Karlsoni teraapiline dinosaurus

Reet Varblane

Edith Karlsoni näitus „Draama sinu peas” Tartu Kunstimaja väikeses saalis kuni 22. IX.

Edith Karlson alustas „Draama” sarjaga ülemöödunud sügisel „Stalkeri” festivali ajal, näitas selle esimest osa ka 2012. aasta veebruaris Berliini Sur la Montangne’i galeriis, teist osa tänavu suvehakul Tallinna Linnagaleriis ning kolmandat juulis ja augustis Hobusepea galeriis. Kuna kunstniku „Draama” sarja on avalikkusele tutvustatud triloogiana, siis võib Tartu Kunstimaja väljapanekut vaadata viimase, kolmanda osa variatsioonina. Keskse tegelasena on kunstnik ka seekord kasutanud Hobusepea ülemisel korrusel eksponeeritud ülisuurt dinosauruse kuju, kuid seekord on ta selle ühendanud Tallinna Linnagaleriis väljas olnud anonüümsete kujude grupiga.

Kuigi Karlson ei ole just paljusõnaline, on tema väljapanekute napid  sõnalised lisandused tähendusrikkad: pealkiri osutab otseselt autori isikule, tema traumale (draamale tema peas) ning kolmanda draama ja selle variatsiooniga  ainuke kaasaskäiv tekst „Ja siis öeldi: „Mõtle positiivselt”” kõlab lausa piibelliku tähendussõnana. Paljutähendav on seegi tõik, et Tartu Kunstimaja variatsiooni puhul ei ole kunstnik kasutanud numeratsiooni ning andnud sellega mõista, et see on üks paljudest (järjekordsetest) triloogia variantidest (osiste kooslustest), ümberkorraldamise mängudest ja et seda mängu võib lõpmatult jätkata. Samamoodi ilmuvad pained (draamad peas) unenägudesse. Ega ka galeristid, ei Hobusepea ega ka Tartu Kunstimaja oma, pole olnud vaatajasõbralikumad, ainult Tallinna Linnagalerii väljapanekut saatis Aliina Astrova tekst. Sellest napist, kuid paljutähenduslikust tekstist tõstan esile kahte momenti: „keeldudes sõnastamast personaalset protsessi personaalse läbikukkumisena, avab kunstnik oma isiklikud traumad sotsiaalse uurimuse positiivsele energiale” ja ta „käsitab kunstivormi traumadest ja mälestustest tulvil kehana”.

Tartu Kunstimaja variandi puhul ei saa „traumadest ja mälestustest tulvil kehast” rääkida ei kunstniku enda ega ka mitte naisekeha võtmes, keskne element, mureneva pealispinnaga betoonist dinosaurus, eelajalooline, väljasurnud loom, paneb ka Tallinna Linnagalerii teises „Draama” väljapanekus eksponeeritud anonüümseid figuure tõlgendama just tema kaudu ja nägema neis pigem väljasuremisele määratud järglasi (kas bioloogilises või ka vaimses mõttes). Dinosaurused ja teised müütilised elukad on oma kindla koha omandanud nii massimeedias kui ka lastele mõeldud tööstuses. Esimese puhul võib rääkida anonüümsetest koletistest ehk kollektiivsest alateadlikust hirmust, teise puhul aga isikustatud lemmikutest, uutest kiisu-miisudest ehk siis alateadliku kollektiivse hirmu sublimeerimisest turvaliseks ihaks. Karlsoni dinosaurus ei ole üks ega teine: ta on isikustatud, isegi taltsutatud, kuid „traumadest” ja „mälestustest” tulvil kehana (midagi pole teha, Tartu Kunstimaja variandi juures hakkavad kaasa mängima „pea­draamade” eelmised variandid ja nende tõlgendus) ei saa see olla ei kollektiivse hirmu ega ka turvalisuse tsoon.
Ka installatsiooni suhe ruumiga toetab seda ambivalentset positsiooni: tegemist ei ole kunstiga täidetud neutraalse, aga ka mitte totaalse fantaasiaruumiga. Kuigi punast vedelikku (verd) purskav voolik seob installatsiooni üheks nagu vereringe, avaneb avatud akendest vaade välisilma ning peegel seinal avardab nii installatsiooniosiseid kui ka tänavapilti lõpmatult. Kõik oleneb vaatepunktist.
Ajakirja Pulss suvises numbris on Edith Karlson öelnud, et ta püstitaks Tallinna linnapeale ratsamonumendi koos ratsaväega, hobuste asemele paneks aga kullast dinosaurused. Kui alustaks betoonist dinosauruse kui isikustatud kollektiivse paine sümboliga, milles ei puudu turvatsooni killuke. Igas mõttes teraapiline märk.