Kui tõde on avanenud, ei saa seda enam peita

Natalia Komaško: „Nikolai Kormašovi ikoonikogu on muuseumikogu väärtusega: sellel on lai haare, aga ka territoriaalne suunitlus, see katab ikooniteaduse valged laigud.“

REET VARBLANE

Näitus „Päästetud pühadus. Ikoonid Nikolai Kormašovi kogust“ Mikkeli muuseumis kuni 11. XI. Näituse kuraatorid Orest Kormašov ja Andrei Kormašov, koordinaator Aleksandra Murre ning kujundaja Andrei Kormašov.

Maalikunstnik Nikolai Kormašovi (1929–2012) ikoonikogu on Eesti kunstikogude seas üks haruldasemaid. Sugugi mitte ainult selle poolest, et seal leidub unikaalseid haruldase ikonograafiaga ikoone ja rahvapäraseid provintsiaalikoone, vaid et Kormašov, üks tõsisemaid kollektsionääre oli huvitatud mitte ainult säilitamisest, vaid ka oma kogu mõtestamisest. Tema ikoonikogu esimene näitus 1971. aastal Eesti Kunstimuuseumis oli üldse esimene erakogu väljapanek tollases Nõukogude Liidus. Sellele järgnesid näitused Moskvas (1974), Mikkeli muuseumis (1997) ja mujal. Olulise uurimisteemana tõstis ta ise esile Eesti ikoonikunsti, millele oli pühendatud 2011. aasta Kadrioru kunstimuuseumi näitus.

Praeguse näituse on kokku pannud kunstniku pojad – maalikunstnik Orest Kormašov ja graafiline disainer Andrei Kormašov. Näitusel on väljas 160 ikooni XV sajandist XX sajandini. Kuid ei näitus ega ka sellega kaasnev põhjalik kataloog ei oleks nii tõsiselt võetavad, kui abiks ei oleks olnud Moskva Rubljovi-nimelise vanavene kunsti muuseumi juhtivteadur Natalia Komaško.

Eestis on Nikolai Kormašovi ikoonikogu unikaalne, aga milline tähendus on sellel laiemalt ikoonikunstis ja selle uurimises?

Natalia Komaško: Iga kunstikogu tuleb vaadata selle kogumise aja kontekstis, aeg dikteerib kogujale oma nõudmised. Nikolai Kormašovi kollektsiooni loomise aeg oli ikoonile raske aeg: 1960ndatel seisis suur hulk kirikuid mahajäetuna ja lõhutuna, paljud neist olid hävitatud juba 1930ndatel. Jutt käib eelkõige äärealade maakirikutest. Kui 1930ndatel leidus siiski inimesi, kes päästsid ja säilitasid ikoone, siis nende järeltulijatel ei olnud ikoonide suhtes mingit pieteeditunnet. Samuti ei huvitunud riik ikoonidest, sest ideoloogilises mõttes olid need võõrad, keskaegsest religioossest kunstist säilitati suuremates muuseumides vaid näiteid. Ikoonide aktiivne restaureerimine algas hoopis hiljem – 1990ndatel. 1960ndate lõpul otsustati eelkõige välisturistide tarvis luua vanavene kunstist nii-öelda esindusvitriin, sündis Zolotoje Koltso (turismimarsruut „Venemaa kuldne ring“ – toim), aga see oli ka kõik.

Nikolai Kormašov oli ere isiksus, kellel oli oma eriline maailmavaade ja arusaam ikoonist. Aga ta oli ka oma aja sünnitis. Samast ajast on Nõukogude Liidus teada teisigi ikoonikogujaid, nad kõik on kunstiringkonnast. Näiteks tema mõttekaaslane, kellega nad 1974. aastal tegid Moskvas koos ikooninäituse, oli graafik Nikolai Vorobjov.

