Uus hoone tõstab konkurentsi

Timo Steiner: „Kui teoreetiliselt TMKK vaatekohast mõelda, siis uue hoone projektiga liitumisest loobumine seaks pikemas perspektiivis Eesti klassikalise muusika arengu ohtu.“

MARIA MÖLDER

Alates juunikuust, mil kaunite kunstide kooli projektile uuesti hoog sisse anti ja selgus, et samale krundile Pärnu mnt 59 tuleb ka riigigümnaasium, on Georg Otsa nimelise Tallinna muusikakooli, Tallinna muusikakeskkooli ja Tallinna balletikooli ühishoone tekitanud palju vaidlusi. Muu hulgas küsitakse, kas sellises kombinaatkoolis ikka saab olla õigeid traditsioone kandev vaimsus, kas õppetööks jagub piisavalt ruumi ja kas üldse on tarvis kokku kolida. 2005. aastast ametis olnud Tallinna muusikakeskkooli direktor Timo Steiner on uue hoone planeerimise juures olnud kaua ja oskab ehk veidi pingeid maandada.

Millised on lähiaja suurimad hariduspoliitilised muutujad, millega peame arvestama, kui räägime muusika- ja balletihariduse arengust või samal tasemel säilitamisest? Millist taustainfot peaksime teadma, kui hindame kolme kooli ühte majja kolimise heaks või halvaks otsuseks?

Nende otsuste taga on kolme kooli küllalt sarnased probleemid. Praegu koolide kasutuses olevad majad ei ole ehitatud muusika- ja balletiõppe jaoks. Ruumid ei vasta nõuetele ei läbikostvuse ega kõrguse osas. Veel tuleb arvestada Otsa-kooli ruumikitsikuse, balletikooli liigväikeste saalide ja muusikakeskkooli asukoha küsimusega. Kool on aastaid taotlenud võimalust kolida kesklinna, et üleriigilise vastuvõtuga koolina olla õpilastele paremini ligipääsetav. Kooli praegune asukoht on Nõmmel. Neid küsimusi majade renoveerimisega ei lahenda.

Miks ühte majja? Kõigil kolmel koolil on mingis osas sarnased ruumivajadused, mille väljaehitamine ja hilisem kasutamine on mitme peale otstarbekam. Jutt käib muusikasaalidest, raamatu­kogust ja helistuudiost, ka erisisustusega üldharidusklassidest nagu kunstiklass, loodusainete labor või tööõpetuse klass.

Sisu mõttes annab ühte majja kolimine laiemad haridusvalikud. Esimesena Eestis töötab uus kool nii kutsehariduse kui ka gümnaasiumihariduse valdkonnas. Lahti seletatult tähendab see, et õpilane ei pea otsustama gümnaasiumi- või kutseharidusõppekava kasuks pelgalt sellepärast, et ühes või teises koolis õpetab talle sobiv erialaõpetaja, vaid õpilane saab teha valikud oma vajaduste ja huvide järgi. Kui muusika kõrval on olulised akadeemilised teadmised, siis on hea valik gümnaasium. Kui fookus on eelkõige muusikapraktikal, siis kutsekool. Ja sama erialaõpetaja võib töötada nii ühes kui ka teises süsteemis.

Mis võiks siis olla hea või halva otsuse indikaatorid? Kui koolid suudavad uue maja võimalused muusika- ja balletiarenguks tööle panna, siis on noorte hulgas kindlasti rohkem neid, kes kaaluvad selles koolis õppimist. Kasvab konkurents ja selle kaudu muusikute tase.

Hämmingut on tekitanud see, et kõigepealt planeeritakse maja ehitamist ja alles siis hakatakse mõtlema, kuidas muuta ja nüüdisajastada kolme kooli sisu. Teisalt on kuulda muret, et kolm ainulaadse õhkkonna ja traditsiooniga kooli endisel kujul hävitatakse. Samal ajal hakatakse väidetavalt alles arutama, kas uues majas hakkavad tegutsema eraldi koolid või kolme kooli baasil loodud uus ühendkool. Kuidas seda olukorda mõista?

