Vanemate vääramatud ja väärastunud õigused

Claude Barras’ nukufilm „Minu elu Tsukiinina“ on üks neist, mis tuletab publikule meelde, et animatsioon ei ole mõeldud ainult lastele.

EVA LIISA SEPP

Lastekirjaniku Gilles Paris’ jutu „Tsukiini autobiograafia“1 alusel loodud „Minu elu Tsukiinina“ on šveitsi režissööri Claude Barras’ esimene täispikk animafilm. Seni oli ta teinud ainult lühianimatsioone, kusjuures viimased viis on nukufilmid. Stsenaariumiks kohandas loo peamiselt filmide „Poisitar“ ja „Tütarlapseiga“2 režissöör Céline Sciamma ning filmist kumab tugevalt läbi tema nooruslik käekiri. Nii Barras’le kui ka Sciammale on „Minu elu Tsukiinina“ täispika animafilmi debüüt – miks mitte alustada tugeva sõnumiga.

Nukufilmi „Minu elu Tsukiinina“ keskmes on 9aastane Icare (Gaspard Schlatter) keset ootamatut pööret oma elus. Poiss kasvab üles keskkonnas, kus kõige lähem side emaga on tühjad õllepurgid, mis korteris igal pool vedelevad. Icare võtab ühe purgi isegi salaja meenena kaasa lastekodusse, kuhu ta pärast ema surma viiakse. Seal algab järgmine tähtis peatükk tema elus: ema kaotanud väike laps peab kohanema teistmoodi perekonnaga ja seisma silmitsi ebakindlusega, mis käib tihti kaasas orvuks jäänuga. Lastekodus on aga uued mured, mille põhjustajaks eelkõige stereotüüpne koolikiusaja Simon (Paulin Jaccoud), kuid need konfliktid lahenevad kiiresti, nagu lastefilmides ikka. Just siis, kui Tsukiini – nii kutsus ema Icare’i üksikutel hellusehetkedel ja poiss keeldub nostalgilisest hüüdnimest lahti laskmast – hakkab uue eluga harjuma, saabub lastekodusse isepäine Camille (Sixtine Murat). Taas on kogu tema elu pea peale pööratud.

Oma ema mõrva ja isa enesetappu pealt näinud Camille kannab endaga kaasas rasket emotsionaalset koormat, kuid tal on nüüd ka paks nahk ja kõigele vaatamata alati hea tuju, mis nakatab peagi kõik teised lapsed. Ta toob kõigis välja nende parimad omadused ning kui Camille’i õel tädi üritab endale saada tema hooldusõigust, löövad Tsukiini, Simon ja teised lapsed punti, et Camille võiks jääda mis tahes hinnaga lastekodusse. Nad teevad midagi sellist, mida ei peaks päris elus tegema ükski laps (paljud on aga ikkagi teinud), ning esitavad ametnikele ilmselged tõendid selle kohta, kui vähe Camille’i tädi temast tegelikult hoolib. Erinevalt päris maailmast ja filmikunsti klišeedest usuvad täiskasvanud lapsi kohe ning sünge seik tõotab leida õnneliku lõpu.

Mugandusena on „Minu elu Tsukiinina“ väga väikeprintsilik lugu, pigem muinasjutt täiskasvanutele kui lõbus ja seiklusrohke lastefilm. See aga ei tähenda, et film pole väiksemale kinokülastajale jõukohane. Vastupidi, võrreldes selliste üheülbaliste animafilmidega nagu „Trollid“ või „Laula“,3 kus rõhk on pigem sellel, kui palju kriiskavaid värve ja laule lastele korraga ette sööta, mõjub „Minu elu Tsukiinina“ nagu sõõm värsket allikavett lasteanima ülesuhkurdatud karastusjookide maailmas. Seal on lõbusaid ja pingelisi hetki, kuid need pole ülespuhutud, vaid loodud hoopis justkui laste enda silme läbi. Filmi toon meenutab kõige enam „Supilinna salaseltsi“oma.4 Lapsed on tähtsad tegelased, kes võtavad saatuse üle otsustamise julgelt oma kätte. Täiskasvanud on samuti tähtsad ning paljusid armastavad ka lapsed väga. Vanemad hoolitsevad laste eest ja suunavad neid, aga ei astu kordagi esiplaanile. See lugu ei ole nendest.

