Sissevaateid XVIII sajandi talurahva seksuaalellu

Üks pärisori ei saanud kuuluda teisele pärisorjale ning kui vaadata, kummale rohkem vara kuulus, võis XVIII sajandil meie esivanemate seas varakam olla hoopis naine, mitte mees.

MERILI METSVAHI

Ilmunud on ainulaadne monograafia, mis viib lugeja XVIII sajandi eestlasele ligemale kui ükski varem avaldatud raamat, n-ö otse tema magamistuppa. (Sellele tuleb küll kohe lisada, et „magamistuba“ on sobimatu sõna kasutamiseks modernismieelsel Liivimaal, kus ei olnud eraldi magamistube ega privaat- ja muu elu sellist eristamist, nagu on omane tänapäeva ühiskonnale.) Et ka autor on teadlik oma raamatu unikaalsest kohast senises historiograafias, nähtub nii sissejuhatusest kui ka kokkuvõttest. Mati Laur tõdeb uhkusega: „Teie käes olevas raamatus on 18. sajandil elanud eestlasi esitletud kaugelt rohkem kui meie senises ajalookirjutuses kokku“ (lk 8), ja „Talurahva seksuaalkäitumise uurimine võimaldab meil jõuda toonastele kaasmaalastele lähemale ning lisada 18. sajandi seni valdavalt anonüümseks jäänud ajalookäsitlusele inimnäolisema dimensiooni“ (lk 186).

Omalaadseks teeb raamatu senistes uurimustes kasutamata ja trükis ilmumata kohtumaterjalide hõlmamine. Selle raamatu jaoks läbi töötatud kohtuprotokollide hulk on muljetavaldav. Töömaht on olnud seda suurem, et enne nende XVIII sajandi saksa keelest eesti keelde tõlkimist oli tarvis ka gooti kirjas käekirjad dešifreerida. On tervitatav, et raamatus on illustratsioonidena toodud näiteid, kuidas need originaaldokumendid välja näevad.

Muidugi pole kohtumaterjalid ainus allikas, kust on võimalik XVIII sajandi liivimaalaste paarisuhete ja seksuaalajaloo kohta teavet saada. Meie käsutuses on ka ajaloolise demograafia andmed (mida on Nõukogude ajal põhjalikult uurinud Heldur Palli), olgugi et need on anonüümsed ja üldised. Lisaks saab andmeid kirikuõpetajatele koostatud käsiraamatutest, ent nendest pigem kiriku ettekirjutuste, mitte rahva käitumise kohta. Seksuaalteemalised regilaulud põhinevad küll talurahva väärtushinnangutel, ent nende puuduseks on nii dateerimisraskused kui ka asjaolu, et siin on raske eristada väljamõeldist reaalse elu kirjeldusest (vt Kalkun, Sarv 2014). Nimetatud allikaid on Laur vähemal või rohkemal määral kasutanud. Kohtumaterjalid annavad teistele materjalidele silmad ette, sest põhinevad tegelikel elujuhtumitel – inimesed olid tulnud kohtusse tunnistama, mida nad tegid ja mõtlesid. Muidugi tuleb ka sellesse ainesesse suhtuda reservatsioonidega, sest hoolimata vande andmise kohustusest tuli ikkagi ette valetamist.

Läbi kogu XVIII sajandi juhinduti Liivimaa kohtupraktikas Rootsi 1686. aasta kirikuseadusest. Ent see, mida see seadus ette kirjutas, ei läinud sageli kokku Liivimaa talurahva seas levinud harjumuste, kommete ja tavadega. Seda tüüpi vastuolud tulevad raamatus korduvalt esile ning nende kohta on põnev lugeda. Näiteks ei peetud rahva seas patuks pärast abikaasa surma tema lähisugulasega kokkuelamist, kirikuseadus aga kirjutas ette, et selliseid suhteid tuleb karistada surmanuhtlusega (lk 130). 1773. aastal olid Tartu maakohtus kohtu ees Rõngu kihelkonnast Aakre mõisast pärit Ann ja tema surnud abikaasa vend, kes olid koos elanud 17 aastat ja saanud kuus last, kusjuures esimese lapse sünni eest olid nad ka karistust kandnud. Ülemkonsistoorium pidas paari soovi abielluda skandaaliks (lk 136). Rahvas pidas loomulikuks ka seda, et kui kasuvanem ja -laps on enam-vähem üheealised (niisiis ei ole neil saanud tekkida sellist suhet, nagu saanuks sugeneda vanema ja lapse vahel), võivad nad pärast pärisvanema surma kokku elama hakata. Kirik pidas sedagi surmapatuks (lk 132).