See ajastu oli ka mõnevõrra romantiline, sest päästeti vanavene kultuuri, mis oli nõukogude inimesest ära lõigatud. Kogujate eesmärk ei olnud rikastumine, vaid päästmine, armastus kogutava vastu. Neis kogudes puudub vähimgi kommertsiaalne aspekt. Kuid ka 1960ndate lõpu ja 1970ndate alguse kunstikogude puhul toimis tavaline rotatsioon: selleks et midagi omandada, tuli midagi maha müüa. Selline hoiak tuleb teravalt esile 1990ndatel. Kormašovi puhul ei saa sellest rääkida. Ta oli ideaalse kollektsionääri võrdkuju. Tema kogu on vaieldamatult muuseumikogu väärtusega: sellel on lai haare, aga ka territoriaalne suunitlus. Nende kohtade põhjal, kus ta käis ja kus ta ka kogus, saab jälgida ikoonimaali ajalugu. Need paigad olid vene ikooniajaloo valged laigud, sest riiklikes muuseumides ei ole seniajani nende paikade ikoone.

Kas Nikolai Kormašovil oli nende paikadega, kust ta kogu peamiselt pärineb, isiklik suhe või viis kunstiline või teaduslik huvi teda sinna?

Orest Kormašov: Ta ei olnud nende paikadega isiklikult seotud ja seetõttu olid need ka talle avastus. Ta nägi neis mineviku kõrge kultuuri jälgi. Need paigad ja eelkõige ikoonid, mis ta sealt päästis, mõjutasid tugevalt tema oma loomingut. Algul olid ikoonid talle avastus, kuid siis hakkasid need orgaaniliselt kuuluma tema ellu – väärtushinnangutesse, loomingusse. Isa ikoonikogu tuleb vaadata tema maailma mudelina, siin on kõik omavahel seotud. Mind on arusaamine maailmast kui tervikust saatnud alateadlikult kogu elu, teadlikult olen hakanud seda mõistma alles viimasel ajal suuresti tänu ikoonile.

Kui pika ajaga kujunes kollektsioon? Siin ei ole ju tegemist aasta või paariga.

Kormašov: Isa tegeles aktiivselt ikoonide kogumisega ligikaudu viisteist aastat – 1963. aastast 1978. aastani. Siis oli kogu tuumik välja kujunenud, lisandusi kas siis üksikute teoste või ka gruppidena tuli 1990ndate alguseni. Aga 1990ndate algul oli ikoonist saanud kunstituru kaup, hinnad kasvasid. Isa lõpetas süstemaatilise kogumise siis, kui ta enam ei teinud uurimisretki Põhja-Venemaale.

Ka meie näitusel on algus ja lõpp. Ta omandas oma esimese ja viimase Põhja-Venemaa retke ajal ikoone, mis olid kuulunud samale kirikule. Sellega ring sulgub. See kogu ei ole ainult oma aja, vaid on ka piirkonna – Severnaja Dvinaa ja Vologda oblasti nähtus. Teaduslikus mõttes ei ole see kogu veel läbi töötatud.

Kas Nikolai Kormašov tundis huvi ka kindlate koolkondade ja ikoonimeistrite vastu?

Komaško: Selles kogus on esindatud paljude traditsioonide näiteid XV sajandist XX sajandi alguseni. Siin on Rostovi ja Novgorodi koolkonda, aga ka Moskva oma, mis oli Põhja-Venemaale jõudnud. On suurepäraseid näiteid XVIII sajandi Veliki Ustjugist, mis oli siis üks tähtsamaid ikoonimaali keskusi. On vanausuliste ikoonimaali näiteid, eelkõige Karjalast. On Vladimiri koolkonna näiteid. Loomulikult Pihkva, eelkõige, mis oli jäänud XV sajandil asutatud Verhne Ostrovski kloostrist. Seal oli kõik hävitatud, praegu on avastatud XV sajandist pärit maa-alune kirik. Seal oli XVI sajandist kohalike meistrite tehtud suurepärane ikonostaas, millest on alles vaid kaks ikooni, mõlemad küll XVI sajandist, kuid maalitud ajalise nihkega. Rääkimata siis veel hilisematest rahvaikoonidest. Kormašovi kogul on tohutu haare.