Koolide tegutsemise aluseks on õppekavad, millega määratakse ära tundide arv. Ühendkooli lähteülesanne oli säilitada kõik olemasolevad õppekavad nii põhikoolis, gümnaasiumis kui ka kutse­koolis.

Ruumiprogramm ongi koostatud kehtivate õppekavade järgi. Oluline oli jälgida, et kõik ettenähtud tunnid (olgu siis tegu eriala-, ansambli- või üldharidustundidega) saaks uues majas antud ja vajalik klassiruum või saal oleks olemas.

Kooli struktuur õppekava ei muuda. Tegutseda tuleb ikkagi õppekavas kirjeldatud mahtude piires. See tähendab, et klassiruumide hulk sõltub õppekavadest, mitte kooli struktuurist.

Seetõttu on uue kooli täpse struktuuri üle otsustamiseks ka natukene rohkem aega.

Kolme kooli ühishoonega on tegeletud kaua ja see on olnud kindlasti meeletu kompromisside kunst, et siiamaani jõuda. Kas praegust olukorda võib iga üksiku kooli seisukohast mõneti võrrelda Rail Balticuga: kas võtta vastu praegune pakkumine, ruumiprogramm ja raha või kaob projekti kritiseeriv ja paremat lahendust nõudev kool mõne aja pärast ajaloo prügikasti?

Ei oska seda küll nii võrrelda. Meil on ikkagi täiesti konkreetsed koolid, mis vajavad paremat õppekeskkonda ja uue maja projekti lähe ongi olnud see, et pärast kolimist õppetingimused kõigis kolmes koolis paraneksid.

Kui teoretiseerida, siis mis juhtuks, kui mõni kolmest koolist otsustaks praeguses faasis ühiskooli projektiga liitumisest loobuda? Mis ootaks ees näiteks TMKK-d?

Ma ei arva, et see ühelegi koolile kasulik oleks. Nende majade puudused pärsivad koolide arengut juba ammu. Kui teoreetiliselt TMKK vaatekohast mõelda, siis selline samm seaks pikemas perspektiivis Eestis klassikalise muusika arengu ohtu, kuna jätkuvalt saab kooli algklasside vastuvõtul arvestada eelkõige Nõmme linnaosas elavate õpilastega ja ilmselt jätkuks tasapisi ka õpilaste arvu langus kogu koolis. Kui tekiks aga olukord, kus linna tekib uus kool ja TMKK jääb ikkagi Kivimäele, siis oleks kooli hääbumine ilmselt kiirem.

Palun ütle TMKK direktorina, mis on selle kooli praeguses õppekeskkonnas lootusetult ajast maha jäänud?

Nagu öeldud, Nõmmel asuva kompleksi majad ei ole ükski ehitatud muusikavajadusi silmas pidades. Klassid kostavad läbi ja seda ei parandaks ka renoveerimine, sest peale tuleks hakata konstruktsioonidest, mis tähendaks sisuliselt uute majade ehitamist.

Kuna majad ei ole ehitatud musitseerimiseks, kaasnevad sellega paljud logistilised probleemid. Õppetöö toimub praegu kahes majas, ühes peamiselt üldained, teises muusikatunnid. Samal ajal asub kooli suurim saal just üldainete majas ning see teeb pillide transpordi ühest majast teise väga kohmakaks ja ebamugavaks ettevõtmiseks.

Peamaja saal asub õnnetuseks ka mürarikka Vabaduse puiestee ääres: see asjaolu välistab seal salvestamise, aga ka heal tasemel kontsertide ja noortefestivalide korraldamise. Samuti peame läbikostvuse pärast iga saalis toimuva ürituse ajaks peatama õppetöö kõrvalasuvas võimlas. Sama lugu on muusikamaja väikestes saalides: korraliku kontserdi tegemiseks peab paluma kõrvalasuvates klassides musitseerimine lõpetada.

