Ujuda üle tuulise järve, põlev küünal peos

Katrina Kalda: „Raamatud on imelikud elukad: mõnikord arvad, et tuleb karvane, aga lõpuks avastad, et on hoopis suleline või soomustega!“

ANTI SAAR

Täna esineb kirjandusfestivalil „HeadRead“ eesti päritolu prantsuse kirjanik Katrina Kalda. Ta on avaldanud kolm romaani: „Eesti romaan“ („Un roman estonien“, 2010, ee 2011), „Jumalate aritmeetika“ („Arithmétique des dieux“, 2013, ee 2013) ja „Maa, kus puudel pole varju“ („Le Pays où les arbres n’ont pas d’ombre“, 2016, ee 2017). Intervjueerijal on olnud au need eesti keelde tõlkida.

Raamatu „Maa, kus puudel pole varju“ ilmumisest on juba mõni aeg möödas. Palun räägi mõne sõnaga, kuidas see vastu on võetud. Kas prantsuse ja eesti retseptsioonis saab ka mingeid erinevusi esile tuua?

Prantsusmaal võeti raamat vastu kui väga sünge kirjandusteos. Kui võrrelda „Jumalate aritmeetikaga“, siis läks rohkem aega, et vastukaja saada. „Jumalate aritmeetika“ puhul oli ilmselt pilt kohe selge: romaan Eesti ajaloost, mille on kirjutanud eesti päritolu kirjanik. Midagi suhteliselt eksootilist andis prantsuse lugejaskonnale võimaluse heita põgus pilk neile üsna võõrale ajalooseigale (Baltimaade olukord Teise maailmasõja perioodil).

„Maaga, kus puudel pole varju“ on ilmselt veidi raskem märksõnu seostada. Mõned lugejad lähenesid sellele kui raamatule, mis on mõjutatud minu mälestustest „hallidest masendavatest nõukogude linnadest“, ja lugesid seda kui mineviku totalitaarse ühiskonna kirjeldust. Mõned nägid selles hoopis meie kaasaegse ühiskonna moonutatud peegeldust.

Mul on jäänud mulje, et Eesti lugejaskond toonitab rohkem teose düstoopilist külge, aga ülevaadet eesti retseptsioonist mul õigupoolest ei ole, et saaksin sellest täpsemalt rääkida.

Sinu teise romaani „Jumalate aritmeetika“ tõlke ilmudes nimetas Marek Tamm seda aasta parimaks eesti proosateoseks. Kulka annab muu hulgas aastaauhinna parimale eestivene autori teosele. Tõlkijana ütleksin, et sinu autorihääl on prantslastestki prantslaslikum. Aga sa ise? Pead sa ennast mingil määral ka eesti kirjanikuks?

Ma ei ole kindel, kas kirjanike seostamine mingi maa või kultuuriruumiga peab enam üldse paika. Nagu Pascale Casanova on kirjutanud oma essees „La république des lettres“ ehk „Kirjasõna vabariik“, on informatsiooni globaalse liikumise ja kirjanike sagedase reisimisega kaugele oma sünnimaast need mõisted paigast nihkunud.

Kuigi olen veendunud, et loomisel mõjutavad meid lapsepõlve maastikud ja olud, olen samuti veendunud, et oleme mõjutatud kogu sellest kirjandusest ja kunstist, mis meie ümber maailmas luuakse. Ja kui peaksin iseenda mõjusid nimetama, tuleks otsekohe meelde niihästi Günter Grass Saksamaalt kui Goliarda Sapienza Itaaliast, Béla Tarr Ungarist või veel Andrei Tarkovski …

Aga kui miski veel peaks otsustama, mis kultuuriruumi mingi kirjanik kuulub, siis ütleksin, et see on keel, mille ta on valinud, et oma raamatuid kirjutada.

Teine (ilmselt veidi provotseeriv) küsimus, mille võiksime esitada: kas eesti ja prantsuse kirjandus ei ole sulamas mingi üldisema Euroopa kirjanduse mõistesse?