Kormašov: Isa tundis mõnede meistrite loomingu vastu suuremat huvi, iseäranis vanausuliste meistrite vastu, aga see ei olnud tal eesmärk omaette. Vanausulistega sõbrunes ta üsna vara, juba 1960ndate algul – seda nii põhjas, Petseri ja Muromi kandis, aga ka Peipsi ääres. Peipsi-äärsed vanausulised meenutavad teda kui „uut“ inimest, kes oli teisest põlvkonnast ja ka tegevussfäärist – ta oli kunstnik. Isa populariseeris Peipsi-äärsete vanausuliste kunsti, iseäranis Frolovi koolkonda. 1980ndatel organiseeris ta koos Jüri Kuuskemaaga mitu näitust jne.

Kuidas vaadata ikoone väljaspool nende oma konteksti – pühakoda? Kui palju need kaotavad oma sümboolsest väärtusest muuseumis või galeriis?

Komaško: Ega nendega midagi hullu juhtu. Eks praegu vaatame ikoone eelkõige kui kunstiteoseid. Tuleb aru saada, et vanad ikoonid ei ole meile maalitud. Et neid mõista, selleks tuleb vaimselt pingutada, aga siis suudavad need ka praegu palju anda.

Kormašov: Ikoonil on palju funktsioone, kunstiteosena on see üsna uus nähtus – umbes sada aastat vana.

Komaško: Tegelikult juba Katariina II ajast, kui prantslased temalt küsisid: „Mis ikoonikunst teil see selline on?“

Kormašov: Ikooni hakati tõsiselt kunstina hindama XX sajandi algul seoses teadusliku restaureerimisega.

Komaško: Ärgem unustagem vanausulisi, kes hindasid juba märgatavalt varem ikooni ka kui kunstiteost. Nikolai Leskov kirjeldab oma jutustuses, kuidas vanausulised tahtsid röövida õigeusu kirikust kaitseingli ikooni, sest see oli nii ilus.

Kormašov: Vanausulised olid siiski suletud kogukond, ma räägin ikooni avanemisest maailmale. Kuna ikoonil on nii palju funktsioone, siis on täiesti normaalne neid näidata kunstimuuseumis või -galeriis. Kõik oleneb näituse kontseptsioonist: temaatiliselt, kas siis ajajärgu või koolkonna järgi on seda lihtne teha, hoopis keerulisemad on lood kollektsiooniga. Praegugi on inimesi, kes näevad ikoonis selle esmast, kummardamise ja palve funktsiooni. Seetõttu ei ole ikooninäitus mitte kunagi ainult kunstiekspositsioon.

Meie näituse teine korrus on nagu kunstinäitus ikka, aga esimene korrus on vaimne ruum – seal osutatakse pühakojale, kus ikoonid paiknevad väga rangete reeglite järgi. Nii saab siin rääkida kollektsioonist, ikoonist kui kunstiteosest, aga ka vaimsest, sakraalsest märgist.

See ei ole esimene Kormašovi ikoonikogu näitus, ka kunstimuuseumis on neid varem olnud. Varasemate näituste tegemise juures osales aktiivselt Nikolai Kormašov ise, seekordne on tehtud juba temata. Millised küsimused kerkisid teie ette selle väljapaneku tegemise ajal?

Kormašov: Algus oli üsna keeruline. Ikooniga on mul alati olnud tihe side, sest elasin vanematekodus, isaga ühes majas. Vend Andrei oli juba ammu kodunt välja kolinud. Teinekord on aga eemaltvaataja pilk teravamgi ja nii oli Andreil huvitavaid ideid, kuidas isa ikoonikogu näidata.

Kui isa nägi algul ikoonis kõrgeimat kunstiteost, siis ajapikku mõistis ta, et ikoon on midagi enamat kui kunstiteos, et ikoon on tõe väljendus. Igas inimeses on jumalik säde, mõnikord on see varjatud, aga kui see välja puhastada, siis muutub inimene kauniks. Sama on ka ikooniga: kui algne kujutis välja puhastada, avaneb seal jumalik valgus. Kui tõde on avanenud, siis ei saa seda enam peita, seda tuleb näidata. Nii sai meie näituse ideeks väljapuhastatud, päästetud pühaduse näitamine.

