Isikuandmete kaitse erandid

Tuleks lähtuda reeglist, et sisuline ebaõiglus tuleb likvideerida, kuid seda ka teise osapoole õigusi põhjendamatult kahjustamata.

KADI-ELL TÄHISTE

25. mail jõustub Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrus füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel. Tegemist on otsekohalduva regulatsiooniga, mis isikuandmete kaitse küsimustes asendab suures osas seni kehtinud riigisisest õigust. Sealjuures ei reguleeri määrus kõike, vaid kohustab liikmesriike teatud juhtudeks ette nägema isikuandmete töötlemise üldreeglite erandeid. Need erandid kehtestab iga liikmesriik oma riigi õiguse tasandil. Näiteks tuleb põhivabaduste tasakaalustamise huvides kehtestada erandid andmete kasutamisel ajakirjanduslikul eesmärgil ja akadeemiliseks, kunstiliseks või kirjanduslikuks eneseväljenduseks. Kuigi peatselt kehtima hakkava andmekaitse määruse põhirõhk on mujal, tasub heita pilk sellele, kuidas Eestis erandite küsimus lahendatakse.

Isikuandmete töötlemine võib kätkeda endas eri mahu ja ulatusega toiminguid alates andmete kogumisest ja säilitamisest, lõpetades nende edastamise, levitamise ja avalikustamisega. Isikuandmed on sealjuures mitmesugused üksikisikut tuvastada võimaldavad parameetrid alates tema nimest ja isikukoodist, lõpetades tema füsioloogiliste või kultuurilise tunnustega. Kui sõnapaar „isikuandmete töötlemine“ võib ehk teadvuses seostuda suurte andmemassiividega, mida korporatsioonid koguvad-vahetavad-liigutavad, siis tasub meeles pidada, et isikuandmete töötlemine võib olla näiteks ka kellegi näopildi kasutamine kunstiteoses, mis pannakse avalikule näitusele, või kellegi kohta info avaldamine ajakirjanduses, kui kõnealune isik on mingite tunnuste kaudu tuvastatav.

Eestis on erandite kehtestamise kohustuse täitmiseks (peale paranduste arvukates teemakohastes seadustes) valminud uus isikuandmete kaitse seaduse eelnõu, mis pärast kooskõlastus- ja parandusringe ministeeriumides on nüüd edasi liikunud parlamendi töölauale. Eelnõu §-d 4 ja 5 puudutavadki vastavalt ajakirjandusvabadust ning akadeemilist, kunstilist ja kirjanduslikku väljendusvabadust ning on mõeldud tagama ka pärast isikuandmete kaitse määruse jõustumist põhiseaduse § 45 ja § 38 kaitsealasse kuuluvate vabaduste kui demokraatliku ühiskonna garantiide toimimist. Kui üldiselt peab isikuandmete töötlemine toimuma puudutatud isiku selgel nõusolekul ning inimene saab, viidates eraelu puutumatusele, keelata oma andmete kasutamise, siis nende sätetega näeb seadusandja ette olukorrad, mil puudutatud isiku nõusolekut andmete töötlemiseks ei ole vaja. Ehkki nimetatud erandid on juba jõudnud tekitada poleemikat ja hirmu seaduse võimalikus mõjus,¹ ei ole minu hinnangul paanikaks põhjust. Uus isikuandmete kaitse seadus ei muuda vähemalt nende erandite puhul põhimõtetes suurt midagi.

Võtame näiteks akadeemilist ja loomingulist väljendusvabadust puudutava sätte: „Isikuandmeid võib andmesubjekti nõusolekuta akadeemilise, kunstilise ja kirjandusliku eneseväljenduse eesmärgil töödelda, eelkõige avalikustada, kui see ei kahjusta ülemäära andme­subjekti õigusi.“ See säte ei ütle meile midagi uut, üksnes sõnastab kehtiva vastassuunaliste põhiõiguste omavahelise kaalumise loogika. Mure, et erandiga antakse näiteks loomingu viljelejatele senisest vabamad käed teisi isikuid ilma nende nõusolekuta oma loomingus kujutada, tuleneb tõenäoliselt tõigast, et kehtiv isikuandmete kaitse seadus sõnaselgelt sellist erandit ette ei näe. Olles analüüsinud loomevabaduse kui põhiõiguse olemust ja piire,² väidan, et loojatel on ka seniajani olnud õigus teisi isikuid ilma nõusolekuta oma loomingus kujutada. Kuid ka praegu on selle õiguse kasutamine lubatud niikaua, kuni see ei too kaasa põhjendamatult intensiivset ehk ülemäärast sekkumist teise isiku eraellu või tema mõne muu isikuõiguse rikkumist.

