Keppimisest saadud tarkus

Teooria räägib millestki liiga fundamentaalsest. Millestki, millele kardetakse analüütiliselt läheneda.

JOONAS OJAP

Virginie Despentes’i „King Kongi teooriast“ (edaspidi: Teooria) rääkides tuleb alati jutuks keegi „vihane naine“, kes on „vastuoluline“ ja „provotseeriv“. Kindlasti leiab lugeja sellisest iseloomustusest oma tõetera, kuid minu lugemiskogemus oli hoopis teistsugune. See võimaldas jälgida ühe elukogenud naise isiklikke, kohati humoorikaid pajatusi. Despentes’ist kui vihasest ja vastuolulisest provotseerijast on varem küllaga räägitud, seega keskendun järgnevalt raamatule, mida ise lugesin.

Roosat raamatukaant avades ootasin, et sealt kargab välja tatti pritsiva, värvitud juustega feministi imidži häbitult omaks võtnud õiguslane, kes hakkab selgitama, kuidas maailmas asjad peaksid olema. Mind tabas meeldiv pettumus. Autoris on soojust, inimlikkust, heatahtlikkust, mõistmist, ja miks mitte ka malbet oskust ennast vaos hoida. Viimast on võimalik tajuda vaid juhul, kui kas või hetkeks mõelda kõigele, mis kirja panemata on jäänud.

Hiljem selle vastuolu üle juureldes – kas viga on minus või varasemas kajastuses? – tabasin end õelalt mõttelt: Teooria varasemates arvustustes ei kiputa mainima, millest see teos üldse räägib. Pole siis imestada, et mul endalgi mõni eksiarvamus oli, enne kui raamatu avasin. Kõikjal tundub Teooriat olevat kirjeldatud nagu poeesiat. Oleks ju ebaviisakas, lausa matslik, arvustuses paika panna, millest üks või teine luulekogu räägib. Võime luulest kergelt läbi näha alandaks seda. Võiks lausa öelda, et luulet defineeribki see, kui sõnad kaotavad oma koherentse mõtte ja lugeja hakkab tähendust otsima vormist. Tähenduslikult selget luulet võib pidada lausa ebaõnnestunuks. Lähenedes Teooriale kui läbimurdele vormis, mis kannab vaid ähmaseid ja sümboolseid tähendusi, võib seda tõesti pidada pungilikult performatiivseks ärrituseks.

Sarnasust luulega tõesti leiab – kõik näib liialt tihe ja lühike. Mõte saab enne läbi, kui miski on selgeks mõeldud. Isegi need lühidad leheküljed on tähenduslikult kurnavad. Mõni lühike rida võib paista suure sümbolina, eelmise mõttega hästi kokku kõlada või siis tunduda varasemaga ebakõlas ja lõhkuda saavutatud mugavuse. Erinevate mõttekäikude kontsentratsioon võib takistada ühtlast lugemisprotsessi. Mõtted, mis hakkavad lugeja peas voolama, võivad viia raamatu käest viskamiseni, et teha jalutuskäik värskes õhus. Võib-olla unustamagi raamatu öökapile, suuremate raamatute alla ilma kunagi lõpuni jõudmata. Kõike seda võib Teooriast oodata samamoodi nagu pea igast luulekogust.

Segaduste vältimiseks pean ütlema, et Despentes’il pole hämmastavat stiili ega huvitavat luulelist väljendusoskust, mida siin kiita tuleks. See-eest on tal elukogemus ja läbimõeldud arusaamad. Põhjus, miks rääkida vormist, väljendusest, stiilist ja kõigest muust, teose tähenduslikku tuuma ümbritsevast, peitub selles, et Teooria räägib millestki liiga fundamentaalsest. Millestki, millele kardetakse analüütiliselt lähenda. Mingist kohast iseendas, milles on raske uskuda muutuste võimalikkust. See teeb keerulisemaks mõista teost ühtse seotud aruteluna. Lihtsam on kirjapandule emotsionaalselt kaasa ohata nagu surma paratamatusele tragöödias. Veelgi raskendab mõistmist asjaolu, et muudatusteks pole esitatud mingeid revolutsioonilisi plaane. Teos räägib vaid sellest, kuidas asjad on, tehes üldistusi ühe naise elukogemusest inspiratsiooni leides.

