Üle kahekümneste ebaenesekindlus

Ehkki kohati küsitavalt, täitis kontsertetendus oma eesmärgi pöörata tähelepanu kahekümnendates eluaastates noorte eksistentsiaalsetele probleemidele.

JAANUS KANN

Kontsertetendus „Kord annan end päriselt ära“ 3. III Kultuurikatla Katelde saalis. Helilooja Rasmus Puur, lavastaja Priit Võigemast. Osalesid kammernaiskoor Sireen, neidudekoor Kammerhääled, RO Estonia noormeestekoor, dirigendid Hirvo Surva ja Ingrid Roose. Tekstide autorid Ernst Enno, Gustav Suits, Kersti Merilaas, Viivi Luik, Eda Ahi, Veiko Tubin jpt.

Kultuurikatla Katelde saali avar ja ronima kutsuv ruum annab võimaluse erinevateks paiknemislahendusteks ning õhuline, ent minimaalse kajaga akustika võimendab vokaali, kuid ei takista teksti jõudmist publikuni. Seega sobib saal ideaalilähedaselt koorilauludele, mille tuumaks on teravkõrvsust nõudev luuletekst. Hiljuti leidsid Kultuurikatlas lähestikku aset kaks sündmust, kus seoti omavahel koorimuusika ja eesti luule. Vabariigi aastapäeval andis rahvusmeeskoor helilooja Pärt Uusbergi dirigeerimisel tema autorikontserdi. Nädal hiljem astusid neidudekoor Kammerhääled, kammernaiskoor Sireen ja Rahvusooper Estonia noormeestekoor Ingrid Roose ja Hirvo Surva juhatusel ning Priit Võigemasti lavastuses viiel järjestikusel õhtul üles Rasmus Puuri koorimuusikaga.

Uusbergil ja Puuril on palju ühiseid jooni. Mõlemad on muusika sees üles kasvanud ning suudavad oma laulmiskogemusele tuginedes kirjutada suupäraseid koorilaule. Mõlemad on oma loomingule leidnud sisendi peamiselt eesti luuleklassikast: Uusbergi kontserdi laulud põhinesid Juhan Liivi, Ernst Enno ja Karl Ristikivi tekstidel, Puuri kava oli mitmekesisem, valikus oli mitmete luule­tajate enamasti noorpõlves kirjutatu.

„Enesekindlusega ehitad sa enda ümber kindlust,“ ütles Uusberg Klassikaraadiole antud intervjuus. See jäi mind kummitama. Nähes, millise järjekindlusega meie avalikud diskussioonid vastu seina jooksevad, sest kõik osalejad on oma seisukohad kinni müürinud, tundub, et enesekindlusega ei ole tänapäeva inimestel mingit probleemi. Küll aga ei osata olla ebakindel – võtame kas või ründava reaktsiooni kriitikale Mai­keni või Tartu Talvemuusika festivali juhtumi näitel. Raske on olla tõsiseltvõetavalt enesekindel, kui ei ole kõigepealt osanud ebaleda.

Kui Uusberg on juba peaaegu kümnendi jagu katsetanud ning otsingute ja kõhkluste abil jõudnud uusbergliku helikeeleni – piltlikult öeldes rajanud vajuvale pinnasele vundamendi, millele saab ehitada oma losse turvalisemalt –, siis Puur on ehitanud eriilmelisi kindlusi, aga need tunduvad sageli toestamata. Eri stiilid, estraadlikust rahvusromantiliseni, millele aeg-ajalt, täiesti ootamatult lisanduvad n-ö nüüdisaegsed võtted (glissando’d, kõnelaul, jalamatsud jm), võib tähendada mitmekülgsust ja üllatuslikkust, aga ka killustatust või et pole tunnetatud tervikut.

Inimese elukaart on ikka jaotatud kriisiaegadeks, mil inimene on segaduses, sügavates eneseotsingutes ja valmis muutusteks, aga ka kõige haavatavam. Ennekõike on tähelepanu all olnud keskiga ning puberteet, kuid kriisiaegu on palju rohkem. Peaaegu üldse ei räägita perioodist, mis jääb enamasti kahekümnendatesse eluaastatesse ning kulgeb eriti ägedalt loomeinimestel ja neil, kes käivad oma valitud rada kogu hingega, ning veelgi ägedamalt neil, kes on sinnamaani oma toimetustega vaid kiitust kogunud. Kui puberteediga saadakse suguküpseks, siis üle kahekümneste kriis kulmineerub vaimuküpsusega ning võiks olla sama põhjalikult uuritud nagu teismeigagi, aga ei ole. See kriis ei paista sageli välja, vaid põletab inimest eelkõige sisemiselt seni, kuni tuhast hakkab pead tõstma fööniks. Kui hakkab.

