Orpheus ja Euridyke posthumaanse ajastu lävel

Siret Campbelli inimkeskne tekst ning Maarja Meeru ja Emer Värgi tehnoloogiast küllastatud kujundus moodustavad Ain Mäeotsa lavastuses sümbioosi.

RIINA ORUAAS

Vanemuise „Beatrice“, autor Siret Campbell, lavastaja Ain Mäeots, kunstnik Maarja Meeru, videokunstnik ja visuaal-elektrooniliste lahenduste autor Emer Värk, helilooja ja -kujundaja Ardo Ran Varres, valguskunstnik Meelis Lusmägi, liikumisjuht Britt Kõrsmaa. Mängivad Priit Strandberg, Kärt Tammjärv, Marian Heinat, Veiko Porkanen, Linda Kolde, Liina Tennosaar, Karol Kuntsel, Silver Kaljula, Nora Ann Lunge ja Elise Mustkivi. Esietendus 21. X Vanemuise suures majas.

Vanemuise teatri suurele lavale on jõudnud värske eesti näidend, Siret Campbelli tulevikuromanss „Beatrice“, mille teema intrigeerib, kuid lahendustes on hoitud pigem konservatiivset joont. Näidendi tegevus toimub täpsemalt määratlemata, kuid mitte liiga kauges tulevikus, kus on võimalikuks saanud inimese teadvuse digiteerimine ja tema surmast tagasitoomine.

Ulmelised teemad olid Tartu Teatrilaboris päevakorral juba eelmise kümnendi alguses ning ka tehnoloogilises teatris on katsetatud mitmeid arvutitehnoloogiatel põhinevaid mustreid. Inimese mälu salvestamise ideega on mängitud küll Von Krahli teatri lavastuses „The End“ (2010), kuid selles loos saabus fataalne maailmalõpp ning tegelaste digimälu ei säilinud. Algupärases dramaturgias ega peavooluteatris pole posthumanismiga seostuvaid teemasid seni kuigi tihti kohatud. „Beatrice’is“ satuvad tegelased olukorda, kus inimkonna üks vanemaid fantaasiaid – surma võitmine –on teoks saanud, sest inimese teadvuse saab digiteerida. Lavastus juhib seoseid otsima Dante juurest, ent eelkõige on see Orpheuse ja Euridyke lugu.

„Beatrice“ asub mitmes mõttes keskteel. Laval maadlevad nüüdisaegsed inimesed probleemidega, mis meid tõenäoliselt ennustatavas tulevikus ees ootavad. Seejuures seisavad tegelaste ees aastasadu vanad küsimused, mis seotud surma ja sünni, vaimu ja kehaga. Kas keha ja vaim on ikka üksteisest lahutatavad? Kas füüsilise keha asendamisel jääb vaim samaks? Mis on teisel pool maise keha lõppu? Posthumanismi kohaselt funktsioneerib inimese keha ühenduses tehnoloogiaga. Posthumanismi teoreetiku Katherine N. Haylesi järgi on posthumaanne subjekt sulam, kogum heterogeenseid osiseid, tema olemus on nii materiaalne kui ka informatsiooniline ja ta piire ehitatakse pidevalt ümber.* „Beatrice’i“ tegelastest ongi saanud küborgid, kelle peas on kiip, mis lülitab nad suuremasse infovõrku kui nad ise. Loos on tõstatatud posthumanismi diskursusse kuuluv küsimus, kas teadvus on võimeline eksisteerima iseseisvalt, ilma kehata. Peale keha ja vaimu dualismi puudutab küborgi temaatika ka sotsiaalseid suhteid, uut ühiskonda.

Teiselt poolt on „Beatrice’is“ küllaga kultuurimärke: koduseinu kaunistavad lavastuses maalikunsti klassika digireprod, majapidamist juhib tehisintellektiga Zeus, kõlavad renessansipoeetide värsid ning tantsuplatsil möllavad popkultuurist tuttavad zombid. Minevik ja tulevik on lavastuses põimitud nii, et vaatajal pole tegelaste maailmaga suhestuda kuigi keeruline. Lavastuslikult tõestab „Beatrice“, et dramaatilis-psühholoogiline sõnateater ei ole intermeedialiku teatriga vastuolus, vaid sulandab keskkonna muutudes endasse ka uued tehnoloogiad. Siret Campbelli inimkeskne tekst ning Maarja Meeru ja Emer Värgi tehnoloogiast küllastatud kujundus moodustavad Ain Mäeotsa lavastuses sümbioosi, kus füüsilised ja digitaalsed kujunduselemendid on omavahel tasakaalus ning loovad pidevalt muutuva keskkonna.

Problemaatilisemad on seosed klassi­kalise kultuuriga, mis on äratuntavad, kuid lõpuks ei tõuse Shakespeare’i ega Dante värsid üldistavaks kujundiks, kuigi loovad raami. Kui Beatrice oli see, kes ootas Dantet „Jumaliku komöödia“ paradiisi väraval, siis kas pere juurde tagasi tulnud Beatrice on uue ja õnnelikuma elu alguse sümbol? Sel juhul on kristlikust ideaalist treitud kena väikekodanlik idüll. Seost nõrgendab ka filoloogiline detail: peategelase nime ei hääldata mitte itaaliapäraselt ([be.a’tri:t∫e]), vaid pigem inglise ja prantsuse keelele omaselt. Selle peale mõeldes tahab keel vägisi Yockist Yorickut, Kristi nimest Kristust leida. Yock ja Shakespeare’i hauakaevaja töötavad ju mõlemad piirialal. Kui öeldud on juba Dante ja Beatrice, siis Laura leiab endale ise prototüübi. Nimed pakuvad siiski vaid intellektuaalset mängunaudingut ega tõuse üldistuseks.

