Galerii, mis on alati lahti

Epp Õlekõrs ja Keiu Krikmann: „Hoolimata e-riigi retoorikast ei ole digitaalkultuuri küsimused kultuuri- ja kunstivaldkonda jõudnud.“

MERETE VÄIN

Tallinnas tegutseb juba kolmandat aastat omanäoline galerii Konstanet, mis seisab ühe jalaga füüsilises ja teisega virtuaalses ruumis. Novembris avatakse Tallinna Kunstihoones rahvusvaheline grupinäitus „Tegevus-sõlmed“ („DOings & kNOTs“), kus käsitletakse instruktsioone kunstis. Idee lähtub Hans Ulrich Obristi projektist „Do It“ ehk „Tee ära“, mis 1997. aastal ka Tallinna Kunstihoonesse jõudis, seda ka meil mitmekesistades ja laiendades. Näituse ühe osana kolivad Tallinna Kunstihoonesse Konstaneti valge kuup ja kontoriruumid tutvustamaks publikule oma igapäevast tööprotsessi.

Kust tuli impulss näituseruumi rajamiseks, mis on korraga reaalne ja virtuaalne?

Epp Õlekõrs ja Keiu Krikmann: Kui projektiga 2013. aastal alustasime, tundus, et Eesti kunstielus on puudu veebikeskkonda põneval ja tänapäevasel moel kaasav näitusepind. Ühtlasi saab veebikeskkonnas näitusi arhiveerida ja jätta muutmata kujul kättesaadavaks pikaks ajaks. Soovisime soodustada ka koostööd kunstnike ja teistes valdkondades tegutsevate inimeste vahel.

Niisiis saigi avatud mittetulunduslik galerii, mis koosneb kahest ruumist – online-ruumist aadressil konstanet.com ja väikeste mõõtmetega ruumist, kus põrandapinda kuus ruutmeetrit ja kõrgust üks meeter. Konstanet uurib eksponeerimisvõimalusi online- ja offline-formaadi kokkupuutepunktides ja galeriiruumi tervik moodustubki ideaalis just nende kombineerimisel.

Formaat kujunes välja Hollandis tegutseva projektiruumi Probe eeskujul. Kui Probe’i programmis osalevate kunstnike lähenemine on ruumi- ja dokumentatsioonikesksem, siis Konstanetis julgustame kunstnikke kasutama online-keskkonna võimalusi võrdväärselt füüsilise ruumi omadega.

Kas Konstanetis näituse tegemiseks on vaja mingit spetsiifilist know-how’d?

Mingit spetsiifilist oskust ega teavet vaja ei ole. Kuigi Konstaneti ülesehitus toob rohkem esile kunsti virtuaalmaailmas eksponeerimise temaatika, ei oota me, et iga projekt nende küsimustega tegeleks. Konstaneti ruume võib kasutada väga erinevate teemadega näituste tegemiseks. Samuti ei eelda me kunstnikelt, et online- ja offline-maailm on alati võrdse kaaluga – oskuste, soovi ja huvide järgi võivad kunstnikud rõhu asetada kas ühele või teisele.

Kuidas Konstanetis näituse tegemine välja näeb?

Esiteks peame selgeks tegema, kuidas projekti Konstaneti struktuuriga kohandada ja kuidas seda kõige paremini konkreetse näituse huvides ära kasutada. Teiseks vajab vahel selgitust ka Konstaneti füüsiline ruum ehk väiksemõõduline valge kuup – seda eriti juhul, kui kunstnik ei saa ise kohale tulla või kui ta näeb ruumi esimest korda alles vahetult enne installeerimisega alustamist. Kuna täidame sageli ka installeerimismeeskonna ja tehnilise toe rolli, on väga oluline, et toimuks pidev suhtlus nii sisuliste kui ka logistiliste küsimuste parema lahendamise huvides.

Suurem osa publikust füüsilist näitust kogeda ei saa. Mida võidab ja mida kaotab kunstiteos ülekantuna materiaalsest virtuaalseks?

Niisugune sõnastus viitab formaadile näitus-dokumentatsioon, kuid Konstaneti projektid ei pruugi sellega piirduda. Kuigi installatsioon luuakse füüsilisse ruumi, ei ole see füüsilisel kujul kogemiseks mõeldud – see on loodud algusest peale veebis vaatamiseks ja on vastavalt ka üles ehitatud. Nii on kunstnikul suurem kontroll publiku vaatajakogemuse üle, sest määrab ise, kuidas näitus vaatajani jõuab. Näitusekülastaja valida on vaid kanal – sülearvuti, nutitelefon, projektsioon vms –, mille kaudu ta näitust vaatab.

Kas Konstaneti puhul saab üldse rääkida näitusest ja galeriist või vajab selline formaat muud terminoloogiat?

Konstanetist rääkides kasutame võrdlemisi traditsioonilist terminoloogiat. Pigem oleme seda meelt, et näituse olemust saab laiendada meediumiüleselt. Ehk on niiviisi kergem end näitusekülastaja rolli asetada, kui tuttavad juhtlõngad on ees ootamas. Olgugi et töötame paljuski veebikeskkonnas ja arvestame selle eripäraga, ei ole Konstanet seni keskendunud veebis kunsti eksponeerimise tehniliste võimaluste uurimisele või loomisele. Kui vaadata üldisemalt, kuidas kunsti veebis eksponeeritakse, on näha, et arenguruumi on meil veel palju. Kui tahetakse luua uusi formaate, nõuab veebispetsiifiline eksponeerimine erioskusi ja teadmisi veebiarendusest, mida ei pruugi kunstnikel ja kuraatoritel olla – seetõttu ei saa mööda vaadata koostööst teiste valdkondade spetsialistidega.

Kuidas tunnete end siinsel kunstiväljal? Kas e-riik on e-näituse kogemiseks valmis?

Konstaneti publikut on Eestis Google Analyticsi järgi omajagu, päris tundmatud me siin kindlasti ei ole. Tundub, et oleme leidnud oma niši. Kuna suur osa meie tegemistest toimub internetis, käib ka suhtlus-suhestumine esmajoones sellel tasandil, aga mitte ainult. Näiteks aeg-ajalt installeerivad kunstnikud kohapeal oma näituse ja enamasti oleme sel puhul korraldanud avamise ja vestluse kunstnikuga, kuhu ootame osalema kohalikku kunstipublikut.

Huvitaval kombel on koostööpakkumised tulnud enamasti väljastpoolt Eestit. Võib-olla on põhjus selles, et vaatamata valdavale e-riigi retoorikale ei ole digitaalkultuuriga seotud küsimused kultuuri- ja kunstivaldkonda jõudnud, kohati tunduvad need olevat jäänud pigem mainekujunduskampaaniate ja IT-valdkonna pärusmaaks.