Väiksed asjad suures majas

Muuseum kui tekstide kogum, mida tuleb lugeda püsti seistes ja käimise pealt.

IVAR SAKK

Eesti Rahva Muuseumi uus hoone on imposantne. Üle lageda põllu ligemale astudes assotsieeruvad mulle mõned mällu jäänud Euroopa Liiduga seonduvad objektid, nagu arhitekt Rem Koolhaasi projekteeritud Grand Palais Prantsusmaal Lille’is (valminud 1994) või Shaha Hadidi kavandatud XXI sajandi kunstimuuseum Itaalias Roomas (valminud 2010). Monumentaalsus räägib sellest, et mõõtkavaks ei ole ei Tartu ega Eesti, vaid terve maailm. Vägisi tekib mõte meie põlise alaväärsuskompleksi kompenseerimisest: nüüd, lõpuks ometi, võivad pirrud kahel otsal lõkendada ja eesti rahvast uueks luua …

Arhitektuuri suurejoonelisus kulmineerub vestibüülis. Millised mastaabid! Siia võiks ju kõik koduloohuvilised kooli­klassid korraga ära mahutada! Kas need õllekapad ja sõbad ja tanud ikka täidavad selle hiigelsuure ruumi vajaliku usutavusega? Äkki tekib kohatu kontrast tänapäeva rikkuse ja endise kehvuse vahel?

Tegelikult on ekspositsiooni disaini määr selline, et ei teki mingit kohatut kontrasti. Tänapäeva orgaanilise arhitektuuri leksikast pärit siseseinad ja ekspositsioonipoodiumid voogavad ruumis kui merelained, lõhkudes hoone välisarhi­tektuuri hoolikalt tempereeritud geomeetriat. Klaasvitriinid, monitorid ja digitaalsed etiketipoodiumid on steriilselt kõrgtehnoloogilised ja räägivad tänapäeva inimesega arusaadavas vormikeeles. Kõik on viimase peal, sõnnikuhaisu pole kusagilt tunda. Või ehk – on tunda küll, põllumajanduse saalis, kus lõhnab kuivav vili. Aga tahaks rohkem, tahaks kõik meeled korraga tööle! Kus on nõukogude koosolekusaalide kopitanud hais? Rehetoa põranda mullalõhn? Äsja süüdatud puupliidi halgude kirbe ving?

Tänapäevane muuseum võiks mängida rohkematel meeltel kui vaid nägemine. Kompimisaistingud, lõhnad, helid ja valgus tunduvad olevat just need tegurid, mille pärast praegusaegset muuseumi külastada. Muidu saab ju kõike, mida meie ajalool pakkuda on, arvutiekraanilt vaadata või raamatust lugeda. Uus ERM on neid fenomene ju kasutanud küll – natuke siin-seal lõhnab ja magamistubade sektsioonis saab vooditel pikutada. Lastetoas saab katsuda-mängida vanade, peamiselt sotsialismiaegsete esemetega. Kuid enamik meeleelunditest tuleb välja lülitada, kui vaadata suuremat osa ekspositsioonist. Keskendungi nüüd nähtavale ja vaatamisele-lugemisele.

Tekstid lugemiseks rahva hulgas püsti seistes

Poodiumid ja vitriinid on viimase peal, betoonist ja klaasist. Väljapaneku on kujundanud 3 + 1 arhitektid Markus Kaasik, Andres Ojari ja Ilmar Valdur. Aga need on siiski vaid vitriinid ja poodiumid, millel väljapandud eksponaadid nõuavad allkirju või lausa pikemaid selgitavaid jutte. Ja siin tuleb mängu vana tuttav skeem – eksponaat ja allkiri, lisaks selgitav seinatekst. Seinatekste pole küll põhiekspositsioonis, kuid leidub soome-ugri sektsioonis.

