

Talvi, pean tunnistama, et ei olnud sinust ega Prince Innocence’ist enne meie intervjuud kuulnud, kuigi elame samal kontinendil ja liigume samades elektroonilise muusika ringkondades.* Ühel päeval võttis minuga ühendust Tristan Priimägi, kes oli vaimustunud eesti päritolu muusikust Talvist, keda ta kohtas juhuslikult Torontos. Ta arvas, et meil oleks kindlasti, millest rääkida. Tristan võrdles sind suisa Velvet Undergroundi Nicoga – pikk ja imposantne – ning kiire guugeldamise järel pidin temaga nõustuma. Eesti nime ja näoga oled muidugi ka, heas mõttes. Kuidas te niimoodi juhuslikult Torontos kohtusite?

Minu ema nõbu Ülo Pikkov on animaator ja Ülo viibis hiljuti tööasjus Torontos. Käisin tema lühifilmide linastusel, seal kohtusin ka Tristaniga.

Ülo Pikkovit teavad Eestis muidugi kõik, vähemasti need, kes tegutsevad kultuuriringkonnas.

Kas tõesti? Seda on väga hea kuulda. Ülo on minu sugulane, keda ma kahjuks väga sageli ei näe, aga me hoiame ühendust. Lapsena käisin tal korra Eestis külas ja Ülo satub aeg-ajalt Kanadasse. Ülo ja ta õde on mu Facebooki-sõbrad ning hoiame üksteise tegemistel silma peal. Nad on ülitoetavad ja mulle läheb see väga korda, sest minu peres ei ole eriti loominguinimesi. Ülo on tõeline kunstnik, tema tööde detailirohkus hämmastab mind alati.

Kui vana sa tookord Eestit külastades olid ja mis sul sellest käigust meelde jäi? Mida tunned Eestile mõeldes?

Olin umbes neljandas klassis. Reisisime perega läbi Euroopa. Pean tunnistama, et ei mäleta Eestist palju. Mu ema viibis aga hiljuti Eestis ja näitas mulle oma reisist toredaid pilte. Huvi Eesti vastu on mul vägagi olemas. Ma ei tunne küll otsest patriotismitunnet, aga üles kasvades oli mu kasvatuses palju eestilikku. Mu isa on kanadalane ja tema valis mu venna nime. Minu nimevaliku – Talvi – tegi aga minu eestlasest ema. Olin nooremana oma nimega hädas, pidin pidevalt selgitusi andma ja kanadalaste hääldust parandama. Nüüd hindan oma eesti nime väga. Kanada eestlased hoiavad kokku, soov traditsioone säilitada on tugev. Mina ja mu vend saadeti lastena näiteks Kanada eesti suvelaagrisse. Meil ei olnud seal eriti lõbus, sest me kumbki ei räägi eesti keelt. Minu nõbu käis eesti koolis ja räägib keelt vabalt, seetõttu on tema side Kanada eestlaste kogu­konnaga automaatselt tugevam. Täiskasvanuna oleme sellele laagrile palju tagasi mõelnud. Kanada eestlaste rahvuslus on mulle mõneti vastumeelne, nagu ka igasugune rahvuslus. Teisalt hindan paljusid eesti kultuuri aspekte sügavalt, eriti eestlaste sidet loodusega. Mu vend abiellus hiljuti just sealsamas eestlaste alal Ontario maapiirkonnas.

Olen sinuga täiesti nõus. Olen ise samuti elanud mitmes suurlinnas, aga nüüd otsaga Los Angelese külje alla Santa Monica mägede kanti elama asunud ning nii-öelda loodushipiks hakanud. Tõlgendan seda kui eestlasele omast impulssi rahu ja vaikuse järele. Mis puudutab eestlaste paganlust, siis võib-olla oled kursis, et meie vaat et suurim püha on suvine pööripäev, mida Põhja-Ameerikas tähistavad ainult kerge kiiksuga new age’i tegelased.

Just selle paganliku poolega tunnengi kõige rohkem sidet. Kolisime palju, aga kõige kauem elasin lapsepõlves Ontario maapiirkonnas. Veetsin tohutult palju aega maal ja õues mängides, mida Põhja-Ameerika lapsed saavad tänapäeval üha vähem teha. Kogu mu lapseea rikkalik hingeelu oli seotud looduses viibimisega ning ma ei vahetaks seda mitte millegi vastu. Meil on Muskokas, Kanada suvekodude piirkonnas seniajani suvila alles. Teismelisena ei olnud aga maal just kõige lahedam elada, nii et tundsin Torontosse kolides kergendust. Praegu tunnen looduslähedasest elustiilist vägagi puudust, aga õnneks tean, et need kohad on alati olemas. Pean seda enda eestlaslikuks jooneks.