Kirjutamaks oma teistsugust arvustust vastan siinkohal ka küsimusele, millest see raamat siis on. See on loomuliku seksuaalsuse teooria, mis selgitab ühe metsiku ahvi nime pealkirjas. Näib, nagu ma selgitaks siin midagi nii ilmselget, mida polekski tarvis esile tuua, kuid üheski kajastuses pole ma näinud seda ilmselgeks eelduseks võetavat.

Virginie Despentes: „Ma hoian nende poole, kes ei saa hakkama.“

 ActuaLitté / CC BY-SA 2.0 / Wikimedia Commons

Despentes leiab oma arusaamad seksuaalsuse hallidelt äärealadelt nagu vägistamine, prostitutsioon ja pornograafia. Nendele nähtustele omaste veidruste üle juureldes ja läbimõeldud üldistusi tehes üritab ta maalida kriitilist ja läbimõeldud pilti neile, kelle jaoks seksuaalsus on rituaalidest, ärevusest ja sotsiaalsetest normidest üle koormatud riista tussi sisse tühjaks nühkimine. Pilti, mille järgi võib lugeja mõista, kus ta ise parasjagu asub selles tarandikus, mida peetakse aktsepteeritavaks seksuaalsuseks. Teooriat tõsiselt võttes võib lugejal hakata kõhe. Vaba ja loomuliku seksuaalsuse tunnistamine teisel pool aedikut on paljudele juba lihtsatel majanduslik-praktilistel kaalutlustel ohtlik. Rääkimata siis veel meie arusaamadest, millest me nii kramplikult kinni hoiame, nagu kuuluks seksuaalsus kui selline ainult meile.

See avab teistsuguse, paljudele vastu­võetamatu maailma. Maailma, kus meid ei hämmasta enam see, et mehed vägistavad naisi, vaid see, et „me käitume järjekindlalt nii, nagu oleks vägistamine ebatavaline ja marginaalne, seksuaalsusest väljaspool, välditav. Nagu see puudutaks väheseid, vaid ründajaid ja ohvreid, nagu see oleks mingi erandlik olukord, mis ei ütle ülejäänute kohta midagi“ (lk 33) või me ei pea enam prostitutsiooni olemuselt naise väärikust riivavaks, vaid meil on raske „mitte mõelda, et see, mida ausad naised litside saatuse pärast muretsedes sisimas vaikimisi kardavad, on konkurents“ (lk 39).

Eriti tahaksin rõhutada autori tähele­panelikkust meeste osas, mis paistab olevat sündinud asjaolust, et autor on neid keppinud hirmutavas koguses. Despentes ei ole akadeemik, keda vaevavad küsimused palgalõhe struktuursetest põhjustest või filosoofilised arusaamad sellest, mis on sugu. Teooriat on vahel kirjeldatud ka kui poliitilist manifesti, kuid autori suhtumine poliitikasse kipub pahatihti piirduma punkari üleolevusega, mille võib kokku võtta arusaamaga, et poliitika on üpris mõttetu nähtus. Kõige selgemaks lähtekohaks Teooriale ongi seks, kõigis selle vormides.

Seksist lähtumine pole aga põhjus, miks suhtuda Teooriasse üleolevalt kui fetištootesse või lausa ebasobivaks neile, keda seks külmaks jätab. Kogu see segadus Teooria ümber näitab, et selles peitub midagi vägagi olulist. Julgen öelda, et lausa prohvetlikku.