Komaško: Praegune näitus ei ole tähtis mitte ainult Eestile, vaid laiemalt maailmakultuurile. Selle näitusega avatakse palju sellist, mida me veel ei teadnud. Ma kohtusin Nikolai Kormašoviga 2011. aastal ja olin näinud mõningaid tema kogu ikoone, aga ei kujutanud ette, et see kogu on nii laia haardega. Praegused ikoonikollektsionäärid ei ole enam nii ennastsalgavad ikooniteenrid, nagu oli Kormašov.

Kormašov: Isa eluajal oleks keeruline olnud, et keegi oleks tulnud tema kogu uurima ja atributeerima. Ta oli privaatsust armastav inimene, vaatamata sellele, et oli Venemaalt siia tulnud. Ta kodunes Eestis väga hästi, sest ta juured olid Muromis, mis on ju ka soomeugrilaste asuala. Isal oli palju sõpru, kuid oma koju ta neid väga sageli ei kutsunud. Seekord me kaasasime näituse ettevalmistamisse spetsialiste, Natalja ja tema kolleegid Venemaalt atributeerisid kõik teosed, mis näitusele läksid jne. Nüüd avanes see kollektsioon tervikuna. Isa eksponeeris oma kollektsiooni osaliselt, ta jättis alati midagi varjule. See on ju väga soomeugrilik suhtumine. Isa võis kollektsiooni suhtuda kiivalt, kuid usun, et ta oleks meiega rahul olnud.

Mis saab kogust edasi?

Kormašov: Isa tahtis anda oma kogu muuseumile, kuid tingimusel, et see oleks avalikult eksponeeritud. Pärast isa lahkumist taheti kollektsioon meilt ära osta. Austusest isa vastu ja ka meie soomeugriliku aeglase mõtlemise tõttu jäi asi katki. Selle näitusega on meile ka selgeks saanud, et kogu väärtus on selle terviklikkuses. Püüame seda tervikut hoida.

Praegu peaks ju Venemaal ikoonikunstil hea aeg olema: iga tõsisem ärimees ehitab endale kiriku, riigijuhid on tõsiusklikud või vähemalt näitavad ennast avalikkusele sellisena, riik ja usk on vaat et üks. Kuidas lood on?

Komaško: Ikoon on siiani vene inimesele suletud teema. Ikooni suhtutakse kui sakraalobjekti ja suhtumist forsseeritakse sedavõrd, et vorm on asendanud sisu – kummardatakse lauajuppi, mitte seda, mida seal peal kujutatud on. See viib ikooni mõistmisest eemale. Vaimulik võtab vana ikooni ja laseb selle peale uue kujutise teha. Sellega jätkame mineviku hävitamist. Olukord on äärmiselt kurb. Ääremaa vaimulikud müüvad ikoone, sest millestki on vaja elada. Neil on ükskõik, et tegemist on kunstiteosega. Loomulikult leidub ka neid, kes mõistavad, et tegemist on kultuuri- ja ajaloomälestistega, aga üldiselt on rahvas sama harimatu, nagu oldi XIX sajandil. Siis vähemalt püüti selgitada ikooni tähendust, nüüd ei lähe see kellelegi korda peale käputäie entusiastide. Inimesed, kes elavad väärikalt oma maal, ilmuvad alles siis, kui nad tunnevad oma ajalugu. Venemaa häda ongi selles, et seda ei tunta.

Aga kollektsionääre siiski leidub, ka neid, kes tegutsevad koostöös muuseumidega, korraldavad näitusi, annavad välja teaduslikult läbitöötatud katalooge. Väga hea näide on Konstantin Voronin. Aga on ka neid, kes teevad ühe näituse, annavad välja raamatu ja siis kaovad. Ka muuseumide, näiteks Andrei Rubljovi muuseumi, olukord sõltub väga palju inimestest, kes on muuseumi eesotsas. Muuseumide asi on rahvast valgustada, õpetada ikoone lugema.