Palun peatu veidi pikemalt oma perekonna lool, eesti lugejaid huvitavad sellised lood väga. Kuidas ja millal jõuti Eestist Kanadasse?

Minu vanaema Lia Pikkov pages Saksa okupatsiooni päevil oma õega Kanadasse. Praegu kutsuksime neid pagulasteks. Enne Kanadasse jõudmist olid nad mõnda aega Lääne-Euroopas. Põhja-Ameerika mandrile jõudsid nad paadis, mida, muuseas, ka pommitati. Algul elas mu vanaema USAs Connecticuti osariigis ja seejärel kolis Torontosse. Mind hämmastab, kuidas kaks naist sellise katsumuse läbi tegid, pean oma vanaemast väga lugu. Mu ema on palunud tal oma põgenemisest kirjutada, kohati on see ikka täiesti uskumatu teekond. Olgu öeldud, et mu vanaema rõõmustas väga teadmine, et eesti ajakirjandus tunneb minu loomingu vastu huvi. Kohati jäävad mu tegemised talle arusaamatuks, eriti kuna osalen aeg-ajalt veidi siivututes moeseeriates ja nii edasi. (Naerab.)

Sinu tegemistest rääkides – kuidas jõudsid muusikani?

Olin nooremas eas üsna suur peoloom, veetsin palju aega klubides. Ise muusika tegemiseni jõudsin alles ülikoolis. Minu toonane poiss oli bändis. Liikusin tol ajal palju inimestega, kelle elu nii-öelda endale tahtsin. Tagantjärele võib öelda, et see ei ole just kõige targem teguviis. Nüüd tunnen, et olen leidnud oma tee. Ülikoolis mulle väga ei meeldinud, seega muusika osutus pääseteeks, millega õpingute kõrvalt aega sisustada. Õppisin Montréalis McGilli ülikoolis inglise kirjandust, kuid ma ei pea ennast akadeemiliseks tüübiks. Muusikat ei ole ma samuti kunagi õppinud. Võtsin kuninglikus akadeemias flööditunde, aga sellega minu muusikaharidus piirdub.

Montréalist on praeguseks saanud üks Põhja-Ameerika suuremaid kunsti- ja muusikakeskusi.

Vastab tõele. Elasin Montréali trendikas Mile Endi linnaosas, kus puutusin kokku paljude noorte loomeinimestega, kes mõjutasid mind ja juhatasid õiges suunas. McGilli ülikoolist on võrsunud sellised tuntud Kanada alternatiivmuusika nimed nagu Mac DeMarco, Grimes ja TOPS. Meil oli Grimes’iga aasta vahet. Me ei tunne teineteist, aga Grimes’ist on praeguseks saanud suur staar.

Väga lahe. Juhuslikult esinesin koos TOPSiga 2013. aastal New Yorgis, Montréali plaadifirma Arbutus esitluskontserdil. Väike maailm!

Nagu ikka, kas pole!

Kuidas koheldakse Kanadas alternatiivmuusikuid? Aeg-ajalt kuulen imelugusid Austraaliast, Islandist ja Rootsist, kus valitsus tasub bändide prooviruumide kulud, et noored saaksid rahus kunsti teha. Popkultuuri toetamist nähakse investeeringuna. Ameerikas ja Eestis sellisest luksusest kõnelda ei saa.

Prince Innocence ei ole sedasorti stipendiume saanud. Oleme mõnel valitsuse rahastatud üritusel esinenud küll, aga ei midagi enamat. Stipendiumiavaldused nõuavad palju tööd ning minu arvates ei sobi sedasorti bürokraatia kunstnike ja vasaku ajupoolega loojate mõtteviisiga. Aga stipendiumide süsteem on Kanadas kindlasti olemas ning see on võrreldes teiste riikidega heal järjel.

Mida ise kuulad ja millised artistid on sind mõjutanud? Kas sa eesti muusikast ka midagi tead?