Kuidas kolmikkooli saalid täpselt eri koolide ja tegevuste vahel jaotakse? Kuidas saab olla kindel, et saale ja teisi ruume on planeeritud piisavalt?

Eks praegugi kasutatakse TMKK aulat mitmesugusteks tegevusteks: aktusteks, orkestri- ja kooriproovideks, ettemängudeks jne. Igapäevaelu ja motiveeritud vajadus paneb paika tunniplaani.

Maja planeerides oleme mõelnud ka varuvariantidele, juhuks kui tekib mõte korraldada suures saalis festival või balletietendus. Siis saab näiteks orkester teha proovi kammersaalis, sest sealne publikuasetus on sarnane orkestrivajadustega – tõusvad astmed puhk- ja löökpillidele. Muusikavajadusi silmas pidades on projekteeritud ka auditooriumid, mis annavad suuremate kollektiivide tööks lisavõimalusi.

Millisel põhjusel lisati kolme kooli krundile riigigümnaasium ja millist kasu saab sellest muusika- ja balletikool? Hiljuti lubati kolmikkooli projekti lisada võimla ja ujula. Kas need on nüüd riigigümnaasiumist eraldi või jagatakse teatud ruume riigigümnaasiumiga?

Riigigümnaasiumi lisandumine lubab projekti lõpule viia vastavalt arhi­tektuuri­konkursi võidutööle. Algselt oli maja kavandatud 900 õpilasele, praegu õpib koolides umbes 600 õpilast. Rahvastiku vähenemisele osutades ei tulnud rahandusministeerium sellise muusika- ja tantsuõppijate arvuga kaasa. Kompromissiks sai kuni 700 õpilast. Sellest tulenev ruumiprogrammi vähendamine jättis ühe maja tiiva tühjaks. Riigigümnaasium on planeeritud maja ühte tiiba eraldiseisva asutusena, millel otsest kokkupuudet muusika- ja balletikooliga ei ole. Ujula ja võimla tulevad koolide ühiskasutusse ja selles vast ongi kasu muusika- ja tantsuõppijatele.

Kas uue maja ruumiprogrammis on aspekte, mis muusiku või balletitantsija elukutset arvestades oleks veel vajalikud, aga jäävad paraku saavutamata?

Pigem saaks öelda isegi vastupidi. Projekti on lisandunud ujula ja kuna muusikute töö on paljuski seotud sundasenditega, siis aitab see tulevikus ennetada ametist tekkivaid terviseriske. Samuti ei satu ohtu muusikutele nii tähtsate sõrmede tervis.

Eks muidugi on asju, mille lahenduse kallal töötame. Näiteks suure saali kasutamine on veel kohmakas, kuna saali laval teevad proovi nii muusikud kui ka balletitantsijad ja seetõttu on lava vaja igal nädalal katta spetsiaalse balletipõrandaga, mis võtab palju töökäsi ja aega. Otsime optimaalset lahendust. Saal on logistiliselt kavandatud nii, et sümfooniaorkestri proove saab tänu saali tagaossa tulevale astmestikule teha ka publiku poolel.

Ma ise oleks tahtnud, et ka sööklat saaks kasutada kontserdipaigana, aga söökla avatud planeering maja suhtes seab sellele ilmselt mõningad piirangud. Selle kohta saab lõpliku tõe teada ilmselt juba majas tegutsedes.

Koolid peaksid uues hoones alustama 2020. aastal. Mil määral kaasatakse vahepeal koolide sisulise töö kujundamisse õpetajaid ja õpilasi?

See töö käib kogu aeg. Kevadel kohtus koolide kollektiivide ja lastevanematega haridus- ja teadusminister, suvel koolide esindajatega ministeeriumi kantsler, kes tuleb sel kuul uuesti koolidesse. Jooksvalt käib erialainimestega arutelu ruumide logistika ja sisustuse üle. Ma usun, et see töö saab maja valmimise lähenedes järjest hoogu juurde.