Kõige olulisem on selles filmis, et lapstegelased on siirad, eelkõige peategelane Tsukiini, kellele on jäetud piisavalt aega elada läbi nii kaotusvalu kui ka saamisrõõmuga seotud emotsioonid. Jaapani stuudio Ghibli filme kiidetakse ennekõike sellepärast, et seal on tegelastel piisavalt hingamisruumi: iga öeldud lause või tegu ei lükka lugu edasi, nagu see on ka päris elus. Stuudio üks loojatest, tuntud animarežissöör Hayao Miyazaki on sellist lähenemist võrrelnud tabavalt plaksutamisega: plaksutamisel ei saa käed kogu aeg koos olla, vahepeal tuleb need ka lahutada. Vaikusepaus kahe plaksu vahel ongi nagu hingamisruum tema filmides. Barras on tabanud selle põhimõtte täpipealt.

Tsukiini on vaikne ja kurb poiss, aga ta on ka vapper, uudishimulik, naljakas, melanhoolne või vihane ning vahel ka roosa ja rõõmus. Kuna talle on filmis jäetud ruumi peegeldada kõiki neid tundeid, siis on ka vaatajal piisavalt hetki nautimaks lihtsalt visuaali. Täispikad nukufilmid on tänapäeval haruldus, eriti nende jõudmine laia publikuni. Kui USA nukufilmistuudio Laika ei hoiaks lippu kõrgel värskete filmidega, nagu „Kastitrollid“ või „Kubo ja kaks pillikeelt“,5 siis vaevalt julgeksid uustulnukad nagu Barras võtta selliseid projekte ette nii kindlakäeliselt. Muide, ei saa märkimata jätta, et väga huvitav on vaadata videosid filmi „Minu elu Tsukiinina“ tegemisest. Kõik nukupead on 3D-prinditud, seest õõnsad ja täidetud magnetitega. Tänu sellele tehnilisele võttele saavad animaatorid vahetada nende näoilmet lihtsa liigutusega, panna nad silmi pilgutama jne. Üks põhjus, miks nukufilme vähe toodetakse, ongi nende tegemise keerukus. Selle nägemine, kuidas mõned nukufilmitegijad on kaasanud uue tehnika, et elu lihtsamaks teha, tekitab omamoodi võidurõõmu.

Kui tulla süžee juurde tagasi, siis on Tsukiini lugu filmina küll unikaalne, kuid peategelase elu filmi alguses on kahjuks paljudele, sealhulgas ka eesti lastele, liigagi tuttav: isa hülgab pere, et ajada taga teisi naisi, üksikemal on aga sõltuvusprobleemid. Filmi keskel tunnistab Tsukiini Camille’ile, millisena ta kujutas ette oma täiskasvanuelu: ta istub teleka ees ema kõrval, mõlemad ainult joovad ja karjuvad üksteise peale. Kui väike laps on suuteline endale tunnistama, et kuna ta pole kasvanud üles eluterves keskkonnas, oleks tema tulevik läinud sama laastavat rada pidi, nagu ta vanematel, siis miks ei suudeta seda tunnistada ühiskonnana? Tsukiini, Camille, Simon ja teised lastekodulapsed on väärt armastavat perekonda, keskkonnamuutust, et elada täisväärtuslikku elu.

Eestis on palju neid, kes on läinud läbi tule ja vee, et pääseda perekonna kahjulikest tingimustest ja võidelda välja parem elu. Meie lastekodudes on kokku üle tuhande lapse. Nad ei ole sinna sattunud niisama. Lapsendada soovivaid perekondi oli 2015. aasta andmete järgi 350 ning keskmiselt lapsendatakse Eestis 45 last aastas. Neid arve võrreldes on viimane kuidagi … väike. Selle asemel et astuda välja nende laste kaitseks, keskendutakse sotsiaalministeeriumis sellele, et teha Eesti peredele lihtsamaks lapsendamine välismaalt. Me muretseme vanemate pärast, selmet otsida võimalusi, kuidas aidata meie oma lapsi. Justkui nemad ei oleks täisväärtuslik osa meie elanik- ja perekonnast, vaid lihtsalt näitaja, mis tõstab Eesti iivet.

