LUULE: Jana Lepik

 

  Tühjad on teed, kuhu rõõmuga jooksime.

 

Me jooksust on saanud

suur lonkav minek,

silmades kevade

närtsinud sirel.

 

Me rõõmust on saanud

kurb naer,

rusikas peos

võimetu raev,

 

võimetu valu, võimetu soov

olla veel terve, õnnelik, noor.

 

***

 

Kuhu külvaja kõnnib?

Läbi elu viib ta rada.

Must maa vaid vaatab, sõnnik.

Ja õhtupäike madal.

 

Kuhu külvaja kõnnib?

Miks on tal minna vaja?

See maa on püha, õnnis,

kuhu viljateri sajab.

 

Püha, õnnis on ka käsi,

mis kingib meile kulda –

viskab kuni väsib

viljateri mulda.

 

***

 

Sõid lapsed kõhu täis

ja kes ei söönud, need nutsid

ja kes ei nutnud, need lõid

 

ära oma jala, käe

või südame.

 

Ja lapsed tõid metsast ülaseid.

Ja kui ülaseid polnud, tõid sinililli.

Kui sinililli polnud, toodi metsast võit –

pilet – täiskasvanute maale sõit.

 

Ainult üks laps ei leidnud

oma sõnajalaõit –

ta nuttis kui teised sõid,

lõi ära oma jala, käe

ja südame.

 

Kus on vana lapse ülased?

 

***

 

Ei lase keha vaimul tõusta lendu.

Ta siiski tõuseb, hoolimata kehast.

Ma mõttes roosat pilveserva emban,

värv koitu meenutav on kahjuks eha.

 

Õrn lootus vajunud on silmapiiri taha,

see usk, et midagi on enda teha.

Ja kui ma kõnnin – pööran silmad maha,

sest üleval on väga väsind eha.

 

***

 

Mu laps. Nüüd kuula hoolega.

Su elutee

on sakilise joonega.

Sirgelt ära käid

esimese poole sa.

Seal seisma jäid.

Seal murdud juba noorelt sa.

Peagi edasi sa lähed lootes õnne.

Julm saatus aga jagab võmme.

Siis palu inglit.

Tema täidab soovid.

Saad suhkrukringlit.

Ja saad päiksetoonid.

 

Siis kiirgad

nii, et teised näevad.

Öö. See piinav!

Muutub suureks päevaks.

 

***

 

Ja särab hommik haua kohal.

Puuoksal laulab lind.

Siin olen raskelt ohand.

Ja taga nutnud sind.

 

Siin purustati lossid.

Siin pooleks murti käed.

Vari kive seljas tassib,

mis raskemad kui mäed.

 

Siin otsa leidsid teed

säravad ja noored.

Said hoobilt küpseks need,

kes eile olid toored.

 

Sooja tiiva all pesas

on poeg jäänud tuttu.

Veel on ema. On isa.

Ja muinasjuttu.

 

***

 

Unes vaid tulen.

Ilmsi ei iial.

Kui silmad suled

võin ära su viia.

 

Nii ära, et enam

ei soovi sa siia.

Seal tuli ja mõõk

keha ei piina.

 

Seal valust saab kuld,

mis ristina hiilgab.

Ja sina, mu muld,

saad inglitiivad.

 

Kus õnnetus lõppeb –

seal muinasjutt algab.

Ei pääse vaid see,

kes Jumalat salgab.

 

***

 

Sim-sala-bim

 

Buss peatub homme seal, kus tahan maha astuda täna,

viib mind sõna lausumata väga kaugele ära

juht, kes vajutab nuppe.

Bussiaknast näen kullerkuppe.

 

Miks ei saa neid veel noppida ma,

nende lõhna nuusutada?

Millal pääsen vabasse õhku ma

läbi klaasi, mis tuleks lõhkuda?

 

Buss peatub homme seal, kus tahan maha astuda täna,

viib mind sõna lausumata väga kaugele ära …  

kes on juht, kes hoiab rooli,

annab elust mööda sõites surmakooli?

 

Ja mina jään ootama peatust,

mis on teeveerele seatud …

Me minek, me tee on eatu.

Võlusõna teadmata teatud.

 

***

Liblikad linnas.

Terve õhk on neid täis.

Siidriklaasi üks lendas

ja purju jäi.

 

Maanteele langeb

 tuhandeid kirevaid tiibu.

Ise alla jäädes

 me sõidame üle.

 

Kümme liblikat silmas

paneb vääratama käe –

no, kuidas ma liigun,

rooli keerata ei näe.

 

Surnud liblikatest saab

varsti terve mäe.

Nad vist teiselt ilmalt

võtnud loa ja väe

muuta õudsaks iluks

me argipäev.

 

***

 

Katkenud lend  

 

Mu tiivad on tuhastunud,

hing piinas puhastunud.

Pool minust jäi tulle ja sureb.

Teine pool näeb möödunut unes.

 

Ma vaatan su silmi märgi.

Ka sinust ei jäänud suurt järgi.

Ka sinust sai õnnetu vare,

vari sellest, mis olid varem.

 

Kui kaks kurbust astuvad ühes

on tee rõõmuni lühem.

Mul on õhtuti pea sinu süles.

Koos minnes pääseme üles.

 

***

 

Kes kõnnib koridoris?

Miks kuulen ta samme?

Näen tähte horisondil

ja murdunud tamme.

 

Koduaknast paistab

see, mis jääb välja.

Su samme haistan

ja silmi, mis näljas.

 

Su puudutust tajun

läbi luku, mis roostes.

Ma lagunen, hajun,

sest osadest koosnen.

 

Valus mälestus eilsest noast.

Lõikab. Andmata järele.

Miks küünlaleek, mu toas,

sa vaikselt väreled?

 

***

 

Pane silmad kinni. See on üks teine muinasjutt,

kuhu oleme teel.

Muinasjutt sinu enese sees.

Ei, ära ava. Ära ava neid veel.

Me liigume, me oleme teel.

Vaid väljavalitud, vaid vähesed

näevad avanevat enda ees

linna, millest lapsepõlves rääkis

muinasjutumees.

Panid silmad kinni. Hästi.

Tee nüüd lahti need.

 

Head õnneund! – Taevas.

 

***