Mind on mõjutanud 1980ndate cold wave, näiteks Chris & Cosey. Lisaks italo disco ja selle taastulemised, näiteks plaadifirma Italians Do It Better alla kuuluvad artistid Chromatics ja Glass Candy. Samuti kuulasin palju bossanoovat ja 1990ndate trip hop’i. Prince Innocence’i muusika stiil on sarnane – unistav ja meeleline. Eesti muusikast ma kahjuks kuigi palju ei tea. Mõned mu sõbrad on suured eesti death metal’i fännid, aga see ei ole päris minu teema. Sinu fänn olen ka!

Suur aitäh! Tundub, et meid ühendab armastus Chris & Cosey vastu. Cosey Fanni Tutti on mulle väga oluline feminismiikoon. Kuivõrd poliitiliseks loojaks sa ennast pead?

Vahel soovin, et mu loomingus oleks rohkem või otsesemalt poliitilisi teemasid. Teisalt ei soovi ma pelgalt põhimõtte pärast seda rida ajada, kuna siis on oht, et kaovad autentsus ja siirus. Usun, et olulisimad feminismi ja sotsiaalse õigluse väljendused leiavad aset meie igapäevaelus. Peame endalt küsima: kas ma kuulan, kas ma lasen teistel rääkida, kas näen kellegi teise perspektiivi? Usun, et naismuusikud edendavad feminismi pelgalt oma olemasolu ja osalusega. Oma naiseks olemise kogemust võivad nad seega väljendada ükskõik mis viisil. Torontos on mul näiteks sõbrad, kes korraldavad pidusid, kus naised õpetavad teistele naistele ja tüdrukutele, kuidas olla DJ. Mis puudutab Cosey Fanni Tuttit, siis tegu oli loojaga, kes peale muusika tegeles ka visuaalse kunsti ja pornograafiaga. Tema, aga ka Jeff Koonsi ekskaasa, itaalia erootikastaar ja poliitik Cicciolina, on mulle stiiliinspiratsiooni andnud.

Kui rääkida stiilist ja tegutsemisest mitmel rindel, siis sa liigud Toronto moeringkonnas. Kas naudid modelli­tööd?

Maailm liigubki selles suunas, et kõik teevad natuke kõike. Varem soovisin, et suudaksin rohkem ühele asjale pühenduda, praegu naudin vaheldust ja mitme­suguseid võimalusi. Muidugi on oht, et töö ei lõpe eal. Modellindusse sattusin juhuslikult, tundub, et eesti välimus ja näojooned müüvad hästi. (Naerab.) Modellindus on hea viis teenimiseks, aga see ei ole minu kirg. Viimasel ajal olen rohkem üles astunud kunstilise juhi ja moeseeriate lavastajana. Samuti olen loonud Prince Innocence’i graafilised lahendused, lavastanud ja monteerinud kaks meie muusikavideot. Filmi­tegemist ei ole ma samuti kunagi tudeerinud, õppisin monteerimisprogrammide kasutamist YouTube’ist. Algus oli raske, kuid helid ja visuaalid on mulle omavahel niivõrd seotud ning pean filmitegemist väga intuitiivseks tegevuseks.

Ülo Pikkovi loomingule mõeldes tuleb tõdeda, et ju on filmigeen teil veres. Vaatasin sinu lavastatud muusikavideot loole „Manic“, kus figureerisid muuseas ka eesti rahva­riietes nukud. Neid nukke teame Eestis kõik, aga sinu videos mõjusid nad veidi õõvastavalt. Millest selline motiiv?

Naljakas, need nukud olid mul täiesti meelest läinud! Meie videod on alati väikese eelarvega, seega üritan maksimaalselt ära kasutada filmimiskoha võimalusi. Loo „Manic“ video filmisime majas, mis kuulub mu vanaema sõpradele, vanemale eesti päritolu abielupaarile. Kahjuks suri vanaema sõbranna hiljuti ja minu onu aitas pärandi korraldamisega. Filmisime nende tühjana seisvas majas, mis oli justkui 1970ndatest pärit ajakapsel: tapeet, mööbel ja kujukesed, sh eesti rahvariides nukud. Minu vanaemal on need nukud samuti alles. Minu meelest on tegu väga põnevate objektidega.

Mis on sinu ja Prince Innocence’i tulevikuplaanid?

Kevadel ilmub meie EP „Blue Star“, samanimeline singel on juba internetis saadaval. Peale selle tuletasid mulle meelde, et peaksin oma Eesti passi uuendama!

* Los Angeleses elav Maria Juur ehk Maria Minerva on ise eesti elektroonilise muusika produtsent.