Kindlasti pole see kokkusattumus, et „Minu elus Tsukiinina“ leidsid uue kodu need kaks last, kelle vanemad olid surnud. Meilgi jäävad paljud noored bürokraatia vangi: nad on kodust ära võetud, et kaitsta neid vanemate või halbade sotsiaalsete olude eest, aga vanemlikud õigused kehtivad ikka edasi. Enamikku lapsi, kes elavad SOS Lastekülas või mujal lastekodudes, ei ole võimalik seetõttu ametlikult lapsendada. Asi pole tahtmises. Uutel lapsevanematel on küll õigus hakata kasuvanemateks ja võtta laps oma koju elama, aga kõiki otsuseid pole kasuvanematel juriidiliselt õigus teha. Samuti ähvardab kogu aeg võimalus, et päris vanemad ilmuvad taas laste ellu ja viivad nad uuesti endaga kaasa.

Kindlasti ei aita lastekodude, lastekülade ja muude asenduskodude tänuväärt tööle kaasa laialt levinud arvamus, et lapsendamine on alati aastaid ja aastaid kestev pikk protsess.

Venimine on seotud osaliselt sellega, et ollakse valivad. Kõige enam soovitakse lapsendada imikuid, enamasti terveid tüdrukuid, aga eks see ole nii igal pool. Eesti ja paljude teiste Euroopa riikide olukord erineb laste korral, kes on vanuses umbes 4–12 aastat. Mujal on ka nende lapsendamine sama lihtne kui imikute puhul, sest nende juriidiline staatus on fikseeritud: kui vanem peksab last, siis vanemal ta vanemaõigused ka ära võetakse. Eestis ei käi see nii lihtsalt ja seetõttu on selles vanuses laste lapsendamise vormistamine tõepoolest üks pikk aja- ja energiamahukas protsess.

Ajada süü, et aastas lapsendatakse vaid 45 last, uute vanemate kaela võrdub vana õunapuu maha saaginud naabri süüdistamisega laastavas metsaraies. Meil on vanemate õigused palju olulisemad kui laste omad. Vanemaõiguse äravõtmine tundub olevat Eesti riigis üks karmimaid karistusi. Kui Võru linnavalitsus tahtis eelmisel aasta võtta ära vanemaõigused lapse kallal vägivallatsenud emalt ja kasuisalt, oli tulemuseks skandaal. Kaheaastase lapse sandistamises süüdi mõistetud kasuisa sai oma õigust taga nõuda suisa riigikohtuni välja. Õnneks jäi ta hooldusõigusest siiski ilma, aga me kuulasime ta ära, aitasime sellega protsessi venitada ja vaatasime ise publikuna põnevusega pealt.

Loomulikult talitasime õigesti ja juriidiliselt oli kõik korrektne. Vanemaid tulebki väärtustada ega tohi neilt õigusi liiga kergekäeliselt ära võtta, perekonna eest tulebki seista ja pigem aidata kui karistada, aga kus on ikkagi piir, kustmaalt pole lapsevanema õigused nii tähtsad kui lapse heaolu. Praegu igatahes tundub, et piir ongi kuskil sandistamise juures. Lapsevanem võib olla ohtlik iseendale ja oma lapsele, aga kuni ta ei loobu vabatahtlikult hooldusõigusest, saadame meie ta lapsed seaduse kohaselt ohtu ja loodame parimat.