Sinu debüüt „Eesti romaan“ oli ainestikult tragikoomiline ja kerglane, stiililt ja ülesehituselt aga, vastupidi, raskepärane, ülimalt viimistletud. Viimane romaan „Maa, kus puudel pole varju“ on stilistiliselt märksa lihtsam ja lugejasõbralikum, ehkki ainestik ja tundetoon on sel sünge ja emotsionaalselt raske. Kuidas sa seda tähelepanekut kommenteerid?

Mis puutub stiili ja ülesehitusesse, siis olen tõesti proovinud liikuda tasapisi lihtsuse poole. Viimases raamatus on seda ehk rohkem tunda näiteks vanaema Sabine’i päevikus. Arvan (või loodan), et lihtsamaks on läinud ka minu grammatika. Prantsuse keel on nimelt keel, milles on võimalik kokku panna äärmiselt keerulise ülesehitusega lauseid (piisab, kui lugeda Marcel Prousti, et selles veenduda!).

Kas see muutus on juhuslik või võib sellest juba välja joonistuda midagi iseloomulikku päris varasele ja juba veidi küpsemale Katrina Kaldale?

Praegu kirjutan laste- või noorteraamatut (nii 13aastastele), mis sunnib mind ka mõtlema raamatu struktuuri lihtsustamisele. Ja järgmine romaan võiks olla hoopis kergema sulega kirjutatud. Aga eks me näe, mis sellest raamatust välja koorub. Raamatud on imelikud elukad: mõnikord arvad, et tuleb karvane, aga lõpuks avastad, et on hoopis suleline või soomustega!

Kas tunned, et sisu- ja väljendusplaani vahel on mingi põhjuslik paratamatus?

Arvan, et paratamatust kirjanduses ette ei tule. On mitmeid võimalusi, mille vahel tuleb valida. Kirjaniku põhitöö ongi vist valimine, sorteerimine. Ilmselt on ka nii, et mida kogenum kirjanik, seda paremini oskab ta ette näha, millised on tagajärjed teatud valiku korral.

„Maa, kus puudel pole varju“ on žanrilt düstoopia, kunstiline nägemus maailmast, mis on läbi elanud omamoodi ökokatastroofi. Mis ajendas sind säärast nägemust kirjeldama ja arendama? Kas mure maailma käekäigu pärast? Huvi utoopiakirjanduse žanri vastu?

Düstoopia kui žanr huvitas mind vabaduse tõttu, mille see kirjanikule tagab. Kuna eelmised kaks romaani on ajalootaustaga, tekkis tahtmine sukelduda fiktsionaalsesse maailma, kus kujutlusvõime saaks veidi rohkem mängelda. Siiski ei ole see minu meelest samasugune raamat maailmast pärast ökokatastroofi või tuumasõda nagu näiteks Cormac McCarthy tuntud „Tee“.

„Maa, kus puudel pole varju“ on palju lähemal praegusele situatsioonile. Meie nn heaoluühiskonna heaolu on paljuski tagatud sellega, et mujal maailmas inimesed, kellest me midagi ei tea, meile seda heaolu toodavad ja seeläbi oma keskkonda saastavad. Näiteks mobiiltelefonide ja arvutite (mida ju iga päev kasutame) kokkupanekuks läheb vaja metalle, mida kaevandavad Aafrika kaevurid, kelle elu on meil ilmselt raske ette kujutada, kuigi oleme mingis mõttes nende tööga nii tihedalt seotud. Raamatuga proovisin anda lugejale tunnetuslikult midagi samalaadset: tühermaal elab üha kasvav ühiskond, milleta Suurlinn ei saaks edasi elada, aga paraku ei tea selle elanikud nendest „teistest“ mitte midagi.