Samasugune lugu on ka aja­kirjandus­vabadusega, mida puudutav säte ütleb, et isikuandmeid võib ajakirjanduslikul eesmärgil töödelda, kui selleks on olemas avalik huvi, töötlemine on kooskõlas ajakirjanduseetika põhimõtetega ja kui isikuandmete avalikustamine ei kahjusta ülemäära andmesubjekti õigusi. Nii on see põhimõtteliselt olnud ka seni – kel huvi, võtke lahti kehtiv isikuandmete kaitse seadus ning otsige üles § 11 lõige 2. Tõsi, võrreldes praeguse regulatsiooniga on tuvastatav väike, aga küllaltki põhimõtteline sõnastuslik erinevus, millega justkui antakse ajakirjandusele senisest veidi vabamad käed. Nimelt on uue seaduse eelnõu sõnastusest kadunud nõue, et avalik huvi peaks olema ülekaalukas ehk et erandi rakendamiseks piisab edaspidi üksnes avaliku huvi olemasolu kui fakti esinemisest. Tegemist on eelnõu ministeeriumidevahelisel kooskõlastusringil tehtud muudatusega, kuid huvitaval kombel ei ole seaduse seletuskiri sellele muudatusele järele jõudnud, kuivõrd selles väidetakse endiselt, et säilib senine regulatsioon, sealhulgas ülekaaluka avaliku huvi nõue.³ Lähtuda tuleb muidugi seaduse tekstist ja seletuskiri on üksnes abimaterjal selle paremaks mõistmiseks, aga kui ülekaaluka huvi nõue jääb seadusest välja ka pärast riigikogu menetlust, tuleks ajakohastada ka uue seadusega kaasaskäiv seletuskiri, eriti ette nähes võimalikke selleteemalisi vaidlusi.

Selline üksikute sõnade kallal närimine võib tunduda küll ainult juristidele huvi pakkuv ajaviide, kuid tegelikult võib seaduse ühel sõnal olla väga põhimõtteline tähendus. Näiteks on nõue hoiduda isikuandmete avaldamisega seonduvalt kellegi õiguste ülemäärasest kahjustamisest (ja rõhk on sõnal „ülemäärane“) just see, mis säilitab senisega sarnase tasakaalu eraelu puutumatuse ning ajakirjandusliku, loomingulise või akadeemilise väljendusvabaduse vahel. Kui seadusest näiteks eemaldada sõna „ülemäära“, võib olukord märkimisväärselt muutuda, rääkimata sellest, et erandid ise muutuvad sisult mõttetuks. Põhimõtteliselt võib kellegi õiguse kahjustamine kui fakt olla tuvastatav juba siis, kui keegi üksnes kujutab ilma loata teist inimest loomingus või kajastab temaga seonduvat ajakirjanduses, seda olenemata kontekstist või sellest, kellega seonduvat parasjagu käsitletakse.

Küsimus, missugusest hetkest saame rääkida teise isiku õiguse üle­määrasest kahjustamisest ehk et millal kasvab õiguse riive üle selle rikkumiseks, sõltub suuresti konkreetse juhtumi asjaoludest. Näiteks sellest, kas räägime andmesubjekti koha peal avaliku elu tegelasest või tavainimesest; kui avaliku elu tegelasest, siis kas poliitikust või mõne muu eluala esindajast; milline on avaldatud informatsiooni iseloom või isiku kujutamisviis ja nõnda edasi. Tõsi ta on, et „ülemäärane kahjustamine“, aga ka näiteks „(ülekaalukas) avalik huvi“ on ebamäärased väljendid, kuid vähemalt nende erandite kontekstis suhtun äärmise ettevaatlikkusega soovi seaduse tekstis mitmetimõistetavus välistada.⁴ Selline (üksnes näiline) umbmäärasus on minu arvates mõistlik ja isegi vajalik. Juristide keeles on eeltoodud näidete puhul tegemist määratlemata õigusmõistetega, mida ei saa lugeda seadusandja praagiks, vaid nende sisustamine ongi teadlikult jäetud seaduse rakendaja ja vaidluse korral kohtute tööks.