„Minu elu Tsukiinina“ üks südantlõhestavamaid hetki on stseen, kui Tsukiini on koos teiste lastega viidud suusakuurorti, kus nad näevad esimest korda elus lund. Nad juhtuvad pealt nägema ka üht igapäevast stseeni, kui üks laps on mänguhoos kukkunud ning tema ema teda lohutab. Kõik lastekodulapsed tarduvad selle väikese momendi peale, kõik on järsku väga vaikne ning kaamera sõidab nende härdast pilgust aeglaselt kaugemale – loodud on väga emotsionaalne hetk tegelaste ja vaataja vahel. Lastekodulapsed vaatavad küll neile võõrast last ja ema, kuid ühtlasi kinopublikut, ning nende hämming näitab, kui kauge on neile meie mõistes traditsiooniline perekonnamudel. Nad näeksid vanema ja lapse armastust justkui esimest korda.

„Minu elu Tsukiinina“ on pälvinud palju tunnustust: mullu Cannes’i filmifestivalil esilinastunud film võitis Annecy animatsioonifestivali peaauhinna ja publiku auhinna ning Šveits esitas selle kandideerima parima võõrkeelse filmi Oscarile. Film jõudis küll Oscari nominatsioonini hoopis parima animafilmi kategoorias, kuid Šveitsi žest pakkuda see välja parima võõrkeelse filmi auhinna kandidaadina näitab, kui mõjus on filmi sõnum. 2013. aastal puhkes animatsiooniringkonnas taas suurem poleemika Oscarite tähtsuse üle, kui parima täispika animafilmi kuldmehikese võitis „Lumekuninganna ja igavene talv“6 ning paljud akadeemia liikmed tunnistasid, et nad ei vaata animafilme, kuna need on liiga lapsikud.

Selleks et lapsevanemad ei võtaks koos lapsega kinos multifilmi vaatamist karistusena, tuleb lastele suunatud audiovisuaalset materjali paremini valida. Lastele tehakse selliseid filme, kus jagatakse elulisi õpetusi, kuid ise ei pea me neid filme väga tähtsaks. „Minu elu Tsukiinina“ on tähtis film. Nukufilmide tegemine ja levitamine on tähtis töö. Tugeva sõnumiga animafilme nagu „Minu elu Tsukiinina“ on teisigi ning mida rohkem me nendest räägime, neid esile toome ja vaatamas käime – eelkõige koos lastega –, seda rohkem on põhjust uhkust tunda, et meie lapsed ei käi kinos ainult meelt lahutamas ega vaata üht ja sama filmi tuimalt sada korda uuesti, vaid õpivad seal midagi ja suhestuvad maailmaga. Ja kuigi lapsevanema õigus vanemastaatusele on tähtis, ei tohiks lapsed selle pärast kannatada. Kindlasti tooks paljudele peredele rõõmu ja lahendaks bürokraatlikke jamasid see, kui välisriikidest oleks lihtsam lapsendada. Seda võimalust ei tohiks siiski reklaamida kui lahendust kitsaskohale, et me ei saa lapsenda oma riigi lapsi. „Minu elu Tsukiinina“ stsenarist Sciamma on öelnud intervjuus Guardianile: „Suhtusime lastesse tõsiselt kui tegelastesse ja sama tõsiselt kui publikusse, usaldasime nende mõtlemisvõimet.”7 Sama peaksime tegema ka meie: suhtuma laste probleemidesse tõsiselt, mitte otsima ainult vanematele sobivaid lahendusi.

1  Gilles Paris, Autobiographie d’une Courgette. 2002.

2  „Tomboy“, Céline Sciamma, 2011; „Bande de filles“, Céline Sciamma, 2014.

3  „Trolls“, Walt Dohrn, Mike Mitchell, 2016; „Sing“, Christophe Lourdelet, Garth Jennings, 2016.

4  „Supilinna salaselts“, Margus Paju, 2015.

5  „The Boxtrolls“, Graham Annable, Anthony Stacchi, 2014; „Kubo and the Two Strings“, Travis Knight, 2016.

6  „Frozen“, Chris Buck, Jennifer Lee, 2013.

7  Demetrios Matheou, ‘Ken Loach for kids’: the mind behind My Life As a Courgette. – The Guardian 23. II 2017.