Kuivõrd oled selle žanriga kursis? Kas sulle on teada karid ja klišeed, mida vältida? Kas „Maa, kus puudel pole varju“ võiks huvi pakkuda ka ulmekirjanduse paadunud fännidele?

Arvan, et ulmekirjanduse fännid pigem pettuvad selles raamatus: rütm on sellel aeglane, palju on rõhutatud tegelaste psühholoogiat. Mind huvitaski põhiliselt see, mis juhtub inimesega, kui paigutada ta järsku ebainimlikku ühiskonda. Kuidas ta muutub? Kuidas hakkab toimima? Kuidas teiseneb tema suhtumine teistesse inimestesse?

Aga kuidas läheb maailmal? On meil veel lootust?

Kindel on see, et kui mõelda kas või nüüdsetele rändelainetele ja migrantide eluolule isegi Lõuna-Euroopas või kui veidigi lugeda massilise taimede ja loomade väljasuremise kohta, mis praegu meie planeedil aset leiab, on, mille pärast tõsiselt muret tunda.

Lootust on siiski alati. Steven Pinker näiteks kirjutab oma essees „The Better Angels of Our Nature: Why Violence Has Declined“, eesti keeles „Meie loomuse head inglid ehk Miks on vägivalda järjest vähem?“, et üldiselt võttes ei ole inimkond kunagi elanud nii rahumeelses maailmas kui praegusel ajal, kuigi meedias iga päev ettesöödetavad vägivallapildid võivad meile jätta mulje, et olukord on vastupidine.

Teiseks, isegi kõige hullemas situatsioonis on alati leidunud inimesi, kes on võimelised asjad paremas suunas liikuma panema. Inimese võime käituda kohutavalt, vägivaldselt ja ebaõiglaselt, ent ka õilsalt ja ennastsalgavalt lummab mind jätkuvalt – ja nii on tahtmist edasi kirjutada.

Sinu teise raamatuga „Jumalate aritmeetika“ seovad viimase romaaniga samalaadsed tegelaskujud. Mõlemas on kolm naist kolmest põlvkonnast, igaüks üsna isepäine, kahe ülejäänuga saatuslikult seotud, kuid mitte kõige soojemas läbisaamises. Nende naiste eluloolise ega kunstilise tagamaa kohta ma ei küsi. Küsin hoopis: miks pole su raamatutes tugevaid meeskaraktereid? On ainult tahtejõuetud äpud, tundetud jõhkamid ja markeeritud sugupoole mängukannid? Usun, et olen su lähilugejana – tõlkijana – naiste vaimu- ja hingeelu mõistmisele küll mõnevõrra lähemale jõudnud, kuid mehena pean tunnistama, et olen sellisest pildist ka pisut riivatud. Mis värk sellega on?

Kummaline tundub mulle pigem see, et maailmakirjanduses leidub rohkelt romaane, kus tõelisi naistegelasi ei ole või kus naised on kas kerglased, kättemaksuhimulised või mõistuseta olendid. Seda kirjandust oleme harjunud lugema ja vaevalt ehk märkamegi seda fakti. Kui asi aga vastupidi on, tundub see problemaatiline – küsigem endalt, miks? Kas pole nii, et kirjanduses on siiani veel meestegelased „norm“ ja naistegelased see „teine pool“, s.t nii nais- kui ka meeslugejad samastuvad küllaltki lihtsalt meestegelastega, aga kui tegemist on naistegelastega, siis nendega samastuvad ennekõike naised? Kui Flaubert kirjutas: „Madame Bovary, c’est moi“ ehk „Madame Bovary, see olen mina“, siis toonitas ta (juba XIX sajandil), et kuigi Emma Bovary on naine, kehastab ta ju tegelikult universaalseid tunge, mis mõjutavad inimese elu, olgu ta naine või mees.