Eelkirjeldatud juhtumitest tehakse raamatus juttu alapeatükis „Intsest“, olgugi et tegemist ei ole sugulaste vaheliste seksuaalsuhetega. Intsestiks nimetas neid kirik ja Lauri tuleb tunnustada selle eest, et ta eristab veresugulaste seksuaalvahekordi – nimetades neid verepilastuseks – ning kiriku poolt intses­tiks nimetatud hõimlaste vahelisi suhteid. Ta kirjutab: „Kui Rootsis oli 17.-18. sajandi vahetusel intsestis süüdi­mõistetute hulgas veresugulasi väga vähe, siis 18. sajandi Liivimaal polnud neid üldse. Kõigi intsestiks kvalifitseeritud kohtuasjade hulgas leidub vaid üks, kus on tegemist verepilastusega“ (lk 130). Selgub, et selle ühegi kohtuasja puhul polnud täiesti kindel, et tegemist oli ikka lihase õe ja vennaga (lk 130).

Alapeatükiga „Bigaamia“ on samalaadne lugu nagu alapeatükiga „Intsest“ – kiriku suhtumine oli jäik ning bigaamseks peeti ka neid suhteid, mis olid rahva silmis igati normaalsed. Nii taunis kirik seda, kui naine hakkas ilma kõrgemate instantside poole pöördumata ja neilt luba saamata elama kokku uue mehega, kui eelmine mees oli jäänud teadmata kadunuks. Juhtumid, mil mees elaski ühtaegu kahe naisega, näivad olevat haruharvad. Raamatus välja toodud sedalaadi haruldane olukord, mida 1739. aasta kohtuprotokolli põhjal kirjeldatakse, ei olnud mehele kuigi soodne. Rätsep Christian Siegert oli lasknud kaks aastat nende juures teenistuses olnud talupoeg Peedi lahti, sest ei olnud enam välja kannatanud seda, et Peet tema naisele ligi kipub. Peet ja Christina Elisabeth olid olnud seksuaalvahekorras juba siis, kui mees rätsepa juures teenis ja nende suhe jätkus ka pärast seda. Peedi tunnistuse järgi pidi ta kahte naist pidama pigem naiste tahtel, mitte vabatahtlikult: „Kui ta mõnda aega rätsepa naise pool ei käinud, olla too meest süüdistanud, et ta teda enam ei armasta. Mees vastanud, et peab ümmardama nii oma kui ka rätsepa naist ega suuda sellist elu rohkem välja kannatada, ta olevat nagu põrgus“ (lk 148). Karistuseks määrati maakohtu poolt mõlemale abielurikkujale surmanuhtlus, mille õuekohus asendas kergemate karistustega: naisele lisaks uurimise ajal juba vangistuses istutud ajale veel kaks nädalat vee ja leiva peal ning mehele kolmel pühapäeval kokku 30 paari vitsu ning aasta sunnitööd (lk 148).

Raamatu pealkiri annab mõista, et selles on kesksel kohal talurahvas, (ala)-peatükkide pealkirjade hulgas aga on ka selliseid, mille kohta Mati Lauri käsitletud Liivimaa kohtumaterjalide hulgas, mis puudutavadki talurahvast, mitte mingisugust infot ei ole. Sellised on „Homoseksuaalsus“ ja „Prostitutsioon“. Hoolimata kohaliku materjali puudumisest kõlab selliste pealkirjade olemasolu kokku raamatu üldise suunitlusega tutvustada vaheldumisi Lääne-Euroopa seksuaalkäitumise ajalugu ja Lõuna-Eesti materjali.

Raamatu suurimaks puuduseks pean seda, et autor pole alati selgelt eristanud üldistest – valdavalt saksakeelsetest – Euroopa seksuaalajalugu puudutavatest käsitlustest loetut ja Liivimaale omast. See tekitab raamatus vastuolusid ja seda, et esitatakse eesti talurahva seksuaalajalooga kokkusobimatuid väiteid. Näiteks tõdeb Laur: „Varauusaja arusaama kohaselt oli abielunaine abikaasa omand. Seepärast polnud abielurikkumine mitte ainult komblus-, vaid ka omandivastane kuritegu“ (lk 140). Selline väide on toonase pärisorjusliku Liivimaa kohta kohatu. Üks pärisori ei saanud kuuluda teisele pärisorjale ning kui vaadata, kummale kuulus rohkem vara, võis meie esivanemate seas XVIII sajandil varakam olla hoopis naine, mitte mees. See, mis mehe käsutuses oli – taluga kaasa saadud raudvara (vajalikud põllumajandusloomad, tööriistad, külviseeme) – kuulus tegelikult mõisnikule ning mõisa omandit ei tohtinud müüa ega vahetada. Naise kaasavaraks saadud loomad ja hõbe­ehted aga olid kahtlusteta naise omand ja ta võis nendega teha, mida heaks arvas.

