Caligula hobused

TIIT RIISMAA

Aastakümneid õigusriigi probleemide ja poliitikaga seotud inimesed, Henry Kissinger kas või, on kurtnud, et lõhe valimiste häälekogujate ja valitsemiseks pädevate inimeste vahel on aja jooksul ainult kasvanud. Probleem ise on sajandeid vana ja kuulub juba õigusriigieelsesse aega. Vähemalt legendi järgi oli see tuttav ka Caligulale, kes, pole täpsemalt teada, millistel asjaoludel, tahtnud Rooma senatisse valida oma lemmikhobuse. Meie valimisseadus võimaldab tõenäoliselt parlamenti valida ükskõik kelle, kuigi inimesed valimiskastide juures pole arvatavasti siiski nõus seda tegema. Paneb imestama, et Konstantin Päts ja Johan Laidoner valimistel ei kandideeri: nende asendusliikmed oleksid ju sama usaldusväärsed kui eurosaadikute omad.

Omaette nähtuse moodustavad ülejooksikud, need, kes pärast valimisi ühest fraktsioonist teise lähevad. Nende hinnang selle kohta on, et toimus mingi müstiline selginemine, eneseleidmine, äratundmine, kirgastumine. Kui selline isend on ise kvoodi jagu hääli kogunud, võib teda isegi ehk kuidagi mõista, aga parteijooks ülekantud häältega muudab ülekantud hääled varastatud häälteks. Tõenäoliselt on see halvim, mis õigusriigis inimese ja riigi vahel toimuda saab. Varastatud hääl on pööranud end selle hääle andnud kodaniku vastu, on talle hambad säärde löönud ega lase sealt lahti enne järgmisi valimisi.

Teatavasti on poliitikatsükkel kaheosaline: valimised ja sellele järgnev valitsemine. Paraku pole need mitte ühe ja sama mängu kaks eri pikkusega poolaega, vaid eeldavad üsna vastuolulist tegevust. Otto von Bismarck on kirjutanud, et mitte kunagi ei valetata nii palju kui enne valimisi, sõja ajal ja pärast jahti. Valitsusajal pole aga valetamine inimloomuse ja objektiivsete majandusseaduste hübriidrägastikus just kõige parem teejuht. Reeglid selles mängus on sellised, et teisele poolajale ehk valitsema pääsevad erakonnad, kes on osutunud valimistel võitjaks. Parteidel on kasutada kaht tüüpi inimesed: häälekogujaid ja valitsejad. Need kaks hulka kattuvad, kuid ainult osaliselt. Kissinger on seega väitnud, et see kattuv osa on aja jooksul ainult vähenenud.

Parteide seisukohalt on poliitika­tsükkel nn kaheetapilise planeerimise probleem: ressurss tuleb valimiste ja valitsemise vahel jaotada parimal viisil. Kahjuks on sellel ülesandel väga halb lahend. Parteidel tuleb esimesel poolajal, siis valimistel, kogu ressurss mängu panna. Tuleb leida inimesed, kelle poolt on valijad nõus hääletama, ja laenata end kas või lõhki, et kampaania oleks võimalikult massiivne ja jõuline, lootes, et võimul olles saab selle raha tagasi teenida. Kes valimiste ajal valitsemisele mõtleb, on mängu juba ette kaotanud. Nende kahe etapi ajaline järjekord ütleb, et valitsejatega ei saa hääli koguda ega pääse võimule. Seega ollakse sunnitud valitsema häälekogujatega. Valimised toimuvad armutu konkurentsi tingimustes, kus kõik on lubatud, valitsemine seevastu monopoolses seisundis, sest on ju ainult üks valitsus. Võimule on raske saada, aga seal on hea olla. Tekib nokk kinni, saba lahti süsteem. Kui hääli koguda valitsemiseks sobivate inimestega, siis ei võideta valimisi ja valitsema ei saa. Kui koguda hääli selleks sobivate inimestega, siis võidetakse valimised, kuid valitsemiseks pole neist asja. Palgalesaamine ei tee veel kellestki professionaali. Siinmail nüüdseks suurde ebasoosingusse sattunud kunagine esiterrorist Lenin eksis ka selles, kui väitis, et igast köögitüdrukust võib saada riigijuht. Nimetatud nokk kinni, saba lahti süsteem näib olevat poliitilise populismi tuum.

Valijate harimisega pole siin arukas tegeleda, sest kogu maailmas valivad nad neid, keda nad on alati valinud. Valimisseadusega siiski tasub tegeleda, kuigi see on ilmselt kõige raskemini muudetav seadus üldse, raskemgi kui põhiseaduse muutmine. Valimis­seadus on võimu loonud ning ükski võim ja võimukandja seal sees ei taha muuta asjaolusid, mille tõttu ta on võimule saanud. Ka Eesti valimisseadus on just selline, et paneb ukse seestpoolt lukku. Need seal sees, kes saaksid midagi muuta, ei taha seda teha, need, kes väljas ja tahaksid muutusi, ei saa neid teha. Võimukandjad võivad küll vahetuda, aga võim ise mitte. Ka õigusriigi võim põhineb privileegide hierarhial, olles stabiilne nii heas kui ka halvas – ei mädane ega idane, aga vananeb. Kõige perspektiivikam tee seestpoolt kinni pandud võimukantsi ukse avamiseks näib olevat uute usaldusväärsete parteide teke. Selliste, mille usaldusväärsus ei seisne ei selle esimehes, juhatuses, liikmetes, kontoris ega sponsorites, vaid selle partei põhimõtete poolt hääletavates inimestes.