Eksponaatide allkirjad on kõrgtehnoloogilised – digitaalsed tahvlid, mille keelt saab vahetada. Praegu saab valida nelja keele – eesti, inglise, vene ja soome – vahel. Hiljem, tõlgete valmimisel ja tehnoloogia täiustumisel lisandub teisigi keeli. Aga lõppude lõpuks on see siiski vaid tekst, mida tuleb seistes lugeda. Ei ole kõige mugavam. Digietiketid on sellisel kõrgusel, et ka lapsed neid lugeda saaksid, seega pikale mehele ebamugavalt madalal. Üritasin hoolega, kuid tähelepanu hajus, tekstid olid liiga pikad, et neid püsti seistes suudaks mõttega jälgida. Tekstitüübina on kasutusel spetsiaalselt ERMile kavandatud font Aesti Sans, mille autor on Mart Anderson. See on XXI sajandi grotesk, mille eeskujud on pärit 1920ndate lineaarsete groteskide varamust. Natuke Kabelist, natuke Avenirist, natuke Brownist ja mujaltki. Midagi on ka art déco’st, mida nii armastasid meie rahvusromantilise visuaali kujundajad Günther Reindorfist Paul Luhteinani – nimelt suure R-i lookes jalg. Font on tüse ja laiapildiline, loob küllusliku tunde. Digietikettidele on valitud selle lõige Aesti Bold – ja see on vist möödapanek. Kirjapunkt on piisavalt suur, et peaaegu iga teine rida vajab poolitust ning kuigi lugemisoptika seisukohalt on võrdse pikkusega read silmale paremad (neid loetakse rida korraga), löövad rohked poolitused rütmi segamini. Aesti Normal oleks parem olnud.

Tegelikult tundub, et ebamugavas olukorras – käigu pealt, püsti seistes, kehvades valgustustingimustes, rahva sumina keskel – lugemiseks on parem antiikva. See on samuti Andersoni portfellis olemas, nimetusega Aesti Serif (kaksikvend Paratype’i fondile PT Serif). Usun täiesti tüpograafia klassikuid, kes väidavad, et antiikvakirja jalakesed ehk seriifid aitavad silma rea peal hoida, edasi libistada. Usun ja loodan, et kujundajad tegid hulga inimkatseid fondi loetavuse koha pealt. Aga lõpuks läheb ikka teisiti – taheti küll parimat, kuid välja tuli nii nagu alati.

Omaette küsimus on muidugi saatetekstide vorm. Praegu, hoolimata nende digitaalsest kujust, on need ikkagi kirjaplokid eksponaatide kõrval või all, nagu need on olnud viimased sada aastat. Mida saaks tänapäeva tehnoloogiat kasutades muuta, et need oleksid ergonoomilisemad? QR-koodiga loetavad tekstid igamehe telefonis? Vastavalt soovile seinale projekteeritud valguskirjad? Liimiplokis paberilehed, mille igaüks võib valikuliselt seinalt kaasa rebida ning lugeda seistes, kõndides või istudes just oma huvi ja tähelepanu kohaselt? Põrandatekstid? Või hoopis audiotekstid kõrvaklappides, kuulamisboksides või nutitelefonis?

Igal juhul tundub, et traditsiooniline skeem vitriin-eksponaat-etikett vajaks ümbermõtestamist. Praegu on tegemist ju ruumilise raamatuga – kõike väljapandut saaks redutseerida trükiseks (digitaalseks või paberil olevaks), kus fotole järgneb allkiri. Seda saaks lugeda ka pikutades kodus ega peaks Tartu äärelinna kohale sõitma. Hulk raha jääks kulutamata.