Vaidlusi nõnda tundliku teema puhul, nagu seda on vastassuunaliste põhiõiguste konflikt, ei saa paraku täielikult vältida ja iga üksikolukorra asjaolusid arvesse võttev kaasuspõhine käsitlus, mida praegune erandite sõnastus nõuab ja võimaldab, on probleemide lahendamiseks kõige parem variant. Nii seaduse rakendaja kui ka kohus peab nende mõistete sisustamisel ja probleemide lahendamisel alati juhinduma proportsionaalsuse põhimõttest ehk püüdma võimaluste piires arvesse võtta mõlema osapoole huvisid ning vajadust tasakaalustada nende konkureerivaid põhiõigusi. Nõnda tuleks lähtuda reeglist, et sisuline ebaõiglus tuleb likvideerida, kuid seda ka teise osapoole õigusi põhjendamatult kahjustamata.

Ühtlasi tuleb märkida, et nende eranditega ei anta ei loomingu viljelejatele, teadustöö tegijatele ega ajakirjanikele vaba voli avaldada teiste inimeste kohta valimatult kõike. Nii ollakse ka edaspidi seotud kohustusega hoiduda teiste isikute eraelu ebaproportsionaalsest kahjustamisest ning näiteks ei ole mitte mingil juhul lubatud ilma loata teise isiku kõige privaatsema info avaldamine – selline on info, mis puudutab näiteks isiku seksuaalelu detaile, aga ka tema poliitilisi veendumusi ja usulisi eelistusi. Viimast muidugi juhul, kui inimene ise ei ole neid väga selgelt varasemalt avaldanud. Samuti tuleks teise isiku andmetega, ka õilsal eesmärgil, näiteks loomingus või ajakirjanduses, alati ümber käia vastutustundlikult. See tähendab, et andmeid tuleb kasutada üksnes põhjendatud mahus ja määral, mis võimaldab saavutada ette võetud eesmärgi.

Isikuandmete kaitse seaduse eelnõus sisalduvate erandite kohta kehtib eespool öeldu aga üksnes siis, kui viidatud paragrahvide sõnastusse parlament menetluse käigus muudatusi ei tee. Minu hinnangul selleks vajadust ei ole. Praegu pakutud sõnastus võimaldab jätkata kehtivat mõistlikku praktikat, kus riive intensiivsust saab iga kord eraldi hinnata ning sealjuures võtta arvesse ka vajadus tagada võimalikult lai väljendusvabadus. Kindlasti tasub silmas pidada, et ka mõne sõna muutmine või väljajätmine võib kaasa tuua põhimõttelise pöörde kõnealuste põhiõiguste omavahelises tasakaalus ning välistatud ei ole ka olukord, kus ühe õiguse eelistamisega kaasneb võimalik teise õiguse põhiseadusevastane liigne piiramine. Igal juhul nõuaks erandite sõnastuse muutmine sügavamat konstitutsiooniõiguslikku analüüsi, kui seaduseelnõu seletuskiri seda praegu pakub.

1 Tambet Toomela, Erika Tuvike, Kino inimeste arvel – uus seadus võtab meelelahutuse nimel inimestelt privaatsuse. – Postimees 4. XII 2017; Karmen Turk, Maarja Pild, Advokaadid: kas inimeste privaatsus on päriselt ohus? – Postimees 5. XII 2017.

2 Kadi-Ell Tähiste, Kunstilise eneseväljenduse kaitse ja piirid. – Sirp 2. III 2018.

3 Isikuandmete seaduse seletuskiri, lk 9. – https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/e14c5e2f-b684-4aa4-a7dd-ffb76f63f395/Isikuandmete%20kaitse%20seadus

4 Kaarel Tarand, Kas kiiresti või õigesti? – Sirp 27. IV 2018.