Alates selle teose ilmumisest prantsuse keeles aastal 2006 paistab olevat midagi tõsiselt muutunud ja see on veelgi painavamalt selgeks teinud, kuivõrd täpne Despentes’i kaart on. Kapitalismis arenenud traditsioonilise heteroseksuaalsuse tegelik haprus tuleb lehekülgedel ilmsiks. Meie ühekorraga vägivaldne ja nutune mehelikkus, mis ise vaevu usub müüti oma jõust, ja meie naiselikkus, mis kasvatab veelgi tublimaid vägistamisohvreid. Sõltumata maailmavaatest võib siit leida väljapaisatud mõtteid, mis ei ole intiimselt korrektsed.

Tehtavad üldistused võivad kohati mõjuda aegunult, pärinedes 80ndatest ja 90ndatest – ajast, mil autor ise kasvas. See aga on (auto)biograafiliste tekstide paratamatus – neil on kerge hallituse lõhn juures juba ilmumisest saati. Seda väikest nüanssi võib ka nautida, kui vabaneda kultuurisõdade loodud illusioonist, et seks on mingi eriti uudne teema, millest vanemad põlvkonnad rääkidagi ei mõista. Sellisel puhul saab Despentes’ist lihtsalt üks külatark, kes on kõigiga külas keppinud ning seega teab nii mõndagi rääkida.

Tegemist pole provokatsiooniga, vaid tunda on ka hoolivust, mis meist (mis siinkohal tähendab heteroseksuaale) edasi saab. Despentes püüab avada lugeja silmi lihtsate tõdemuste ees, kuna mõistab väga hästi, et mida rohkem kasvab peale seksuaalselt kirjaoskamatuid ennast imetlevaid mimme ja pihkareid, seda enam kandepinda leiavad radikaalsed poliitilised ideoloogiad lubadustega sugude sotsiaalsest normeerimisest. Teooria tundub vajalik kõigile nendele meestele ja naistele, kellel praktika on üle pea käinud. Neile, keda on isegi valus vaadata, sest nad on teinud „kõik õigesti“ – käitunud nagu norm ette kirjutab –, kuid lõpetavad ikka kohutavate arusaamadega, et „naised on hoorad“ või „mehed on tõprad“. Mehe ja naise vahelisel usaldusel on üha raskem eksisteerida üha kitsamaks jääva tara sees, mille tabud ja vaimuhaiguseni arendatud fantaasiad naiselikust puhtusest ja mehelikust võimust on meie ümber ehitanud. Despentes tahab lugejale seda tara näidata, enne kui too vägivaldselt püüab sellest läbi murda.

Alates teose ilmumisest on see tara poliitilise vaidluse objektina meile kõigile nähtavaks tehtud. Minu lugemiskogemuse vastuolulisus Teooria harjumuspärase kajastusega seisneb ilmselt ajastuvahes. Pole imestada, et vahepeal on hääbunud hinnang, et tegemist on vihase provokatsiooniga, ja tekkinud mõistmine, et siin tõesti püütakse seksuaalsust kirjeldada ja võib-olla isegi hoiatada, kuivõrd mürgiseks meie aktsepteeritav seksuaalsus käärida võib. 2006. aastal ei olnud veel Euroopas normiks, et igas riigis on mehelik protestierakond, kes seksualiseerib kõik poliitilised probleemid, et kolkapihkarid teaksid, et vähemalt keegi nende munni vastu huvi tunneb. Meil ei olnud ka varjatud rahastusega sihtasutusi, kus ise juba keskeas end perekonnapea ja isana esinevad meesarvajad rõvedate seksualiseerivate kommentaaridega ühiskonna usaldust lõhuvad, ise sealjuures kihistades nagu koolipoisid, kes riietusruumis üksteisele oma erektsiooni näitavad. Mida rohkem meeste ja naiste vahelisest suhtlusest üritatakse usaldust välja rookida, et asendada see hierarhiatega, mille tagavad revolutsioonilised poliitjõud, seda olulisemaks Teooria muutub. Lugege see läbi!