Mart Andersoni fondil Aesti on peale etikettidel nähtava kuju ka teisendeid – seal leidub tähekujusid, mis pretendeerivad olema viikingite ruunikirja pärased, nn Kalevipoja-kirjad. Nende vormist saab uues muuseumis aimu vaid suure logo E juures (E kui Eesti Rahva Muuseum). Olen täiesti päri kujundajatega, kes neid tähevorme kusagil mujal ei kasutanud. Kalevipoja-kirjad on loodud president Pätsi rahvuspatriootilise kampaania käigus alates 1934. aastast, armastatud stalinismi perioodil (sisult sotsialistlikud, kuid vormilt rahvuslikud) ning väga raskesti seostatavad XX sajandi visuaalse ilmega, rääkimata veel XXI sajandist. Ruunikive Eestis pole, ruunikirju siin lugeda ei osatud ning ideoloogilistel põhjustel kavandatud pseudorahvuslikud kirjatüübid mõjuvad tänapäeval nagu padespann presidendiballi avatantsuna. Eriti võikad on Aesti Sansi kursiivvormid.

Ajalugu vahendatuna. Kas tekst või liikuv pilt? Või lõhn?

Näitusesaalides torkab silma monitoride rohkus. Ekraane on nii seinal kui iseseisva objektina. Selge see, et ajaloo kulgu on parem näidata liikuva pildina, mitte staatilise visuaali (objekti, joonise, foto) kujul. Nüüd ongi meil uues muuseumis olukord, kus tullakse koos püsti seistes televiisorit vaatama. Minu teismeline poeg ei vaata televiisorit juba ammu ning naerab mu üle, kui mina seda teen. Kuidas õnnestub tuua meie koolinoori klasside kaupa üheskoos seistes videot vaatama? Vist käsu korras ainult.

Kogu ekspositsioon ühe korraliku dokfilmina oleks käepärane ja praegusaegne.

Ma ei räägi sellest tõesti mitte suvalise kriitikuna, vaid tahaksin, et meie muuseumist ei saaks tüütu formaalne objekt, mis eksisteerib oma mullis ja on asi iseenese jaoks. Kui fondides on 2500 õllekappa, ehk võiks siis kulutada ühe õllekapa aastas, mida saaks külastaja ka reaalselt käes hoida ning proovida sellest juua (vett, kuid miks mitte õlut, algselt oli see ju mõeldud õlle jaoks). Rahvarõivaid on samuti hulgi. Kui mitte endale selga proovida, siis äkki katsuda saaks ikka? Nuusutada? Kõigi selliste mõtteavaldustega pälvin ma arvatavasti muuseumispetsialistide kriitika, kuid tõesti – ka muuseumi sisulises pooles võiks midagi muutuda. Vormilises pooles on ju muutused silma­nähtavad.

Lõpuks veel paar sõna uue muuseumi graafilisest identiteedist, eelkõige logost. Velveti büroo tehtud suur E-täht võtab külastajaid vastu monumentaalses fuajees. Agentuur ise on uue identiteedi saatetekstis kalambuuritsenud, et eestlane on romb. Või siis kaks rombi ülestikku, nagu märgi E-tähel näha. Mina küll ei usu, et eestlane on romb. Eestlane on pigem ruut – stabiilne, kinnine, väheliikuv, kahtlev. Eks see rombi mõte tuli muidugi PR-osakonnalt, kui identiteediprogramm oli vaja muuseumile maha müüa. Kuna ideeline baas on kahtlane, siis pole ka visuaal parem. Mitte et tal midagi viga oleks – kõva keskmine, aga kipub kuidagi arhitektuuri rafineeritusele alla jääma. Seda tajudes ongi suur E-täht fuajees koostatud high-tech-võrgust. Materjal päästab mõtte lapidaarsuse. Sealsamas fuajees on aga maja korruste plaanid väga selged ja elegantsed, kuigi ka seal mängib teostuse materjal oma õilistavat rolli.

Nüüd ei jää kellelgi muud üle, kui ise kohale minna ja uuest supermuuseumist oma seisukoht kujundada. Millegi­pärast tuli mul mõte sellest, kuidas Jakob Hurt sellele hoonele ligineks – kuigi harjunud tollase kõrgklassi ehk aadlike mõisainterjööridega, võtaks selline pilt tal jalad nõrgaks. Ja see nii vist oligi mõeldud.