Eesti oma kodukootud türanni 150. sünniaastapäev

Kui tahes suured polnud ka Pätsi teened, ei saa unustada, et meie demokraatia oli surnud ammu enne Nõukogude iket just tema ambitsioonide tõttu.

KARL LEMBIT LAANE

Sic semper tyrannis [est], „nii alati türannidele“

See on fraas, mis meenub, vaadates Konstantin Pätsi 150. sünniaastapäeva tähistamist ja lilli, mis ehivad tema monumenti Estonia juures, nagu ka tema monument iseenesest. Ehkki selle fraasi tegelik lähtekoht on latiniseering ühest „Iliase“ seigast ja tähistas see mõtet, et (ükspäev) ootab iga türanni ees kukutamine, siis sama hästi tähendab see, et enne seda iga türanni ka tähistatakse. Kentsakaks muudab olukorra see, et too tähistamine ei toimu tolle türanni võimu all, vaid vabas riigis, tunnustatuna ka nende demokraatlike institutsioonide poolt, mille õiguseellaste õõnestamise ja lammutamise eest ta kandis otsest vastutust. Vana-Ateenas seisid omal ajal Harmodiuse ja Aristogeitoni kujud, tunnustusena Ateena demokraatide poolt neile kui türannitapjatele. Meil on vastupidi: mitte vastupanu türanniale, vaid selle kehastus on tõstetud pjedestaalile, pühitsetu ja mälestatuna.

On muidugi neid, kes kas otse või kaude mäletavad Pätsi aega heldusega. Ma omandasin üldharidust veel ajal, kui ajalooõpetaja soovitas selle kirjeldamisel kasutada „diktatuuri“ asemel pigem sõna „režiim“ – tema isevalitsus olevat olnud suhteliselt leebe. Samuti mäletan nendest tundidest ka kirjeldust tema ajast kui omamoodi majanduse ja kultuuri õitsengu perioodist, ehkki märkusega vähemalt esimest võib pigem pidada teiste valitsuste majanduskriisiaegsete reformide tulemuste viljade lõikamiseks. Selle taustal võib kõlada tema türanniks nimetamine pahatahtliku liialdusena, pisendamaks seda head, mida ta oma võimu ajal saavutas. Seda see siiski pole.

Türannial on olnud nimelt läbi ajaloo põhiliselt olnud kaks tähendust. Esimene neist on tähistanud rõhuvat ja omakasupüüdlikku ühe inimese hirmuvalitsust, mis seab sihiks, et kodanike seas „üksteist ei usaldataks, [—] et oldaks võimetud [tegutsema režiimi vastu] ning alandliku meele“ või „kartliku vaimuga“¹. Selle definitsiooni juurde kulub tavaliselt ka ideaal kodanikest kui elanikest – et kodanikud eemalduksid avalikust elust ning pühenduksid eraelulistele küsimustele eesmärgil, et nad jätaksid poliitika türanni ajada.² Teine definitsioon türannist tähendab „võimu anastajat“; valitsejat, kes on haaranud võimu, millele tal õigust pole. Sel ei pea olema esimese definitsiooniga ka mitte mingisugust seost: see, et Ateena valitseja Peisistratose aega nimetati rahvasuus „kuldseks ajajärguks“³, ei takistanud autorit kirjeldamast teda türannina, kuna ta oli võimu haaranud ebaseaduslikult salakavaluse ja sõjalise jõuga.

Türannia esimese definitsiooni puhul jääb Pätsi juures muidugi omajagu vaidlusruumi. Ehkki ka tema suunas oma „haiged“ kodanikud avalikust elust eraellu sulguma, juhatades sisse „vaikiva ajastu“, ei olnud ta valitsusaeg väidetavalt sugugi rõhuv, v.a vapside suhtes. Sellele vaatamata oli Päts sisuliselt teise definitsiooni kehastus: riigivanem Konstantin Pätsil ei olnud mingit õigust hävitada poliitiline pluralism ja koondada riigivõim enda kätte, isegi kui ta võis seda kasutada suhteliselt leebelt. Isegi kui oletada, et esialgu võis tema kehtestatud kaitseseisukord olla õigustatud, siis ei olnud õigustatud see, kuidas ta läks vastu põhiseadusliku korraga ning klammerdus võimu külge ka siis, kui väidetav oht oli juba ammu möödunud⁴. Ehk õigustatud või õigustamata kujul, aga türann oli ta igal juhul.

See muidugi ei tähenda, et Pätsil ei oleks olnud panuseid riigivanema, peaministri, Eestimaa Päästekomitee, Asutava Kogu ja Riigikogu liikme või ka presidendina. Samas, kui tema pärandit meenutame, ei tohiks see varjutada seda, mida ta Eesti demokraatiaga 1934. aastal ja hiljem tegi. Praegugi käitume ohtlikult lähedal tema türannia rehabiliteerimisele. Ei tasu kas või unustada, et tiitlid „president“ või „riigi­hoidja“ olid tal ainult, kuna ta otsustas end nendega ehtida, mitte kuna ta oleks need positsioonid võitnud ausate ja vabade valimistega. Valgevene diktaatorit Lukašenkat me samasuguse praktika tõttu enam avalikus meedias Valgevene presidendiks ei kutsu, Pätsi Eesti omaks aga küll.