Mitmel pool toob Laur ise välja Liivimaa erijooned võrreldes Euroopaga: „Pulmapeole järgnes pulmaöö – abielu lõplik kinnitus. Eesti talurahva pulmakombestikus pole pulmaööle peaaegu mingit tähelepanu pööratud“ (lk 61, sama inglise keeles lk 194).

Kui pulmakombestikus pulmaööle erilist tähelepanu ei pöörata, siis oleks võinud selgemalt välja tuua, et esimene lause toetub teiste rahvaste uurimisele, ennekõike loetud saksakeelsele kirjandusele. Eestlastena peaksime käsitlema neid kohtumaterjale ennekõike omaenda rahvakultuuri lähtepunktist, isegi kui selle kohta on avaldatud vähem kui saksa keelt kõnelevate rahvaste kohta. Etnograafilistest allikatest on teada, et meil jäi juba kosjade käigus peigmees neiu juurde ööseks. Rahvaluules, etnograafilistes kirjeldustes ega ka käsitletud kohtumaterjalides ei leidu tõendeid, et seksuaalsuhete alustamine oleks pidanud toimuma pulmaööl. Teame ka, et üldiselt peeti pulmade tähtsaimaks riituseks ja üleminekukohaks hoopis tanutamist.

Selliseid näiteid leidub raamatus teisigi: „Kui pulmaööl selgus, et pruut on „kahjustatud“, lubas tavaõigus mehel pruudi tagasi oma vanematekoju saata. [—] Liivimaalt me selliseid lugusid ei leia“ (lk 63).

Kui neitsilikkus ei olnud oluline (vt lk 42-43) ning pulmaööd ei rõhutatud, eksitab lugejat lõigu alustamine eel­toodud moel. Kuna eestlaste modernismieelse seksuaalajaloo teemal on Lauri raamat esimene omataoline, millele järgmistes käsitlustes suure tõenäosusega viitama hakatakse, on täpne väljendus­viis eriti tähtis.

Laur õnneks ei käsitle läbivalt Liivimaad ja teisi Euroopa piirkondi, tegemata selget vahet, millest parasjagu jutt käib. Omajagu leidub teistpidiseid näiteid, nagu: „Kui võrrelda vallasemade karistamist meil ja mujal, siis Liivimaal oli esikohal peksukaristus ning rahatrahv oli selle alternatiiviks, kuid Kesk-Euroopas võidi peksukaristust rakendada vaid erandkorras rahatrahvi asendusena süüdlase täieliku maksejõuetuse korral. Ka Liivimaal ei mõistetud peksukaristust vabale (saksa soost) inimesele“ (lk 87).

Ei saa salata, et Euroopa seksuaalajaloo käsitluste refereerimine ja uurimusse hõlmamine lisab põnevust. Kui Euroopa materjali poleks üldse kaasatud, jääks lugejal palju huvitavat teavet saamata. Ei jookse ju mööda külge maha kas või teadmine sellest, mille põhjal Euroopas – kuigi raamatust kahjuks ei selgu, kus täpselt ja millal – masturbatsiooni eest karistati:

„Masturbatsiooni kui patu olemus ja suurus sõltus sellest, kelle peale selle tegevuse käigus mõeldi: kui abielus naise peale, oli tegemist abielurikkumisega, kui neitsi peale, siis teotusega, kui sugulase peale, siis intsestiga, kui teise mehe peale, siis homoseksuaalsusega“ (lk 176).

XVIII sajandi teisel poolel vallandunud masturbatsioonivastase kampaaniaga seostab Laur koguni rahva­arvu plahvatuslikku kasvu tolle aja Euroopas (lk 177).

Mõnes kohas avaldab Laur oma isikliku arvamuse mõnes seni teaduslikult käsitlemata küsimuses. Näiteks kirjutab ta, et viljastamise kohta oli varauusajal käibel kaks antiikajast pärit seisukohta. Hippokratese järgi oli seeme nii mehel kui ka naisel ning viljastumine sai teoks, kui need ühinesid. Aristotelese järgi seevastu oli viljastumine võimalik ka ilma naise orgasmita (lk 26). Edasi nendib Laur, et kõrgemate seisuste seas oli varauusajal valdav Hippokratese seisukoht ning see jõudis ka lihtrahva sekka (nt Ungaris, lk 26-27). Eestlaste kohta väidab Laur: „On vaevalt usutav, et toonane talurahvas oleks sidunud käima peale jäämise ilmtingimata seksuaalvahekorras saadud vastastikuse orgasmiga“ (lk 28). Minule näib tõenäolisem vastu­pidine seisukoht.