Loo keskmes on kaks noorpaari, Tom ja Kristi (Priit Strandberg, Marian Heinat) ning Yock ja Laura (Veiko Porkanen, Linda Kolde), oluline osa on veel Tomi emal Tamaral (Liina Tennosaar). Füüsiliselt kehastatud tegelaste kõrval on neid, kes ilmuvad vaid hääle ja/või pildi kaudu. Seega on lavamaailm kohe täidetud erisugusel kujul eksisteerivate tegelastega, kelle hulka ühe kehatu teadvuse lülitumine ei peaks olema probleem. Ometi tekib tegelaste vahel tõrge, kui Kristi kõnelevat, kuid kehatut teadvust eristab eelnevatest häältest see, et ta füüsiline keha on autoõnnetuses hukkunud. Operatsioonilaual päästetud vastsündinuga üksi jäänud Tom leiab end Kristi väiksesse karpi salvestatud teadvusega vestlemas.

Ulmeline tulevikustsenaarium mängitaksegi läbi tegelaste erisuguste positsioonide ja nende muutumiste kaudu. Peategelaste rollid ise ei eristu üksteisest kuigi tugevalt, kõik on ühtmoodi sümpaatsed noored inimesed. Kohati on tegelased armsalt klišeelikud, kuid jäävad ometi sümpaatseks. Suurim digi­entusiast on Yock, Tom teeb aga endale aru andmata oma varasemate seisukohtadega vastuolus otsuseid. Kainelt arutlev Laura jääb pidama traditsioonilise maailmapildi juurde, et surm on lõplik. Suurima transformatsiooni teeb läbi Kristi, kes äratatakse surmast ellu kõigepealt kehatu teadvusena, seejärel leitakse talle uus keha, salapärase Beatrice’i oma. Tamara kanda on kõige traditsioonilisem humanistlik seisukoht ning tema eituses ja hirmus võib näha ka vahelüli tänapäeva ja näidendi ajastu vahel. Liina Tennosaar elulähedase vanaemana toob oma mängulaadiga sisse ka vajaliku kontrasti. Lavastuses on võimendatult ja selle tulemusena ka usutavamalt kujutatud Tomi, Tamara ja Kristi/Beatrice’i (Kärt Tammjärv) konarlikke suhteid ja kohanemisraskusi uues olukorras. Seega on lavastuses Kristi/Beatrice’i lahkumine Tomi juurest ka tugevamalt põhjendatud.

Loo ulmelises kihis leidub siiski ka lapsusi, milleks on Yocki väide, nagu kasutaks inimene vaid 5% oma ajust, see asjaolu aga võimaldavatki osaleda globaalses Ühisajus. Selle ammu ümber lükatud müüdi sissetoomine näidenditeksti on siiski mingil määral põhjendatud. Lavastuses paistab aga Veiko Porkaneni mängitud Yock küllaltki intelligentne ning jääb mulje, nagu mõeldaks seda juttu tõsiselt. Lihtsakoelisemat näidendi-Yocki võib aga tõlgendada kui tüüpi, kes laseb end kopsaka raha eest ilma kriitilisi küsimusi esitamata LEI-l ära kasutada.

Põhiküsimuseks saabki, kas uues kehas tagasi toodud Kristi on seesama naine, kes enne surma. Tihedalt esinevad viited kehalisusele ja füüsilise keha haprusele kõnelevad teist keelt kui LEI, vastavaid teenuseid pakkuva suurkorporatsiooni kõmisevad tehnoloogia­optimistid (video-reklaaminägu Jaanus Tepomees, mahedahäälse demiurg-arsti rollis Karol Kuntsel). Märkideks on Kristi/Beatrice’i sage komistamine, viited kiibi sisestamisest jäänud armidele ja Yocki nali just enne Tomi ja Kristi/Beatrice’i saabumist: kurki hakkides kuulutab ta, et on näpu maha lõiganud.

Kuigi digioptimismi on väljendanud kavalehel ka autor ise, jääb lavastuses siiski kõlama inimesekeskne positsioon. Teadvust ei saa lihtsalt ühelt kehalt teisele ümber lülitada, uus keha mõjutab ka tagasi toodud Kristi olemust. „Sisselülitatud“ Kristile on tagasitulek traumaatiline kogemus. „Beatrice“ tuletab meelde, et füüsiline, materiaalne ja sotsiaalne kihistus ei ole inimeses opositsioonis, vaid mõjutavad üksteist. Inimese kui küborgi teemat on küll võimalik käsitleda palju põhjalikumalt. Kui tuua paralleel teadusmaailmast, siis „Beatrice“ on eelkõige ulme populariseerimine. Algupärases dramaturgias ja Vanemuise repertuaaris on selline tulevikuvaade siiski igati omal kohal ja värskendav.

* Katherine N. Hayles, How We Became Posthuman. The University of Chicago Press, Chicago, London 1999.