Kohati meenutab Päts ja tema pärand Edgar Savisaare oma. Ka teda võib ju pidada Eesti demokraatliku riigi rajajaks, sest ehkki juriidiliselt oli tegemist vana riigi taastamisega, pidi selle de facto siiski üles ehitama vana Nõukogude/Vene režiimi varemetest ning ilma selleta, et okupatsioonieelsest ajast oleks järel erilist vundamenti. Samuti panustas temagi aastakümneid Eesti poliitikasse nii valitsuse juhi või liikme, riigikogu liikme kui ka Eesti olulisima omavalitsuse juhina. Samas on pea võimatu lahutada seda täielikult kõigest sellest halvast, mida ta Eesti demokraatiale iseseisvuse taastamisele järgnevate aastakümnete jooksul tõi. Põhiline erinevus on, et kui pidada Eesti demokraatiat nende mõlema lapseks (ehkki see tähendaks kindlasti nende panuse ülehindamist), siis Savisaar oli Pätsist healoomulisem, kuna tema ainult mürgitas, mitte ei tapnud seda. Ta polnud ka türann, vähemalt Pätsiga samas tähenduses.

Parim, mida demokraatia nimel saame Pätsiga teha, on teda mitte ideali­seerida, vaid vaadelda teda kontekstis teistega, kellega koos ta edu saavutas: Päästekomitee ei olnud edukas mitte ainult tänu temale, vaid ka Konstantin Konikule ja Jüri Vilmsile, kellest viimane maksis oma tegevuse eest eluga juba aastal 1918; peale tema oli Eesti Vabariigil olnud veel kaheksa demokraatlikku riigivanemat ning oleks olnud (ükskõik mis tiitliga) enamgi, kui ta poleks vaba ligipääsu võimule kinni keeranud; Eesti Vabariigi põhiseadusliku korra loomisel rääkisid tema ja ta erakonnakaaslane Jüri Uluots küll aktiivselt kaasa, ent märksa suurem roll selle kujundamisel oli August Rei sotsiaaldemokraatidel, Otto Strandmani Tööerakonnal, Jaan Tõnissoni Eesti Eduerakonnal jne. Mida ta tegi aga türannina, on pea võimatu lahus hoida faktist, et tegemist oli vana põhiseadusliku korra vastase tegevusega.

Mu meelest on tema monument Estonia hoone juures viga, mida poleks kunagi pidanud tegema. Päts võttis oma tegudega iseendalt õiguse tulevaste põlvkondade auavaldustele. Sama hästi võiks seal asemel olla monument August Reile, Jaan Teemantile või Jaan Tõnissonile, kellel kõigil olid võrreldavad teened Eesti riigi ees. Eriti puudutab see muidugi korduvat riigivanemat ja peaministrit Jaan Tõnissoni, kes võitles demokraatia eest mitte ainult riigi loomisel, vaid ka Pätsi režiimi all opositsiooni juhina ning kes langes okupatsiooni ohvriks juba 1941. aastal. Praegu saadame selle kujuga aga signaali, et demokraatia ja põhiseadusliku korra kukutamine on õigustatud, kui oled edukas ja suudad võimul püsida piisavalt kaua. Pigem viidagu ta Vabamusse teiste samalaadsete demokraatia­vastaste juurde.

Kui tahes suured polnud ka Pätsi teened, ei saa unustada, et meie demokraatia oli surnud ammu enne Nõukogude iket just tema, meie enda esimese (ja loodetavasti viimase) kodukootud türanni ambitsioonide tõttu. Kui teda ka eeskujuks tuua, siis pigem hoiatusena selle kohta, kuidas olud ja päästjakompleks võivad kannustada ka suuri riigimehi reetma vabadust, õiglust ja õigust – kõike seda, mille nimel kord ise ja koos rahvaga võidi võidelda. Selle asemel seisab ta pea endiselt Estonia juures, tuues tunnistust, et demokraatliku võimu kukutamine võib vahel olla päris hea mõte. Sic semper tyrannis?

1 Aristoteles, Poliitika 3.11.1314a25-30, Anne Lille (2015) tõlkes lk 172-173.

2 Aristoteles, The Constitution of Athens, toimetanud Thomas J. Dymes. London: Seeley and Co Ltd, 1891, 33.

3 Samas, 34-35.

4 See ilmneb selgesti muu hulgas nt endiste riigivanemate 1936. aasta märgukirjast Konstantin Pätsile, kus nad kutsusid üles taastama demokraatiaks vajalikud poliitilise pluralismi tingimused. Jaak Valge ja Ago Pajur. (1995). „Endiste riigivanemate märgukiri.“ Poliitilise mõtte ajaloost Eestis aastatel 1930–1940. Tallinn: Jaan Tõnissoni Instituut, 134–138. Üks neist endistest riigivanematest, Jaan Tõnisson, oli ka ise 1933. aastal kaitseseisukorra välja kuulutanud, ent loobunud sellest ja võimust veel samal aastal.