Naise iseseisev otsustusõigus seksuaalelus ja küllaltki suur aktiivsus seksuaalvahekorra algatajana on nii meie kui ka teiste läänemeresoome rahvaste folklooris – erinevalt paljude Lääne-Euroopa rahvaste pärimusest – üsna tavalised.¹ Seega võime eestlaste seksuaalajaloo uurimisel täie tõsidusega arvesse võtta ka soome talurahvast käsitlevaid uurimusi. Soome uurija Jan Löfström tõdeb, et soome talurahva seas peeti naise ejakulatsiooniga orgasmi viljastumise eeltingimuseks. Oma käsitluses tsiteerib ta muu hulgas teadet, milles talunaine väidab arstile, kes ta raseduse on tuvastanud, et ta ei saa rase olla, kuna hoidis suguühte ajal oma „tulekut“ tagasi (Löfström 1999: 186).²

Hoolimata väljendatud kriitikast on raamat ajaloolastele ja kultuuriuurijatele uue teabe allikas, mis pakub seni avaldamata infot mitte ainult talupoegade seksuaalelu üksikasjade, vaid ka nende väärtushinnangute kohta. Lauri suurtele teadmistele tuginevad võrdlused seavad meie piirkonna seksuaalajaloo laiemasse konteksti. Nii selgub näiteks, et kui Venemaa sisekubermangudes oli mõisnike omavoli talupoegade üle igapäevane ja jäi karistamata, siis meil leidus terve hulk juhtumeid, mil ka mõisnik pidi seksuaalse kuritarvitamise eest karistust kandma (lk 122–124).

Olgugi et tegemist on ennekõike esimese mahuka eesti talurahva seksuaalajaloo käsitlusega, sekkub Laur selles ka muudesse aja-, kultuuri- ja religiooniloo alastesse aruteludesse, tuues nii mõnessegi küsimusse uue lähenemisnurga. Nii näiteks pakub ta välja, et kui vanem ajalookirjutus jälgis talupoegade pagemisi sotsiaalse rõhumise ja mõisavastase võitluse vaatenurgast, siis vaatenurk, et pagemise ajendiks võis hoopis olla soov põgeneda abielust, on jäänud seni tähele­panuta (lk 146). Laur on võtnud seisukoha ka küsimuses, mille kohta on kirjutanud nii ajaloolased, religiooni­uurijad kui ka etnoloogid ja folkloristid: milline on olnud hernhuutluse roll meie aja- ja kultuuriloos? Kuna Lauri mõttekäik toob senistesse aruteludesse värsket verd, tsiteerin üht lõiku tervikuna: „Paradoksaalsel kombel näitavad ka allpool esitatud äärmuslikud juhtumid, kus seksuaal­suhetele on antud religioosne tähendus, just ristiusuõpetuse kohalejõudmist, kuigi selle tõlgendus võis erineda kiriku omast nagu öö ja päev. Ajalookirjutuses esitatud teesi vennastekogude olulisusest eestlaste ristiusustamise lõpuleviimisel võiks selle põhjal pöörata vastu­pidiseks: kas vennastekogude liikumine ise ei andnud tunnistust sellest, et eesti ja läti talurahva ristiusustamine oli jõudnud tasemele, mis tegi selle liikumise võimalikuks ja andis sellele märkimisväärse ulatuse“ (lk 124)?

Rõõmustan koos lugejaga, et lõpuks ometi on ilmunud eesti esimene tõsiteaduslik seksuaalajaloo alane raamat. Mati Laur on tõestanud, et eesti talurahva seksuaalajaloo uurimiseks on allikad täiesti olemas, ja mitte lihtsalt olemas, vaid ka täis ääretult põnevat teavet, mis võimaldab etnoloogidel ja folkloristidel, sotsiaalajaloost ja paarisuhete ajaloost huvituvatel uurijatel laiendada uurimisfookust, täiendada oma teadmisi ja otsida uusi vaatenurki selle käsitlusega haakuvatel teemadel.

1 Andreas Kalkun, Mari Sarv, Seks ja poeetika: regilaulu peidus pool. – Vikerkaar 2014, nr 4-5, lk 91–108.

2 Jan Löfström, Sukupuoliero agraarikultuurissa. „Se nyt vaan on semmoinen“. Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, Helsinki 1999.