Teisest küljest, kui võtta „Maa, kus puudel pole varju“ näide, siis tõesti, romaanis on keskmes kolm peategelast, sest tahtsin uurida põlvkondade seost. Tundus, et need kolme põlvkonna esindajad võiksid olla naised. Tegelikult ei ole ju need naisedki positiivsed tegelased: vanaema kohta võiks ütelda, et ta on praktilise meelega, aga tundetu, ema on lootusetu unistaja, võimetu omaenese tütart kaitsma. Ja mis saab tütrest, kui ta kauemaks sellisesse ühiskonda elama jääb …? Mingil määral on tema moraalinormid juba paigast liikunud.

Romaanis leidub tegelikult ka positiivseid meeskujusid, aga kuna nad ei ole peategelased, jäävad nad tagaplaanile ja neist on näha vaid siluett. Näiteks Marc, kes läheb omakasupüüdmatult Sabine’i tema loodud aeda aitama. Või Pierre. Teda on põhiliselt näha Marie’ pilgu kaudu. Marie aga austab tugevaid ehk „tõelisi“ mehi. Missugune see „tõeline“ mees siis peaks olema? Kas see, et Pierre on ülitundlik kunstimeelega inimene, kes otsib kohutavas miljöös ikka veel ilu, teeb temast äbariku (nagu arvab Marie)? Kas pole kohutav hoopis ühiskond, kus mees, kes on tundlik nagu Pierre, lihtsalt „praagitakse välja“? Või veel: kas pole jube just nimelt see, et Marie, kes ootab nii palju raamatutelt ja nende kaugelt, imeliselt maailmalt, ei ole võimeline ära tundma oma läheduses inimest, kes on tegelikult mingil määral selle imelise kultuurimaailma elus esindaja ebainimlikus ühiskonnas?

Määratled sa ennast ka feministliku autorina? Hiljuti avaldati Eesti meedias nimekiri raamatutest, mis igal eestlasel tuleks elu jooksul läbi lugeda. Naisautorite teoseid oli seal kahekümne ringis. On see probleem?

Olen lihtsalt autor. Kirjandus peaks olema piisavalt universaalne, et see küsimus tühistada.

Aga see, et naiste kirjutatud (mitte tingimata feministlikke) teoseid on nii vähe fookuses, tundub problemaatiline küll. Prantsusmaal näiteks avaldas L’Observatoire des inégalités, organisatsioon, mis avaldab uurimusi ja statistikat ühiskondliku ebavõrdsuse kohta Prantsusmaal ja mujal maailmas, hiljuti uuringu Prantsuse kirjandusauhindade kohta: tähtsamad auhinnad lähevad meestele ja ühtlasi on nende žüriides valdavalt mehed. Prantsuse Akadeemiasse on selle institutsiooni loomisest saadik kuulunud kaheksa naist (ja 725 meest)! Goncourt’i, tähtsaima Prantsuse kirjandusauhinna žüriis on osalenud viis naist (ja 53 meest) …

Tean, et imetled saksa kirjanikku Christa Wolfi. Eesti autoritest oled nimetanud lähedust Viivi Luigega. Mida oled neilt suurtelt autoritelt õppinud?

Christa Wolf ei ole nüüd see esimene nimi, mis mulle pähe tuleb, kui suuri autoreid mainida. Pigem mainiksin Mihhail Bulgakovit ja tema „Meistrit ja Margaritat“, Günter Grassi ja tema „Plekktrummi“, Gabriel García Márquezt ja tema „Sadat aastat üksildust“ või veel Leo Perutzi.

Neid kõiki seob oskus ehitada koraal-romaane, luua terve omalaadne tegelaste maailm. Samuti on need autorid mulle eeskujuks sellega, et ei karda segada koomilist poeetilisega, dramaatilist või ajaloolist üsna pisikeste ja pealtnäha tähtsusetute detailidega igapäevaelust.

Viivi Luige romaanides olen korduvalt imetlenud tema keele piltlikkust ja just nimelt seda, kuidas on võimalik tuua luule proosakirjandusse.

