Üks roll

MARIA MÖLDER

Jõulisi koolijuhte, kes pakuvad tänuväärset ainest ka meediale, ei ole just palju, kuid Tallinna on õnnistatud mitmega. Prantsuse lütseumi maskott Lauri Leesi läheb nüüd pensionile, Märt Sults on kunstikooli pärandanud tütrele ning Hendrik Agur on ootamatult kandideerinud loodava ühendkooli (töönimega kaunite kunstide kool) juhi kohale. Ju hakkas igav, kuna partei ei taha tal lubada Gustav Adolfi gümnaasiumi kollektiiviga nõukogude estraadi kontserdiga „Krasnaja strela“ ehk „Punane nool“ Krimmi tuurile minna.

Kui seni olid Tallinna muusikakeskkooli, Georg Otsa nimelise Tallinna muusikakooli ja Tallinna balletikooli õpetajate muremõtted seotud peamiselt sellega, kas uued ruumid on õppetööks kolmele koolile sobivad ning teenivad tõesti koolide, mitte ministeeriumi kokkuhoiu huve, siis nüüd küsitakse, kuidas õieti hakatakse koole ühendama. Väga palju sõltub sellest, kes satub ühendkooli etteotsa. Seaduse silmis on koolijuht ju nagu väikeriigi kuningas, nagu etendusasutuse kunstiline juht ja direktor ühes isikus. Millistest põhimõtetest lähtudes uus juht valitakse? Kas otsitakse tegelast, kes teeks, kiiver peas, ehitusjärelevalvet ja lõpuks maja valmis saaks, või peaks see olema keegi, kes teeks tasa senise vastuolulisi signaale andnud suhtluse kooliperedega ja tooks uude majja loomingulisust soosiva õpperahu (muide, Otsa koolis on seda nauditud vaid pool aastat)?

Ühte hoonesse kolivate koolide õpetajad, õpilased ja lapsevanemad on oodanud, et võib-olla saab nende ühiselu olema justkui moodsal kärgperel: leivad ei ole nagu päris ühes kapis, kuigi paljud ruumid on ühiskasutuses. Ehkki koolide ühendamise otsus, mis olevat uue koolimaja ehitamise eeldus, on haridus- ja teadusministeeriumi ametniku Teet Tiko sõnul tehtud juba 2004. aastal, on kooliperedele siiani antud segaseid sõnumeid stiilis „kõikide asjade üle võib arutada“. „See, kas tegemist on koolide ühendamisega või mõne muu koostöövormiga, selgub sügisel pärast arutelusid koolidega,“ on miskipärast siiani kirjas ka HTMi veebilehel. Millisel sügisel asi selgub või on juba selgunud, on ometi paljudele mõistatus ja seetõttu oli hirmu- ja õudusjuttude tuba meenutanud vestlusringini Klassikaraadios („Helikaja“ 26. V) ikka ähmane lootus, et koolid säilitavad ka külg külje kõrval oma iseseisva identiteedi.

Kuidas kutsehariduse ja gümnaasiumihariduse ühendamine täpselt käib ning mida toob kaasa „kutseõppeasutuse“ silt, ei ole päris selge. Tundub, et ees ootab üks suur seaduse muutmise tasandil eksperiment, mis tuleb muusikahariduse stabiilsuse arvelt. Senised koolide ühendamised on eriti humanitaaria vallas osutanud, et kui muutustega kiirelt ei kohaneta, siis võib nendega harjumine kesta üle inimpõlve, sest midagi on protsessis loomuvastast. Jah, parem akustika, läbikostmatud seinad, muusika- ja tantsuõppeks sobivamad ruumid oleksid ammu ära kulunud, ent kellelegi ei meeldi muudatused, kui need tehakse põhjaliku selgituseta ning inimeste küsimusi ja ettepanekuid eirates. Suund TMKK linna kolida võeti küll juba hirmus ammu, ent kaasava aruteluni jõuti alles mullu, kui infosulg oli juba plahvatusohtlik. Nüüdki kurdetakse, et arutelud on formaalsed ja ministeeriumi esindajate kõrvad pärani kinni.

Uue ühiskooli juhil seisab ees väga tõsine diplomaatiline ülesanne: ühendamisprotsessi raskusest saavad päriselt aru vaid need, kes on nende koolidega pikalt seotud olnud ja teekonna uue koolini mingitpidi kaasa teinud. Nii on hakatud mõistma asjaosaliste tundeid: rõõme, muresid, ka hirme. Kindlasti ei ole aga vaja, et uus juht oleks agarusest pakatav provokatiivne tegelane, kes ei tunneta veel eri muusika- ja tantsuringkondade eripära. Nõnda ei suuda ta piisavalt kaitsta ka nende (iseolemis)vajadusi õppekeskkonnas.

Ehkki kõik ei jää olukorraga kunagi päris rahule, võiks kommunikatsiooni­häireid ja inimfaktorit võtta senisest veelgi tõsisemalt. Loodetavasti ei maandu juhi kohale poliitiline marionett, kes otsib triatloni kõrvale uut hobi. Et uus liider ei peaks mõne aja pärast Agu Sihvkana aru andma, kuidas plaan oli vägev, aga millegipärast läks hoopis teisiti, tuleb mõista, et kaunite kunstide kool on elutöö ja seda peab juhtima kirega, mida toidavad mitmekülgsed teadmised professionaalse muusika- ja tantsuelu vallas.