Mina nimetan seda kriisi ebaenese­kindluse perioodiks ehk ajaks, mil inimene arvab end olevat enesekindla, aga tema tööd on veel ebakindlad. See on murdeiga, mil inimene avastab, et temast ei räägita enam kui lootustandvast tegijast, vaid temalt oodatakse päris tegusid, ei lubata helget tulevikku, vaid nõutakse nüüdset ja praegust. See on aeg, mil imelapsest saab professionaal, noorest ja andekast n-ö vanadega võrdne. Aeg, mil ei öelda enam, et ta on tubli, vaid kasutatakse sõnu „naiivne“ ja „klišee“, olgugi et ta teeb sama asja, mida varemgi. Noore loomeinimese ebaenesekindlus on justkui kevadine kirsipuu, mis laseb oma imetlust pälvinud kroonlehed maha ning asub õhinaga marju kasvatama. Paraku ei paelu toored marjad kedagi ja aiapidaja vaatab puu poole vaid kontrollimaks, kas magus saak pole juba valminud.

Erinevalt spordist, kus juunioride klassist järgmisesse vanuseastmesse liikumine on reglementeeritud, on loovvaldkondades piiritõmbamine palju subjektiivsem. Seepärast on etendusele „Kord annan end päriselt ära“ hinnangut anda keeruline. Kui seda käsitada kui väga heades tingimustes tegutsevat kooliteatrit, on tulemus rohkem kui tubli, kui vaadata seda kui n-ö päris teatrit, pean kiituse kõrval mainima ka naiivsust ja klišeesid.

Ühendis kontsertetendus jäi peale kontsert, ilmselt taotluslikult. Koorilauludele lisatud liikumise peamiseks väärtuseks jäi kõlaline mitmekesisus, mida pakkusid ruumi eri osad. Kuna lauljad laulsid peast ja tavapärasest rohkem harali, olid nad sunnitud üksteist ka pingsamalt kuulama, mis tagas ühtlase kõla ja enamasti hoolika intonatsiooni. Oli tunda, et liikumisel on eesmärk, aga milline täpselt, jäi sageli segaseks: lavastus ei tekitanud omaette narratiivi, vaid pigem illustreeris luulet. Seetõttu ei kandnud ka kontserdi algusesse jäetud pausid, mil esinejad kohale või kohalt hiilisid. Küsitavaks jäi ka viimane laul („Mina usun armastust“, sõnad Anna Haava), kus nais- ja meeskoor lõpuks ometi segakooristusid ning mida juhatasid mõlemad dirigendid korraga. Kas Surva ja Roose paralleelne dirigeerimine pidi sümboliseerima mehe ja naise armastust, mis nõuab mõtlemis- ja tegevusühtsust, selleks et juhtida uus põlvkond valutult õigele teele? Sel juhul mõjus see olukorrana, kus ei ema ega isa tea, kuidas täpselt peaks lapsi kasvatama: mõlemad püüavad kas juhtida või siis vastutuse teise kaela lükata, lapsed ei tea aga, kumma sõna kuulata, ja seetõttu ei kuula eriti kumbagi. Lõpulaulust oleks oodanud võimast oodi armastusele, aga praegusel juhul oli usk armastusse nagu usk jumalassegi, kes küll olevat kuskil olemas, aga keegi ei ole teda ise näinud. Tehti tööd, aga armastust ei tulnud.

Kuigi Võigemast ja Puur lubasid enne etendust muud, olid ka mehe ja naise roll justkui eelfeministlikku Tammsaare aega kinni jäänud. Mees võib võtta vasara ja sellega vuhistada, võib vihastada ja karjuda, naine piirdugu aga oma sukasilmadega ja olgu vait. Seda mõtet väljendasid nii kooriliikidele valitud tekstid kui ka kooride erinev vokaalikäsitus. Estonia noormeeste dünaamika ulatus pianissimo’st fortissimo’ni, naiskoor laulis valdavalt vaikse peahäälega, mille põhjalt on raske veenvat forte’t taotleda. Meeskoori kõla oli küpsem ja paindlikum kui naiskooril, olgugi et keskmine vanus on märgatavalt väiksem. Kuigi meeskoorile võib ette heita ajutist lõhkilaulmist, on seda ikkagi põnevam kuulata kui eesti kooridele millegipärast nii omaseid heleda healega Krõõtasid, kes küll laulavad ilusti, aga katkemise piiril. Kuna naiskoor koosnes kahest kollektiivist, on mõistetav, miks nende kõla ei olnud nii ühtne kui meeskooril, kes on sel hooajal kooslaulu harjutanud eriti tihedalt.

Kuigi eelkirjutatust võib teha järelduse, et ma ei jäänud kuulatud kontsert­etendusega rahule, ei ole see päris nii. Kuidas saab mitte rahul olla, kui sulle näidatakse ilu: ilusat eesti luulet, ilusat koorilaulu ja ilusasti valgustatud ilusaid inimesi ilusates kostüümides? Ehkki kohati küsitavalt, täitis see sündmus siiski oma eesmärgi pöörata tähelepanu kahekümnendates eluaastates noorte eksistentsiaalsetele probleemidele. Pealegi ei ole ebaenesekindlus ainult noorte häda, vaid see tülitab meid tihemini, kui soovime. Probleemi lahendamise esimene faas on teatavasti selle teadvustamine. Ma olen kindel, et nii osalised kui ka publik on nüüdsest teadlikumad.