Missuguste praeguste prantsuse autorite teoseid tuleks kindlasti lugeda? Millised tänapäeva eesti kirjandusteosed on sulle elamuse pakkunud?

Ananda Devi, Alain Mabanckou, Boualem Sansal … Huvitav stiil, huvitavad sisemaailmad, omapärased vaated tänapäeva ühiskonnale. Siin neid nimetades teadvustan, et tegemist on kolme kirjanikuga, kes on prantsuse kirjandusse saabunud „kuskilt mujalt“ …

Mis puutub eesti kirjandusse, siis Andrei Ivanovi „Hanumani teekond Lollandile“ oli tõeline lugemiselamus. Millegipärast ei osanud sellist raamatut eesti kirjanduses nagu oodatagi (kui selle nüüd saab üldse eesti kirjanduseks klassifitseerida – jälle sama debatt). Ka Andrus Kiviräha „Mees, kes teadis ussisõnu“ pakkus huvitava kogemuse. Ise lugesin seda naeru ja traagikatundega pooleks, kuid prantsuse lugejad, kellele seda soovitasin, nägid kummalisel kombel rohkem raamatu traagilist ja vägivaldset, aga ka groteskset külge. Huvitav oli kogeda, et lugejaskonnale võrdlemisi kauge mütoloogiline maailm ei tekitanud sugugi raskusi raamatu vastuvõtul Lääne-Euroopas.

Natuke tehnilist teavet ka. Missugused on sinu kirjutamisharjumused? Kas kirjutad hooti või järjepidevalt, kiiresti või aeglaselt, kohe puhtalt või korduvalt üle toimetades?

Ei tea, kas seda saab harjumuseks nimetada, aga kuna mu elu on üsna tegevusrohke, olen õppinud kirjutama igasugustes olukordades ja kohtades, niipea kui on aega ja võimalus sülearvuti või märkmik välja võtta. Seda ma usun küll, et on tähtis iga päev kirjutada – siis on raamatu tegelased elujõulised. Tegelikult elavadki nad kirjaniku elus paralleelset elu ja kui nad kauaks kõrvale jätta, tuhmuvad nad ja neid on raske jälle ellu äratada.

Su viimases kahes romaanis on oluline päevikukomponent. Milliseid võimalusi see võte pakub? On seal vahet, kas kirjutada esimeses või kolmandas isikus?

Kolmandas isikus võib anda romaanitegelase hingeelu edasi sama sügavalt kui esimeses isikus. Aga päeviku osaga sain luua raamatutes natuke teistsuguse rütmi ja eraldada ülejäänud tekstist sellega seostuva ajastu ja ajataju. Sabine’i päevik hõlmab näiteks 15 aastat, Marie’ eluseik aga vaevalt aasta. See tuli kuidagi kokku panna nii, et lugeja päris segadusse ei satuks. Loodan, et see mul õnnestus.

Palun räägi pisut oma praegu alles pooleli teosest.

Ses noorsooromaanis käsitlen selliseid teemasid nagu ühiskondlik ja individuaalne vabadus, eneseteostus … ja see leiab aset metsas! Hoopis midagi muud kui „Maa, kus puudel pole varju“.

Kas on mõni küsimus, mille peale ükski lugeja, ajakirjanik ega kriitik pole tulnud, aga mida ise pead oma loomingu puhul oluliseks? Kas tahad sellele ka vastata?

Miks ma üldse raamatuid kirjutan? Hiljuti murdsin selle küsimuse üle pead, sest käsikiri ei edenenud kuidagi. Üks sõber, kes on ise kunstnik, sõnastas selle ümber nii: „Miks ujuda tuulisel päeval üle järve, endal põlev küünal peos?“ Vastust mul seniajani sellele küsimusele pole, aga ilma kirjutamiseta ka kuidagi ei saa.

Katrina Kalda esineb täna, 25. mail kell 19 Kirjanike Maja musta laega saalis. Kirjanikku küsitleb Indrek Koff.